Kuidagi juhtus äkki nii, et planeeritud hommikuse kohalesõidu asemel leidsime end õde Merlega juba eelmisel õhtul ikkagi Soelaane kämpingus 8 kilomeetrit Värskast koos Priidu, Kaja ja Hellega. Põhiline argument (mis on muidugi ka absoluutselt pädev) oli see, et hommikul vara on raske ärgata ja sada kilomeetrit sõita ja siis veel käia ja siis tagasi sõita :). Mõte oli hea. Öö möödus sääsepinina saatel. Mina küll arvasin, et nad vist ikka ka vahepeal magasid, aga teised olid arvamusel, et sääsed ei maga kunagi :) Mida iganes, hommikukohv ja -puder nägid igatahes üsna vaevatud nägu. Mõtlesin küll, et kuidas sellise poolmagamata öö pealt siis on kõndima minna, aga iga kogemus on kogemus ja mis seal ikka.
Poole üheksa paiku olime Värska laululava juures, parkisime autod ning võtsime stardinumbrid välja. Maratonile minejad pidid startima ühisstardist kell 9, poolmaratoni käijad kell 12. Kajal oli niisiis veidi aega. Reaalne stardielevus ja ühine teeleminek on siiski midagi, mida virtuaalne jooks või kõnd mitte kuidagi ei asenda. Seekord oli rõõm ja au kohtuda ja tutvuda Leili Teeväliga, kelle jooksud ja kõnnid on eeskujuks ning inspireerijaks.
Alustasin kõndimist koos Mairi ja Hellega, üsna ruttu sain aru, et tempo on üsna kiire. Enesetunne oli hea, kuskilt ei valutanud ja uued õiged (ehk poolteist numbrit suuremad) uued La Sportiva maastikutossud lasid vabalt varbaid liigutada. Rada keerutas kiiresti metsa sisse ja nõnda see jäigi - mõnusad liivased metsateed, mida palistasid metsmaasikad ja mõnes paigas ka mustikad. Vaatasin muudkui ringi ja nautisin peaaegu kodumetsade hõngu ja reljeefi. Rada oli väga hästi märgistatud sinivalgete noolte, kollaste lintide ja kilomeetritähistega. Suurem grupp lagunes peatselt pisemateks, kõnnikiirus püsis kõrge. Jõudsime järele Ulvile ja Leilile, käisime mõne aja koos ja läksime siis kolmekesi ees edasi.
Seitsmenda kilomeetri paiku oli esimene joogipunkt. Juba oli natuke parme. Neljateistkümnendal oli jälle joogipunkt ja parme oluliselt rohkem. Ja nii üha tõusvas joones. Kõnnitempo läks küll veidi alanevas joones. Poolmaratoni täitumisel käisin juba palju rahulikumalt ning jaksu jätkus ka jutuajamiseks. Siis jõudis järele Ulvi, jätkasime neljakesi. Ootasin hetke, millal raskeks läheb. No ikka ootad ju :) Kolmekümne teise-kolmanda paiku tahtsid jalad veidi kangeks minna. Parmud olid juba käimise loomulik koostisosa, aegajalt lasin end keemiaga üle ja mõneks ajaks oli rahu. Ühe metsanurga parmud olid eriti näljas, arvasid, et prillidki kõlbavad süüa, sättisid end klaasidele istuma ja enam ei tahtnud ära minna.
Ootasin ka paljureklaamitud rabaületust, mille kohta käis soe soovitus jalanõud ja sokid jalad võtta. Juba oli mõte, et seda ei tulegi - et on ära kuivanud, ent peale seda, kui 21-ne ja 42-ne ring jälle kokku said, jõudsime ka raba äärde. Elevust oli küllaga - teisel pool olevast joogipunktis oli palju rahvast koos, osad veel teel üle. Ma ei suutnud otsustada, kas võtta jalad paljaks või mitte, aga selle otsustamatuse käigus sai üks sokk juba märjaks ja panin siiski padinal üle, varbad soki ja tossu sees lirtsumas. Mõnusalt värskendav!
Suur heameel oli joogipunktis Kajat kohata, kes 21. kilomeetrit käis. Vahetasime mõne sõna ja kiirustasin koos Hellega Ulvile ja Mairile järele, kes ees ära läinud. Ma ei ole väga ammu nii kiiresti kõndinud, üks ja teine soovitas soojalt ikka "loodust nautida", mitte kihutada. Ühe erakordselt "lauge tõusu" tipus nägin Allat ja Ristot, kes kulgesid rahulikult 21-l kilomeetril. Kiire tervitus ja mõned sõnad ja järelejõudmine jätkus. Jõudsime. Oli jäänud veel umbes kaheksa kilomeetrit, ja tegelikult oligi tahtmine juba lõpetada.
Huvitavaks tegi lõpukilomeetrid see, et vaheldumisi oli pandud kilomeetritähised 21-tele ja 42-tele. Tekitas elevust ja äratas tähelepanu. Kaks kilomeetrit enne lõppu oli veel joogipunkt ja taaskord oli vaja üks spurt Mairile ja Ulvile järgijõudmiseks teha :) Ka see õnnestus. Siis ilmus ilus punane täispuhutud kaar, mis teatas, et jäänud on veel üks kilomeeter. Siis tahvlid motiveerivate sõnumite ja sadade meetrite tähisega ja siis olime jälle alguses tagasi ja astusime neljakesi korraga üle finišijoone.
Medal ja diplom ajaga 06:50:02.
Ja siis oli jalgadel äkki aega kangeks jääda, valutama hakata ja mitte soovida enam ühtki sammu teha. Käbedast ja uljast liikumisest ei olnud enam kohe mitte midagi järel :D.
Jalanõud vahetatud, supp käes, seadsime tulijaid ootama. Supp kadus nagu kerisele, äkki oli nälg väga suur :D
Kaja jõudis särava naeratusega. Laekunud teadete kohaselt oli Priidul ja Merlel tulla veel kaks kilomeetrit. Ootasime. Ootasime. Ootasime. Jõudsime ära oodata :)
Kokkuvõtlikult. Oli kerge käimine. Katsetatud kombo - sool, leib ja puhas vesi pluss puuvili ja smuuti rabaserva joogipunktis - sobis väga hästi. Jalanõud olid väga head. Tõusud olid kerged, pulss ei kerkinud oluliselt. Kaks villi, üks kummalegi kannale tuli küll - rabas sumpamise tagajärg.
Ja ikka on lisaks enda rahulolule või isegi rohkem oluline rõõm teiste üle - õde Merle oli ülivapper oma elu kõige esimesel kõnnimaratonil ja Mairi kõndis oma 50.-t.
Ja suured tänusõnad korraldajatele - hästi tehtud, www.elamusmaratonid.ee! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar