Ühel päeval jagas Helle linki, et sõber ja kolleeg korraldab oma kodus jooksu, rauasulatusjooksu. Ehk siis kõigepealt 11 km toredatel külateedel, siis mõnus lõunasupp, väike loeng rauast ja siis võimalus ise veidi sepatööd proovida.
Jah, muidugi tuleb sellest vahvast päevast osa võtta 😀 Mõeldud-tehtud.
Päev oli veidi pilvine, ennustus lubas ka vihma ja sellest me ka ilma ei jäänud. Aga kõigepealt jõudsime kenasti kohale - jooksu juhendavad sildid olid juba tee ääres väljas. Reine ja Mati ja nende neljajalgne sõber tervitasid meid oma imearmsal taluõuel. Seni kuni rahvas kogunes, sai ringi uudistada - küüni piiluda ja jõe äärde jalutada.
Kõigepealt läksid teele kõndijad, siis jooksjad. Paras vihmasadu tabas just kõndijaid, jooksu alustades tibas aga ainult natuke.
Tee veeres olid üks tore joogipunkt ja üks ülimalt üritusest vaimustunud naabriproua, hiljem selgus, et kogu lähiümbrus oli moel või teisel jooksu korraldamise/kaasaaitamisega hõivatud. Ja väikesi trikke-nippe, mida ise teinekord kasutada. Näiteks toredad tujutõstvad sildikesed 😀Ja siis oli finiš, uhke korralik raske rauast medal kaela.
Riidevahetus ja siis imemaitsev supp ja veel maitsvam leib. Ja siis rauajutud.
Vahepeal oli sepp ääsi hõõguma ajanud ja soovijad said proovida naela või konksu välja taguda. Tuleb tunnistada, et ühtpidi oli see põnev, teistipidi aga pingutavam, kui pealtnäha paistab. Ja ometi oli see väga eriline tunne, et kui tulikuum hõõguv raud haamrilöökide all kuju muudab ja just sellises suunas nagu sina seda soovid.
Kokkuvõtlikult oli see üks imetore päev ja tahaks küll loota, et see oli ühe toreda traditsiooni algus 😊
Aitäh, Reine ja Mati! 😊
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar