22.06.23 Võidupüha maraton

Niisiis. Oli juba ette teada, et ilm tuleb palav. Just selline ilm, mis mulle üsna raskelt talutav on. Aga vaim oli kõigeks valmis ja lootus eelmisest aastast paremini hakkama saada tugev.

Tori jõe uhke sild oli valmis ja nii siis kogu see uhke jooksjate vool üle silla startis rahvuslippude lehvimise ja kirikukellade helina saatel. Võidutuli hobustega kõige ees.

Võtsin eesmärgiks võimalikult rahulikult kulgeda, et mitte pulssi üles ajada - see on teinud trikke talvest saadik. Niimoodi on ka palavust lihtsam taluda. Küll olin tänulik joogipunktidele ja ühele isetekkelisele jahutuspunktile, kus kohalikud ujutasid kõik soovijad mõnusalt tünnist tuleva veega üle. Oli küll hea 😊

Kuni Sindini kuulsin selja taga kellegi samme, maha ei jäänud aga järele ka ei jõudnud. Siis Sindi joogipunktis jäid sammud maha. Pidasin aru, et kes see küll olla võinuks, kes veel peale mind tulemas on. Aga kadunuks ta jäi.

Sindis sõin natuke arbuusi ja tänasin vahvaid põnne, kes veetopsid käes, hasartselt "Vesi! Vesi!" karjusid. 

Siis oli poolmaraton tehtud, Reiu silla juures haarasin arbuusi kõrvale ka soola, mida ma seni kunagi varem teinud ei olnud. Olin küll leivakuulikesi soolaga proovinud esimestel jooksudel, aga tükk aega enam mitte. Ajavõtumati juures tegin kontrollületuse, sest kõrval olnud mees märkas, et ma võib-olla jäin registreerimata (tjah, tõepoolest ületasin matti üsna paremalt poolt, sest keegi oli üsna "laiali okstega" keset matti minust möödumas). See tiirutamine lõi veidi rütmi sassi ja üle silla minnes tundsin, et kõhus hakkab midagi keerama.

Vähem kui poole kilomeetri pärast "nautisin põõsailu" ja mõtlesin, et nüüd on siis see ka tehtud. Kõht möllas nagu hull ja arutlesin, et kuidas sellises olemises üldse on võimalik edasi liikuda. Helle jõudis järele ja poetas, et "kõnni, kuni hea hakkab, muidu sa ei lõpeta üldse"

No ega kõndimine oli ka ainuvõimalik liikumisviis. Ja lõpetada tahtsin ka. Ja aega ju oli.

Raeküla terviseradadele jõudes oli olemine juba nii palju parem, et TP-dest sain jooksusammul mööda lustliku muusika ja ergutuste saatel. Ja siis leidsin jõeäärsetelt liivadelt Helle, kes arvas, et kulgeb nüüd rahulikumalt.

Ma natukene jaksasin kiirema tempoga minna ja veidi Jaansoni rada nautida, siis sai kuskil Jahisadama juures jälle energia otsa ja Kuursaali juures olin korraks päris segaduses, kuhu täpselt minema pean. Õnneks jõudis Helle järele ja näitas teeotsa kätte. Ja nii me siis võtsime mönuga need viimased linnakilomeetrid ja tormasime üle lõpujoone väga heas meeleolus.

Meeleolu küll lahjenes, kui selgus, et medalit me ei saagi, et neid olla liiga vähe tellitud ja tuleb nüüd postiga järgi oodata. Aga noh, see selleks. Supp oli hea, jooks lõppkokkuvõttes samuti ja naistest viimasena finišeerunud Hene võtsime vastu suure aplausiga.

Aeg: 5:14:48,4