Tänane postitus kõneleb palverännuteest, mis kulgeb tegelikult mööda Hispaania põhjarannikut ning kannab nime Camino del Norte ehk Põhjatee. Põhjatee on üks tuntumaid harusid palverännuteel, mis viib Santiago de Compostelasse, katedraali, kuhu legendi järgi on maetud Jeesuse ühe lähima jüngri, Jaakobuse säilmed.
Viimase tuhande aasta vältel on sajad ja tuhanded kristliku kultuuriruumi palverändurid moel või teisel asunud teele Hispaania loodeosas asuvasse paika, mis on olnud Rooma ja Jeruusalemma järel üks olulisemaid palverännusihtkohti. 9. sajandil sealkandis toimunud imesid järgides leiti põllust apostel Jaakobuse säilmed. Paika tekkis kabel, aegamisi kerkis katedraal, palverändurid leidsid erinevatel motiividel tee sinna. Camino de Santiago ehk siis palverännutee Santiago de Compostelasse oli väga populaarne esimest korda 13-15. sajandil. Inimesed läksid teele patukahetsuseks, karistuseks kuriteo eest, muudel religioossetel põhjustel, aga ka lihtsalt reisi- ja uudishimust. 16. sajandil Euroopas toimunud luterliku reformatsiooni käigus hääbus niisugune palverännukultuur kiiresti olematuks, katoliku kiriku rüpes säilisid palve- ja ristirännakud loomulikult.
Rännud pühadesse paikadesse muutusid uuesti populaarsemaks 19. sajandil, kui inimene oli leiutanud rongi, raudtee ja aurulaeva. Palju kirjutatakse rännakutest Jeruusalemma, Jeesuse Kristuse jälgedele. Ka meie oma Eduard Vilde kirjutab oma reisikirjas teekonnast Pühale Maale ja tagasi.
Camino teise kõrgaja alguse juured on 20. sajandi 60-tes aastates, kui Hispaanias tekkis üksteise järel jaakobitee ehk camino sõprade seltse, mille liikmete südameasjaks oli camino märgistamine ja tähistamine. Kõige tuntum haru - Prantsuse tee - Camino Frances - kogus aastakümnete vältel tuntust ning 80-te lõpp ja 90-ndad nägid tõelist palverännakute renessanssi, mis jätkub tänaseni. Oma osa sellel kindlasti ülemaailmselt Paulo Coelho raamatul "Palveränd: Maagi päevik", sakslastele Hape Kerkelingi raamatul "Ich bin dann mal weg" ja eestlastele Tiina Sepa raamatul "Peregrina päevik".
Nii Prantsuse tee kui Põhjatee on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja.
Palverännuteele lähevad kõik olenemata usutunnistusest ja motiivist. Kehtib põhimõte, et igaüks on palverändur, igaühel on oma palverännutee, oma kogemus. Camino liidab - rahvusi, uskkondi, erinevusi.
Apostel Jaakobusele pühendatud päev on 25.juuli ning kui see kuupäev langeb pühapäevale, siis on tegemist Püha Aastaga, mil Santiago de Compostelasse ettevõetud palverännak on erilisem ja olulisem kui muudel aastatel. Hispaania, Galiitsia, katoliiklik maailm ja palverännuorganisatsioonid valmistusid juba pikka aega käesolevaks 2021-ks aastaks. Oodati rekordarvu palverändureid. Katedraali renoveerimine jõudis lõpule ja seda ei ümbritse enam tellingud. Paljud inimesed tegid plaane just tänavu Santiagosse rännata ja kohale jõuda.
Eelmisel aastal planeedi vallutanud koroona muutis kõiki plaane. Ja tõi kaasa virtuaalsete väljakutsete, jooksude jne tegevuste laine. Ka virtuaalse palverännaku Santiago de Compostelasse.
Kui üks hea palverännusõber Merle eelmisel aastal kuulutas, et kõnnib virtuaalselt Santiagosse, rännates selleks pooltalvises Eestis nädalavahetustel, siis kehitasin esiti mõttes õlgu. Mismõttes virtuaalselt? Ootan siis pigem ära, kui saab jälle päriselt käia. Jne.
Ent üks asi viib teiseni, üks mõte viib teiseni ja kuidagi kujunes nõnda, et jooksuväljakutse Jooks on lahe MUHE-das meeskonnas otsustati ka see väljakutse vastu võtta ja ära teha. Jaanika, Helle, Kaja, Ulvi, Epp ja mina asusime teele. Kuna liikumisaktiivsus on erinev ja läbitud igapäevased kilomeetrid erinevad, siis nö kohale jõudsime erineval ajal. Liikumisäpis Pacer sai iga päev näha, kui kaugel sinine joon ja näopildike on.
Mina jõudsin kohale pühapäeval, 4. juulil, samal päeval, kui läbisin 5. Värska elamusmaratoni 42,2 kilomeetrit. Õhtul oli siis pidulik hetk - medali väljaharutamine postipakist, mis oli vähemalt paar nädalat seljakotis ühest kohast teise kaasas käinud, sest iial ei võinud teada... 😀 Uhke, ilus ja raske medal ning e-kujuline rännaku läbimist kinnitav sertifikaat ei kustutanud igatsust camino järele kohe mitte kuidagi, vaid pigem andis sellele hoogu juurde.
Igal juhul, päris rännak on päris-päris, ent ettevõtmine iseenesest on ajastu märk ning jääb tähistama neid erilisi aegu, mil maailm oli tervikuna kinni, rännuteed ja öömajad tühjad ning inimesed võitlesid uut sorti katkuga, mis suutis enneolematut - ilma lukku keerata ja inimesed kodustele radadele suunata.
Päris teekond mööda päris teid Santiago poole jätkub.
Buen Camino!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar