Kui aasta lõpus paistis, et seekord tuleb tegemist üsna kerge ettevõtmisega - suhteliselt lame maastik ja mitte väga lumine, siis õnneks korraldati see asi siiski ära. Sel ajal kui üle terve riigi anti tormi-lume-elektrikatkestuste hoiatusi, koondusid hullud Roosta Puhkekülla. Ja nagu öeldud - Vanakuri alustas oma tegemisi juba reede õhtul, kui Kaja ja Hellega kohale jõudsime. Puhkeküla oli pime, sest elekter oli ära. Kella kümne paiku õhtul tuli küll tagasi, ent hommikul ärkasime taas pimedas. Hommiku eredaim hetk oligi vast see, kui valgus paariks sekundiks tagasi tuli ja mina "kohvi-kohvi" hüüetega asjatult köögi poole tormasin. Õnneks oli meil Margit, kes hommikusöögilaualt meie jaoks kohvi kaasa tõi. Aga see oli siis proloog.
Poole kümne paiku hakkasin Ulvi ja Margitiga suure tee poole liikuma, kus 101-lised bussidega Noarootsi kiriku juurde starti viidi. Ratturid, suuskurid, jooksjad-kulgejad. Pehmod startisid oma 55-le tund aega hiljem ühest teisest kohast. Stardis oli äge näha veel Reenat ja Jaanikat ja Caresset ja veel tuttavaid nägusid.
Täpselt kell 11 lasti meil minna. Olin otsustanud alustada jooks-kõnniga, sest olemine ei olnud kõige toredam. Vasakus küljes ja rinnus pistis ja oli selline ebamugav ja raske tunne. Mõtlesin endamisi, et kui see jama kestab, siis mina küll üle 1TP ei kesta. Kott tundus raske ja lihased kanged. Tavaline - paigaltvõtt on nagu Titanicul. Rada viis algul mööda külavaheteid, esimese medaljoni korjasin mere äärest. Siis algas sumpamine. Liikusin mererannaga paralleelselt läbi lume-pori-vee löga. Eelkäijatelt oli võimaliks küll saada vihjeid, et kust kuivema jalaga pääseks, aga sellele lõin üsna kohe käega. Sirgjoonejooksult saadud kogemuste najal polnud mõtet muretseda, kas jalad saavad märjaks või mitte. Muidugi saavad. Murduv jää ragises jala all, kui edasi rühkisin. Vesi oli muidugi väga külm ja jalad ühel hetkel nagu jääpakud. Aga jätkasin ikka jooks-kõnniga, kus vähegi võimalik oli. Siis olin jälle maanteel - mõnus puhkus jalgadele ja sai ennast soojaks joosta. Taevast sadas vihmasegust ollust, mis tegi prillid märjaks ja läbinähtamatuks. Võtsin siis riski ja prillid eest ära. Huvitaval kombel oli nõnda palju mõnusam edasi liikuda, sest ega detaile ju vaja näha olnudki, piisas suunast 😀 Pimeda ja metsa peale ette ei mõelnud, ju kuidagi ikka saab. Siis tuli pikk sirge lume-vee-pori-plöga. Sumasin edasi niiet muda lendas kahte lehte.
1TP ja mustikakissell. Olin otsustanud seekord olla mitte tagasihoidlik ja jõin seda imelist jooki neli topsitäit. Sain sooja ja vedelikku. Istusin hetkeks pakule, tirisin suusajaki alt pika varrukaga särgi ära ja panin sulejope selga, et mitte hiljem sellega kuskil rajal sekeldada. See istumine tegi head ja kissell samuti ja esimesed sammud edasi oli palju tugevam tunne. Järgmiseks lootsin siis Kesklaagrisse jõuda. Leidsin end kõndimas ühe noorega naisega kõrvuti ja paarisaja meetri pärast oli selge, et vist tempod on ühesugused ja et katsume siis koos edasi minna. Siitmaalt enam ei jooksnud, ainult kõndisin, ent tempo oli päris kiire.
Teine medaljon jõudis ka üsna rutusti kätte ja siis tuli raja kõige pikem lõik (17 km) 51,1 km-l oleva Kesklaagrini. Vihmasegune ollus süvenes lumesajuks ja tuul oli lagedamatel kohtadel päris korralik. Ühel hetkel taipasin, et lumesadu on horisontaalne, mitte vertikaalne st tuule kiirus pidi päris korralik olema. Aga külm ei olnud - temperatuur püsiski kuni hommikuni nulli ringis ja mets andis varju. Hoidsime tempot, käisime vaheldumisi ees ja taga ja üks boksipeatus tuli just siis, kui mõtlesin, et tegelikult tahaks nüüd küll kaks hetke puhata. Rabav oli kogeda ühel hetkel tõelist igavusehetke. Mõtlesin, et mis nüüd teha, kuidas oma ajuga hakkama saada. Et sööks midagi. Aga ei tahtnud õieti midagi. Pistsin siis ühe kommi põske ja lasin sellel lihtsalt aegamisi sulada. Šokolaadi- ja marmelaadineelamine andis tegevust tõesti mitmeks kilomeetriks. Enne Kesklaagrit oli vaja teha üks ca kahekilomeetrine edasitagasi jõnks, see sai tehtud küll korralikus tuisus ja tormis.
