21.10. 14. Haanja Ultra 100. "Mõmmijooks"

 

Üldiselt 14. ja minu kolmas Haanja Ultra 100 "mõmmijooks". Vanad head Haanimaa rajad on need, mida samuti ootan rõõmu ja põnevusega. Ka seekord otsustasin "mõmmijooksu" ehk sprindi ehk maratonidistantsi ehk seitsme ringi kasuks. 

Väike tubli sinine auto viis mu koos Helle, Reigo ja Kadriga reede õhtul "mägismaale". Juba tuttavas ööbimispaigas oli Tiina juba ees ja nõnda vallutasime ühiselt ühe toa. Ilm tekitas päris peamurdmist, et mida selga panna ja mida mitte. Ühine õhtusöök ja muud head jutud.

Start on nagu ikka hommikupimeduses kell 7. Esmalt stardivad ultrad, ja siis mõmmikud kümme minutit hiljem tagantjärele 2,... km soojendusringile. See on tõesti soojendusring - tuterdan ikka päris lõpus, ilmselt veel magan. Esimene täispikk ring kulgeb samuti pimeduses, aga tasapisi hakkab elu sisse tulema ja jooksutempo läheb ka kiiremaks. Tõusud kõnnin, muud horisontaalid-vertikaalid jooksen. Nii olen enda jaoks strateegia välja mõelnud. Ja näikse toimivat.

Nii teisel, kui kolmandal, kui neljandal ringil. Neljandal jõuan järele Ulvile, kes arvab, et ta pisut külmetunud, koos kohtame Markust ja Mairit, Ulvi jääb nendega ja mina jätkan omapäi. Üldse on vahepeal nii, et pole kedagi näha, nagu privaatjooks oleks või midagi. 

Ilm on mõnus - hästi kerge miinus, esimestel ringidel sajab puudelt ühtaegu nii lehti kui lumekrimu, pinnas on kõva ja lõpuni poriseks ei lähegi.

Stardi/finiši toidupunktis võtan kuuma teed teisel, kolmandal, neljandalgi.

Viies ring algab samuti sooja teega. Mõtlen, et see ringitamine ikka mulle meeldib - ei loe kilomeetreid vaid ringe ja nii. Parema jala tossu sees toimub midagi, aga see laseb olla.

Kuues ring, soe tee. Süüa midagi eriti ei julge - soolast ei taha, magus tundub kahtlane ja suvised kogemused on veel värskelt meeles. Soe, siiski kergelt magus jook on parim. Tõusude võtmine, täpsemalt just selle kohani jooksmine, kuhu olen plaaninud, muutub väljakutseks. Aga väljakutsed on ületamiseks. 😀

Seitsmes ring. Ahmin sisse poolteist topsi koolat ja söön aluse kommidest peaaegu tühjaks (vaata eelmise ringi kommentaari seoses toiduga 😀) - külm ilm on teinud oma töö, nälg annab ennast tunda. Ja jonnakalt hoian oma algselt valitud strateegiast kinni, juurikamaal käib vasak jalg paar korda kahtlaselt jõnksu, aga kõik läheb hästi. Manitsen ennast tähelepanelikkusele ja kulgen edasi. Viimased tõusud, viimased langused, viimane statkasirge ja finišitõus. Tehtud!

Hea Ivar paneb medali kaela, tänan südamest toreda korralduse eest 😊

Aeg: 5:30:41, 6 minutit parem kui eelmisel aastal.

***

Saun ja söök ja aeg kaasa elada neile, kes on veel rajal, kes püüavad oma parimat ultral. Reigo saavutab seatud eesmärgi - 100 km alla 15 tunni ja Helle teeb üliägeda 80 km. On suur rõõm olla talle abiks toidu ja joogiga viimastel ringidel.

Haanimaal om hää, tulõva aasta näemi jälleki!💚

14.10.23 Alari 100. maraton

 

Alar Siemann korraldas oma 100. maratoni jooksmiseks maratoni. Ja ikka tuleb osaleda, eriti kui maraton on kodule niiiiii lähedal (jah, tõsi, see oli lähim maraton v.a. kirikumaraton), vaevalt pool tundi 😀

Alariga tähistama oli tulnud palju jooksusõpru, ja ikka ka häid tuttavaid. Maratonidistantsi läbimiseks tuli joosta Türi-Allikult mööda kergliiklusteed Väätsa poole ja tagasi kaks ringi. 

Ilm oli seekord tellitud lihtsalt suurepärane - vihma nii, et olin tõesti lõpuks luuüdini märg ja tuult nii, et minnes oli hea kerge samm ja tagasi tulles sai südamest rüsida. Ja lõpuks ikka hakkas päike ka paistma.

Aga siis starti. Ühispilt ja minek. Kergliikusrada on kerge ja nii oli ka tempo tegelikult kõrgem, kui oleksin ise alguseks tahtnud. Olin kindel, et lõpuks on nii seinad kui haamrid mõlemad võtta. Aga kui juba läheb nii, siis olgu. 

Joogipunktides oli rõõmus rahvas ja teist (ja viimast!) korda ümberkeeramise punktis tänasin sealseid südamest, et nad viitsivad ja jaksavad seal tuule käes seista niimoodi.

Esimene ring läks lobedalt, hoolimata lagedast näkkupritsivast vihmast ja tuulest, millest tuli end sõna otseses mõttes läbi suruda ka Kirna mäest üles minnes.

Teine ring algas ka hästi, ent Väätsa poole keerates esimesel tõusul jäin sammu käima, ka teise tõusu võtsin sammudes, siis läks kergemaks ja jooksusamm taastus. Jäin siis ka üksipäini kulgema, Helle oli selgi päeval tugevam 😀 Iseenesest oli rajavalik tore - sa tead, et sa ei tule täna siia kohta enam tagasi 😀

Kirna tõus näitas oma tõelist iseloomu - kui arvad, et tõus on läbi, siis tuleb tegelikult selline "magus" lauge osa veel. Aga sellegagi sai hakkama.

Kell näitas, et aeg tuleb alla viie tunni, küsimus on aga minutites. Nii jäin finišifotodele pingsalt tõsise näoga kella vaadates. Jaa, õnnestus:

aeg: 4:53:59 😀

Aitäh, Alar!

24.09.23 Berliini 49. maraton

Berliini maratonile pääseb siis kui kiiresti jooksed, kasutad turismifirma abi või veab loosiga. Ka sel aastal õnnestus loosiga osalema saada, sama hästi vedas Hellel ja nii me siis jälle läksime 😊 Flixbusi ja Ecolines'iga sinna ja tagasi. "Kodu" oli taaskord tuttavas piirkonnas, Gedächtniskirche ja Vapiano ja loomaaed "kusagil" lähedal 😊

Jõudsime kohale reede õhtul ja laupäeva veetsime EXPO-l. Numbrid ja särgid kätte saadud, tuli korralikult ringi vaadata seekord palju rikkalikumas kaubanduses kui muidu nähtud. Rahva liikumine oli korraldatud väga sujuvalt ja ühel hetkel siis leidsime ennast õuemelust. Ka Brandenburgi väravate juures oli vaja ära käia, "kuulsuste" seinalt oma nimi üles leida ja kohalikku Bratwursti proovida.

 EXPO-lt olin kaasa võtnud kohaliku ajalehe Tagesspiegel, seal oli üllatav artikkel sellest, kuidas kliima eest võitlejad kavandavad maratonistardi ära rikkuda ja on juba Brandenburgi väravaid oranži värviga määrinud. Mulle, kellele keskkonna- ja elusõbralikkuse teemad olid olulised juba siis, kui Eestis nende peale alles õlgu kehitati, tundus väga veider, et kliimat tuleb kaitsta nii, et kultuuriväärtusi ja kellegi ilusa päeva ära rikud. Päeval küll ise väravatel midagi erilist ei märganud, aga ega osanudki vaadata (eks neid oli juba puhastatud ka, aga hiljem siiski sai nähtud). Veidi kõhe hakkas, ent usk kohaliku politsei heasse töösse on mul endiselt säilinud 😀

Niisiis asusime hommikul stardi poole teele. Ligi viiskümmend tuhat jooksjat stardis, kõige ees Eliud Kipchoge üritamas uut maailmarekordit. Sedakorda olime sattunud K stardigruppi, ehk siis kõige tagumisse. Nojah, võrreldes eelmiste koroonast mõjutatud aastatega oli seekord ju palju enam osalejaid. Stardieelne melu koos tuhandete teistega on äge, see on üks paljust, mis Berliinis võlub ja uuesti tulema meelitab.

Peale rännakut polnud ma sammugi jooksnud ja nii oli päeva peamine eesmärk distants läbida igal juhul jooksusammul ajale tähelepanu pööramata. Joogipunktides kavatsesin kasutada isiklikku joogitopsi (korraldajad väga soodustavad ja kutsuvad üles oma joogivestiga või topsiga jooksma, et vähendada tekkivat prügi hulka).

Start. Üle joone minekuks kulus aega ligi seitse minutit. Ja siis ilmus nähtavale ka suur oranži värvi lärakas. Niiet midagi oldi suudetud ikkagi korraldada, mõtlesin (hiljem sai veebis tutvutud täpsemalt). Siis aga haaras hea kulgemine endasse ja ainus mõte oli, kuidas selle puise ja kange kehaga siis ikka edasi hästi saada 😊

Sai küll edasi. Ergutused, muusika ja sõbralikud kaasjooksjad ees, taga ja külje peal tegid meele rõõmsaks. Ilm oli hea, küll pisut palav, ent ikkagi hea. 

Suurem osalejate arv oli tuntav kogu distantsi vältel, ei olnud hetke, kus ei oleks olnud inimesi ümber, aga see oli pigem positiivne. Küll sai näha särkidel erinevaid sõnumeid, erinevaid temposid ja vanuseid. Teeveerel ergutajatest puudus ei olnud nii, et vaikusest või omaette kulgemisest küll kohe rääkida ei saa 😊

Esimene pool kulges mõnusas ühtlases tempos, joogipunktides oli kerge topsi vett saada ja mulle väga sobis see, et topsi tühjaks saades ei lennuta ma seda minema, vaid pistan tasku, järgmise korrani.

Ka 27-28 km oli hästi joostav, siis hakkas tasapisi väsimus oma tööd tegema. Aga võetud eesmärgis suutsin kinni püsida ning kui Gedächtniskirche paistma hakkas, oli tunne, et nüüd on siis tehtud 😊

Üldsegi märkasin seekord rajal olevaid pühakodasid palju rohkem. Mõtlesin, et kas asi on nüüd selles, et jooksen rohkem püsti (jooksuasend on oluliselt paranenud) või selles, et lubasin pensionile jäävale ametiõele, et mõtlen tol päeval - tema viimasel tööpäeval - ka tema peale.

Viimaste kilomeetrite rõõmu aga lõikasid sisse krambid reielihastes. Olin isegi veidi üllatunud, et mis nüüd - krampe kogesin päris esmakordselt ja mõnisada meetrit tuli ikkagi kõndida, korra lausa peatuda ja pinges lihaseid mudida. 39-ks kilomeetriks olid krambid aga möödas ja viimane magus pingutus ees. Ühtaegu ootasin finišit, teisalt aga tundsin mingit erilist tunnet, midagi, mis on teisel pool väsimust - pea on selge, jalad teevad oma tööd, meeled on täis ümbritsevat melu, mis suureneb järjest, mida lähemale Brandenburgi väravatele jõuad. 

Üks tänavanurk, teine, kolmas ja igatsetud vaade koos viimaste sadade meetritega on silme ees. Lärm on kõrvulukustav ja olemine nii täis tänu juba läbi väravate joostes. Viimastel meetritel sinisel vaibal kostab kõrvu järsku minu nimi ja siis näen ennast suurel ekraanil suurelt ja roosalt 😀 Kolm sekundit ilmakuulsust 😀 

Finiš! Küll ma igatsesin seda medalit ja hetke 😀 

Hetkeoimetusest üle saades hakkasin liikuma pontšo ja õlle ja puhkeala poole. Helle lehvitas tänavanurgal pontšo seest. Seekord oli tema mõned minutid kiirem, arvasime, et ilmselt liikusime suurema osa aja ühes ja samas suuremas grupis, aga inimeste rohkust arvestades oli ilmvõimata sealt üksteist leida 😀

Igatahes. Aeg: 05:16:17.  

*** 

Ehk jagub loosiõnne ka järgmiseks aastaks, 50-ks juubelimaratoniks?

Palveränd IV (Eesti-) Olsztyn - Boleslawiec (- Santiago de Compostela) 16.08 - 11.09.2023

Tänane maailmakorraldus võimaldab rännata osade kaupa. Ka palverännuteel olla jupiti, just nii nagu muu elu parajasti võimaldab. Nõnda siis oled ligi üksteist kuud aastas otsekui ooterežiimil ja ootad "oma aega". Ja igal aastal on midagi teisiti - oled aasta vanem, päevade sisse on mahtunud kõike võimalikku, head ja paremat ja väljakutseid.

Ja siis pakid seljakoti ja lähed.

Sel aastal kõndisime kolmel Poola teel:

Camino Polaco (Dusznica - Mogilno)

Wielkopolska Droga sw.Jakuba (Mogilno - Glogow)

Dolnoslaska Droga sw.Jakuba (Glogow - Zgorgelec)

Sel aastal oli teisiti see, et asusime teele kõigepealt autoga - tubli väike sinine Skoda sai pargitud poolele teele Poznani, sealt rongiga Olsztynisse ja siis teele. Tagasi siis jälle lõpp-punktist Poznani auto juurde, ja sealt koduteele.

Teisiti oli veel see, et Kaja saatis meid Kaunaseni ja lehvitas sealt meile järele. Aastad ei ole vennad, õed ka mitte, seekord niipidi. Aga tugev seljatagune oli meil igatahes olemas 😀

Ja kummalisel moel on igal aastal oma "teema". Kui teisel aastal tegelesime ristiteega, kolmandal aastal kümne käsu ja Jeesuse eluga, siis sel aastal oli selleks "Jumal tegutseb sinu kaasinimeste kaudu". Ja teeb seda nõnda, et ühel hetkel lihtsalt "oled hävinud", nagu ütles Helle pärast kohtumist Mariolaga, kes on ligimesearmastuse kehastus otsast lõpuni. Ja ehk teine teema oli "palve ja usaldus" - et sa tõepoolest rändad nii, et usaldad ka seda, kui sul ei ole öömaja kokku lepitud ja magadki pingi peal või kirikuaias palja maa peal või lähed kuhugi, kus sa ei tea, kas on keegi, kes sind vastu võtab.

Oli hea teekond ja hea kaaslane. Minu lugupidamine ja austus Hellele kasvab iga päevaga. Ja tänu selle eest, et on võimalik koos rännata.

Kui Jumal lubab ja me elame, siis teekond jätkub 🙏😊

12-13.08.2023 4. Heavy Metal Ultra

Seda backyard ultra't olin oodanud terve aasta, eelmisel aastal tuli ju kõõlusevenituse tõttu kõrvale jääda. Olin ikka põnevil ja ärevil, et kuidas siis võiks minna. Plaanis oli ise teha küll "ainult" 7 6,67 km pikkust ringi ehk maraton, ent siiski-siiski.

 Päev tõotas tulla palav ja päikeseline. Telgi sättisime stardiala lähedale, asjad valmis, sõbrad tervitatud. Stardi ja finiši vahel oli seekord paarsada meetrit - üsna risky värk siis, kui ringi läbimiseks peaaegu tund ära kulub. Olin plaaninud nii palju istuda kui võimalik ja juua vahepeal niipalju kui keha talub. Söömisega plaane polnud, oma laual oli nii magusat kui soolast, tahket ja vedelat. Lisaks veel muidugi HMU enda toidu-joogitelk.

1. ring. Jäin targu tahapoole, et mitte suure summa sisse jääda, rada ja omaenda olemist tunnetada. Päevasoe andis juba tunda ja see on minu jaoks raske. 

Aeg: 52:06. Jõudsin istuda ja puhata ja veidi vett juua.

2. ring. Sama rütm. Ikka tagapool, jooksma hakkasin küll päris ringi alguses, sest tõusud võtavad nagu nii aja ära. Tahtsin olla kindlates rajapunktides enam-vähem kindlatel aegadel nii, et jääks pausiks jääks 8-10 minutit aega.

Aeg: 50:51. Istumine, vesi ja midagi magusat.

3. ring. Palav. Pulss tahtis tõusma hakata, olemine ei olnud kõige parem, magus asi ei teinud head tunnet. Samas jooksurütm oli hea.

Aeg: 51:00. Olin mingi aje sunnil visanud kotti kaasa pooliku pudeli Nopri Vanaema hapupiima. Jõin vee asemel seda mitu head lonksu ja näksimise jätsin vahele.

 

4. ring. Kartus, et ebatavaline jooktoit soolikad segi ajab, ei osutunud tõeks. Pigem läks enesetunne paremaks ja oli parem kui tavaliselt väga palavaga vett juues. Viimane hakkab ühel hetkel täiega vastu. 

Aeg: 52:11. Istumine. Veel hapupiima.

5. ring. Sain aru, et on hea jooksupäev. Peas hakkasid liikuma mõtted, et mis oleks kui jookseks rohkem kui 7 ringi. Aga terve mõistus ütles, et järgmisel päeval tuleb tööl olla, et teinekord. 

Äge muusika, äge fiiling, ägedad inimesed, kes üheskoos stardikanga alt metsa poole jalutavad-sörgivad-jooksevad. 

Aeg: 51:17. Istumine. Hapupiim sai otsa. Hapukurk läks hästi peale.

6. ring. Eelviimane. Jõudu oli, jaksu oli, keha teadis täpselt, kus kiirendada, kus aeglustada, kus kõndida, kus joosta. 

Aeg: 52:47. Viimane puhkus enne teeleminekut. 

7. ring. Viimane ring on alati viimane ring - teadmine, et "täna ma siia rohkem ei tule" ja "kahju, et juba tuleb lõpetada".

Aeg: 52:16

 Ja oligi kõik! HMU medali kaelasaamine oli selle aasta üks tipphetkedest - sain, mis tahtsin 😀 ja endaga ülirahul!

Olen rahul, et suutsin nii hästi ühtlast ringitempot hoida. Ja olen täiesit kindel, et osa päeva õnnestumises oli Nopri "Vanaema hapupiimal" nii kummaliselt kui see ka ei kõla 😀 Tuleb menüüsse võtta 😀

*

Supp ja kohv ja õlu ja mis kõik veel maitsesid hästi ja heas seltskonnas oli rõõm jätkajaid ergutada ja innustada.

Õhtul koju jõudes tuli võistluste jälgimist ju muidugi jätkata :)

Suur tänu, Olle ja Ivar, ägeda sündmuse eest ning kohtumiseni 10.08.2024!

31.07.23 Vormsi V maraton

Rein Pärna algatatud Vormsi maraton on jõudnud viienda toimumisaastani. Kolmas, mis minu jaoks oli esimene Vormsil viibimine jooksu pärast, oli see, kus ma täitsa "kogemata" täismaratoni suuremas osas jooksin. Ja nüüd tundub Vormsi maraton olevat juba nagu pärisosa, miski, mis peab suves kindlasti olemas olema 😊

 Vormsile tasub minna. Saare pärast ja raja pärast ja jooksusõprade pärast ja õlle pärast ja selle mingi erilise fiilingu pärast, mis teeb lihtsast jooksust midagi teistsugust. Võib-olla on see meretagune õhk, mine tea.

Sel aastalgi läksime saarele eelmisel päeval ja ööbisime samas pisikeses kämpingumajakeses, kus üleeelmisel aastal. Seda korda Hellega kahekesi. Õhtune kohustuslik pastapidu ja hea uni värskes vaikses saareõhus. 

Enamus jooksurahvast tuli üle hommikuse praamiga. Ilm tõotas tulla palav ja heatujuline. Stardis kadus enamus oma teed, ma olin otsustanud siis rahulikult kulgeda, ikka sama plaan, et pulss püsiks rahulik. Eks see aasta vist samas "tirlimps-poolteist" rütmis kulgegi. Aga jooksurõõm on hetkel saavutusest olulisem. Kuuma ilmaga on mul pulsi allhoidmine muidugi suur ülesanne ja nii oli ka seekord. Veepuudus hakkas ühel hetkel tunda andma, õnneks oli "nagu tavaliselt" olemas isetekkeline joogipunkt. See aitas lõpuni jõuda. Jaks oli lõpukilomeetriteks üsna otsas, viimane tõus sadamasse sai võetud kõnnisammul. Küll see finiš oli armas 😀

 Ja siis supp ja kook ja õlu ja toredad ühispildid ja ühine laevaleminek. 

Aeg: 5:14:06

01.07.23 Jõusa Rauasulatusjooks

 

Ühel päeval jagas Helle linki, et sõber ja kolleeg korraldab oma kodus jooksu, rauasulatusjooksu. Ehk siis kõigepealt 11 km toredatel külateedel, siis mõnus lõunasupp, väike loeng rauast ja siis võimalus ise veidi sepatööd proovida. 

Jah, muidugi tuleb sellest vahvast päevast osa võtta 😀 Mõeldud-tehtud.

Päev oli veidi pilvine, ennustus lubas ka vihma ja sellest me ka ilma ei jäänud. Aga kõigepealt jõudsime kenasti kohale - jooksu juhendavad sildid olid juba tee ääres väljas. Reine ja Mati ja nende neljajalgne sõber tervitasid meid oma imearmsal taluõuel. Seni kuni rahvas kogunes, sai ringi uudistada - küüni piiluda ja jõe äärde jalutada.

    

Kõigepealt läksid teele kõndijad, siis jooksjad. Paras vihmasadu tabas just kõndijaid, jooksu alustades tibas aga ainult natuke.

Tee veeres olid üks tore joogipunkt ja üks ülimalt üritusest vaimustunud naabriproua, hiljem selgus, et kogu lähiümbrus oli moel või teisel jooksu korraldamise/kaasaaitamisega hõivatud. Ja väikesi trikke-nippe, mida ise teinekord kasutada. Näiteks toredad tujutõstvad sildikesed 😀

Ja siis oli finiš, uhke korralik raske rauast medal kaela. 

Riidevahetus ja siis imemaitsev supp ja veel maitsvam leib. Ja siis rauajutud.

Vahepeal oli sepp ääsi hõõguma ajanud ja soovijad said proovida naela või konksu välja taguda. Tuleb tunnistada, et ühtpidi oli see põnev, teistipidi aga pingutavam, kui pealtnäha paistab. Ja ometi oli see väga eriline tunne, et kui tulikuum hõõguv raud haamrilöökide all kuju muudab ja just sellises suunas nagu sina seda soovid.

Kokkuvõtlikult oli see üks imetore päev ja tahaks küll loota, et see oli ühe toreda traditsiooni algus 😊

Aitäh, Reine ja Mati! 😊

22.06.23 Võidupüha maraton

Niisiis. Oli juba ette teada, et ilm tuleb palav. Just selline ilm, mis mulle üsna raskelt talutav on. Aga vaim oli kõigeks valmis ja lootus eelmisest aastast paremini hakkama saada tugev.

Tori jõe uhke sild oli valmis ja nii siis kogu see uhke jooksjate vool üle silla startis rahvuslippude lehvimise ja kirikukellade helina saatel. Võidutuli hobustega kõige ees.

Võtsin eesmärgiks võimalikult rahulikult kulgeda, et mitte pulssi üles ajada - see on teinud trikke talvest saadik. Niimoodi on ka palavust lihtsam taluda. Küll olin tänulik joogipunktidele ja ühele isetekkelisele jahutuspunktile, kus kohalikud ujutasid kõik soovijad mõnusalt tünnist tuleva veega üle. Oli küll hea 😊

Kuni Sindini kuulsin selja taga kellegi samme, maha ei jäänud aga järele ka ei jõudnud. Siis Sindi joogipunktis jäid sammud maha. Pidasin aru, et kes see küll olla võinuks, kes veel peale mind tulemas on. Aga kadunuks ta jäi.

Sindis sõin natuke arbuusi ja tänasin vahvaid põnne, kes veetopsid käes, hasartselt "Vesi! Vesi!" karjusid. 

Siis oli poolmaraton tehtud, Reiu silla juures haarasin arbuusi kõrvale ka soola, mida ma seni kunagi varem teinud ei olnud. Olin küll leivakuulikesi soolaga proovinud esimestel jooksudel, aga tükk aega enam mitte. Ajavõtumati juures tegin kontrollületuse, sest kõrval olnud mees märkas, et ma võib-olla jäin registreerimata (tjah, tõepoolest ületasin matti üsna paremalt poolt, sest keegi oli üsna "laiali okstega" keset matti minust möödumas). See tiirutamine lõi veidi rütmi sassi ja üle silla minnes tundsin, et kõhus hakkab midagi keerama.

Vähem kui poole kilomeetri pärast "nautisin põõsailu" ja mõtlesin, et nüüd on siis see ka tehtud. Kõht möllas nagu hull ja arutlesin, et kuidas sellises olemises üldse on võimalik edasi liikuda. Helle jõudis järele ja poetas, et "kõnni, kuni hea hakkab, muidu sa ei lõpeta üldse"

No ega kõndimine oli ka ainuvõimalik liikumisviis. Ja lõpetada tahtsin ka. Ja aega ju oli.

Raeküla terviseradadele jõudes oli olemine juba nii palju parem, et TP-dest sain jooksusammul mööda lustliku muusika ja ergutuste saatel. Ja siis leidsin jõeäärsetelt liivadelt Helle, kes arvas, et kulgeb nüüd rahulikumalt.

Ma natukene jaksasin kiirema tempoga minna ja veidi Jaansoni rada nautida, siis sai kuskil Jahisadama juures jälle energia otsa ja Kuursaali juures olin korraks päris segaduses, kuhu täpselt minema pean. Õnneks jõudis Helle järele ja näitas teeotsa kätte. Ja nii me siis võtsime mönuga need viimased linnakilomeetrid ja tormasime üle lõpujoone väga heas meeleolus.

Meeleolu küll lahjenes, kui selgus, et medalit me ei saagi, et neid olla liiga vähe tellitud ja tuleb nüüd postiga järgi oodata. Aga noh, see selleks. Supp oli hea, jooks lõppkokkuvõttes samuti ja naistest viimasena finišeerunud Hene võtsime vastu suure aplausiga.

Aeg: 5:14:48,4

3.06.23 Kääriku kibekiired 30/50/70. Kondimootor

Janeki maratoni järel tikkus mingi viirus või muu külmetus ligi ja kuigi oli olnud kena plaan teha Otepää mõnusatel radadel üks poolsada, lähtusin õpetaja Lauri soovitusest teha terve asemel pool, kui ei jõua.

Startisime kõik lahedalt koos, kes kuhu. Helle plaan oli ikka 50 km, miskine äpardus oli tal kellaga ja nii vahetasime need omavahel ära - mina lootsin, et telefoniaku kestab see kolm kümnelist küll. Väga hästi ja täpselt kestis 😊

 

Niisiis kulgesin mõnuga. Ilm oli hea, rada kodune ja vanu treeningumälestusi esilekutsuv.

 

Päris huvitav kogemus oli TP-sse teisena jõudmine - vaikus ja rahu, kõik alles ootel. 

Viimasel kümnel jõudsin järele ühele vaprale naisele, kes hoolimata jalavalust oli otsustanud ikkagi Kondimootorile tulla - samamoodi vahetanud distantsi. Jooksime ja kõndisime vaheldumisi enamvähem ühes tempos nii, et viimased paar-kolm kilomeetrit tulimegi koos. Vana hea Seinamäe oli jäetud siis "magustoiduks". Lihtsalt imeline 😀

Lõpetada oli tore, ja siis pärast Margit Huttuneniga muhedalt juttu vesta ja rajalt tulijaid järjepannu tervitada.

 

Aitäh, Kirsten ja Allan! Järgmiste kohtumisteni!

20.05.23 4. Janeki maraton

 

Janeki neljas maraton, legendaarne jooks, kus alati päike paistab ja inimesed on alati õnnelikud ja rõõmsad, leidis sel aastal aset 20. mail.

Ja muidugi oli nii, et päike paistis ja inimesed olid rõõmsad. Sõpru jätkus rajale ja raja kõrvale.

 Ja päike oli ikka nii kohal, et ühel hetkel hakkasin siiski mütsi igatsema. Jaanika küll pakkus ühte - musta, aga olin pirtsakas ja andsin selle jällegi tagasi😀 Nii kulgesid need seitse hästi väljamõõdetud ringi Järve terviserajal väga mõnusasti. Kuigi ühel hetkel tundsin, kuidas "ei viitsi" ja sellest tulenevalt vist sai ka rohkem rajaäärse rahvaga rohkem sotsialiseerutud, kui tavaliselt.

 Janek arvas muidugi, et selleks me kõik seda teemegi, et lõpuks oleks äge ja tore. Ja tal on tuline õigus. Finišijoon oli väga-väga oodatud. Oma soovitud "alla 5" aega seekord ei saanud, lootsin, siis vähemalt midagi ilusat ja see lootus sai küll täidetud 😀

Imeline on hetk, kui ületad finišijoone ja Sulle ulatatakse mõnusalt külm jook 😀 Jaa, selliste hetkede nimel tasub joosta 😀 

 

Aeg: 5:05:00

Sügav kummardus Janekile korraldamise ja toimetamise eest ja sügav kummardus Hellele, kes jooksis oma 100. maratoni, oli au olla samal ajal samal rajal 💯

Fotod isiklikust Instast.