Liise jooks Ruhnus 29.05.21

Ruhnu on küll Eesti oma saar, ent siiski eksootiline ja eriline, ikkagi meretagune maa 😊 Seal jooksmine ja olemine on hästi eriline. Liise talu korraldab jooksuüritust neljandat aastat, kavas on lastejooksud, 10,9 km, 21,1 km ja 42,195 km. Lisaks põhitegevusele hoolitseti hästi jooksjate teadmiste eest Ruhnu kohta, kultuuripoole eest (sedakorda NOEP) ja kõhu eest. 

"Runö"-täis jooksjaid jõudis Ruhnumaale reede õhtul. Kohalik transport ehk kastiauto vedas meid siis ööbimispaikadesse mööda saart laiali. See oli üsna emotsionaalne ja lapsepõlvemeenutusi esilekutsuv sõit mööda saare ainsat asfaltteed 😊 MUHE mees-naiskond majutus Buldersi tallu kahte mõnusasse suvemajja.

Õhtul sai pisut ringi uudistatud, rada, merd ja päikeseloojangut vaadatud ja arutletud, kas karu on ikka alles või on juba ikkagi lahkunud nagu väidetakse.

Võistluspäeva hommik oli esmalt päikeseline, siis jälle hall. Nii hall, et lühike jooksudress tundus kahtlane valik. Aga otsustasin siiski riskida ja viskasin ka varrukad viimasel hetkel enne starti sirelipõõsasse ootama. Otsus õigustas end, sest päev läks väga päikeseliseks.

See on nüüd esimene päris jooks. Päris rajal, päris õigel kuupäeval, koos teiste jooksjatega ja puha. Olin seadnud kaks eesmärki - mitte minna teiste jooksjate tempoga kaasa, joosta oma jooksu ja püsida võimalusel samas graafikus, kui kaks eelnevat selle aasta poolmaratoni ehk siis 2:12 - 2:16. Mis siis, et Liise jooks kulgeb mööda erinevat maastikku, esimesed aga olid siledal asfaldil.

9.30 pidi olema start 42 km jooksjatele, sealt siis järgnevalt 21,1 ja 10,9 distantsidele minejad, ent keegi oli veel merelt tulemas ja nõnda nihkus start mõned minutid edasi. Sellest polnud midagi. Oli väga muhe mõnusas väikeses stardimelus olla.

Ja siis läksime. 9.37. Maraton ees, poolmaraton järel ja kümme kõige järel. Meenutades pingsalt, et võtan rahulikult, jooksen oma jooksu, kulgesin rahumeeli oma stardigrupi viimases otsas - olen aeglane startija ja tempo-kiirus tulevad alles hiljem. Väikeselt asfaldilõigult küla vahel keeras rada varsti mõnusa mustika-männimetsa männiokkalisele rajale, suunda näitasid punased nooled. Rada oli künklik, üles-alla. Minu ees sättis üks noor paar muusikavidinate juhtmeid, päike paistis, mõnus metsaroheline ümberringi. Tee viis mere äärde ja kulges mõne aja mööda randa. Siin oli see koht, kus möödusin mõnest kaasjooksjast. Kõval, laineäärsel liival oli hea ja kerge joosta, esimene joogipunkt tuli kuidagi ootamatult kiiresti. Erinevad joogid erinevat värvi topsides. Valisin tavalise vee ja seisin selle joomiseks tublilt paigal. Siit algas raja kõige keerulisem osa - kõigepealt väike liivane tõus Limo sauna juurde, mis võttis korralikult hingeldama ja pulsi üles. Veidi kerget metsateed ja siis järsk tõus Ruhnu tuletorni juurde, kus ootas veel üks joogipunkt. Väga nutikas. Tõus oli ikka raske küll, aga jaksasin ikka joostes üles minna. Pulss muidugi andis kohe teada, mida sellest arvas. Jõin ka selles joogipunktis ja siis viis tee alla tagasi metsavahele ja heinamaale ja jälle metsavahele. Kusagil jõudsin järele Hellele. Siis veel jõudsin tasapisi järele ühele ja teisele ja kolmandale. Mõnda aega jooksime temaga kõrvu, vahetasime mõned sõnad, kohtasime 10,9 km-l jooksjaid-kõndijaid ja siis jäi tema maha tuttavatega suhtlema. Jätkasin üksipäini. Tempo oli hea, pigem hoidsin end tagasi, sest ei teadnud, mida edasi maastikult oodata ja ei olnud ka veel nii sooja ilmaga jooksnud. Jõudsin sadamani. Jällegi joogipunkt, aga natuke rajalt kõrval ja kuidagi otsustasin, et jätan seekord selle vahele. Risk muidugi, aga kõik vead peab ikka ära tegema ju. Esimesed kilomeetrid asfaldil. Tempo tõusis koheselt, aga võtsin ikka rahulikult edasi - sest mine tea ju, mis veel ees näha saab. Pikal sirgel ees aga sai näha tuttavad kirjusid sääriseid. Esiti ei uskunud oma silmi, aga siis tuli meelde, et mina jooksen ju ainult ühe ringi, teistel on ees kaks 😊 Korraks siis asfaldilt maha, vasakule ära läbi hoovi ja heinamaa, asfaldile tagasi, veelkord vasakule ära põlluvahele. Kirjud säärised kippusid üha lähemale tulema, aga enne tuli lähemale üks mees, kes krampidega hädas. Jutustasime mõned sõnad ja siis liikusin omas tempos edasi. Külavahele. Kell näitas 17-ndat kilomeetrit, kui siis tee jälle ära mere poole viis. Teadsin, et 18-l on viimane joogipunkt, tasapisi oli läinud olemine raskemaks. Kirjud säärised ehk siis Jaanika ja Reena olid sealsamas, kohtumine oli rõõmus, nemad läksid edasi. Mina jõin vett ja olin kangesti näljane ja otsustasin proovida, kuidas on pehmet kohukest süüa. No oli magus ja pakendiga oli pusserdamist ja siis oli vaja see prügikotti saada ja siis olid jalad kanged ja kohe kuidagi ei saanud edasi liikuma. Heinamaalt metsavahele jõudes selgus, et keegi on vahepeal mingid künkad sileda maa peale tekitanud. Ja ometi jõudsin kirjudele sääristele lähemale. Isegi fototõestus on selle kohta olemas 😀, et jõudsin isegi järele. 

Ja jooksin mööda. Ilmselt oli see pildistamine see tõuge, mis andis uut energiat täiesti vatistele jalgadele ja nii ma neist eemale kihutasingi. Kuni ristmikuni külavahel, kus oli mitu noolt eri suunas ja ma ei saanud enam aru, kuhu nüüd siis täpselt... Selgus majas, oli veel minna mõnisada meetrit. Nurga tagant finišisirgele keerates olin õnnelik ja rahul ja rõõmus. Vastuvõtjate tervitused ja plaksutamine, kaelasaadud medal ja Kaja rõõmus-rõõmus kallistus olid väga-väga ägedad. Tehtud! Vajusin mõneks ajaks murule hinge tõmbama ja teise silmaga vaatama tulijaid-möödujaid. Veel lõpetas 21,1-lt tulijaid ning vaevalt veerand tundi peale mind saime kaasa elada Hellele, kellel veel üks ring joosta. Siis oli mahti täpsemalt oma aega uurida - parem, kui lootsin oodata: 2:09:19, oma vanuseklassis (NVII) 4. tulemus. Aga koht pole endiselt oluline - seekordki pigem võistlus iseendaga ja olen rahul, et püsitatud eesmärgid said hästi täidetud. Lisaks veel rõõm kõigi muhedate kaaslaste headest ja väga headest tulemustest. 

Oli hea jooks. Mine tea, võib-olla järgmisel aastal jälle. Sest lihtsalt nii muhe oli 😊 Tänud korraldajatele ja headele "hulludele" jooksukaaslastele 😊

Fotod: Helle, Jaanika ja mina