Kesklaager kui igatsetud vahemaandumiskoht oli seekord lihtne telgialune, kus ei olnud võimalust pikemalt ennast soojendama jääda. Jõin jälle mitu topsi teed ja sõin korralikult ära kõik, mis taldrikule pandud oli - kõrbenud makaronid ja vorst maitsesid paremini, kui kusagil restoranis ning kuklas tiksus ka teadmine, et iga makaroni söömatajätmine võib hiljem kätte maksta. Aga ikka istusin ja andsin aega endale. Jope oli läbimärg ja jalad samuti, niiet oligi siis vaja jälle liikuma hakata. Jätkasime Helliniga koos edasiminemist.
Taaskord sattus teele ette soine ala ja vahepeal soojad jalad said jälle külmavanni.
Kolmas medaljon oli juba taas mere lähedal liivaluidetel. Lumesadu oli järele jäänud, eesminejate poolt ettetallatud rada oli lai nagu kiirtee põrgusse, jalad ja keha käisid seda ise, poolpimedad silmad ei pidanudki suurt vaeva nägema. Siin oli tuul juba väga tugev, meeltega tajutav kohin oli juba segu merest ja tuulest ja kui me siis medaljoni juures kokku saanud seltskonnaga randa jõudsime, möirgas laine kõrvulukustavalt vastu. Seda piki randa minekut oli mõnisada meetrit. Jaksasin vaimustuda, et küll on lahe(!) ja siis viis rada metsa alla tagasi. Olime jõudnud matkaradade ja puhkepiirkonda, käisime ühest parklast välja ja teisest sisse, silma jäi infotahvleid ja jalgade alla laudteid. Kokkusaanud seltskond hakkas tasapisi laiali pudenema, minu ja Helliniga ühte temposse liikuma jäi Caresse. 3TP-ni ehk Ivoni jäid mõned kilomeetrid. Lihtsalt minna ja minna ja minna. Metsavahel oli pisut vähem tuuline.
3TP 78-l kilomeetril oli valge, rahvarohke ja lõbusalt lärmakas. Hea Ivo isiklikult kallas mulle taas kohe järjest mitu tassitäit teed. Süüa ei tahtnud midagi suurt, neelasin pool pakki kodenspiima ja jõin veel teed. Siin oli ka soojendustelk, mu kaks kaasteelist istusid seal, ja vabatahtlik pidas motivatsioonikõnet, miks mitte rajalt maha tulla, vaid need viimased 11 km Laibakuurini ja veel 10 lõpuni minna. Arutasin endamisi, et nad on ikka tõesti pagana head psühholoogid seal. Ise tundsin ennast kuidagi jube hästi ja selge peaga (ehk aitas kaasa mõni aeg tagasi võetud valuvaigisti), isegi jooksmise peale mõtlesin (hea, et ainult mõtlesin). Teekond jätkus. Tempo oli nüüd mitu minutit rahulikum, sest enam polnud palju jäänud. Taas mere äärde, sihiks Põõsaspea tipus olev Laibakuur ja neljas medaljon. Seda läbi üürgava tormi ja lainemaru minemist ei unustata. Lumi kadus jalge alt, asendus liiva ja kivipuruga ning luitenurkadega. Silmad hakkasid kuivama ja kipitama, nägemise pärast ei olnud aega muretseda, edasi oli vaja minna. Põõsaspea põõsad olid radu täis tatsatud ja läksime pisut teelt kõrvale, ei eksinud, aga iga lisasamm sellises faasis on juba liiga liig. Päästev Laibakuur seisis enesekindlana keset tuulepõrgut, aga enne oli vaja neljas medaljon kätte saada.
Ma ei saa öelda, et ma nüüd oma elu pärast tõeliselt kartsin, aga taju, kuidas tuleb elu eest klammerduda märgade jalgadega kivide külge, et tuul merre ei puhuks, oli ainulaadne. Kuidagi jõudsin majakese juurde ikka tagasi ja siis klammerdusin juba kätega seina külge. Laibakuuris oli mõnus. Vaikne. Rahulik. Tuuletu. Vana hea mõmmik istus nurgas ja muheles. Energiajooki ei tahtnud. Jõin pisut kaasasolevat vett ja kohalikust termosest topsitäie teed. Ümberriietuda polnud vaja, tahtsin ainult lambil patareisid vahetada, et saaks pisut heledamaks vaadet. Ja see oli viga. Lamp ei läinud enam tööle, nii tuli viimased kümme kilomeetrit sõltuda kuuvalgusest ja kaaslaste lampidest. Ilmselt olid niiskus ja tuul lambi kallal oma töö teinud.
Nüüd oli tuul selja tagant ja hootine. Lohutasin end mõttes mere ääres, et need puud on siin hullematki näinud ja ikka püsti. Ehk siis et midagi kaela ei tule. Taevas läks selgeks, kuu hakkas paistma ja selle peegeldus oleks merel võinud isegi päris romantiline olla teistes oludes. Lumi hakkas jalgade all ragisema ja muutus libedamaks. Keha ei läinud enam nii kiirest soojaks ja käed olid kinnaste sees nagu pallid. Rada keerutas metsas sinna ja tänna ja oli pime ja lumine ja siis paistis üks suvila koos tuledega ja siis oli veel natuke. Kõndisime puhkekülla sisse, keegi hõikleb ja tervitab ja ma saan aru, et kohe oleme kohal ja siis olen kohe külili maas. Astusin lihtsalt väga jäisele kohale ja oligi maaühendus. Sain kiita oma seljakotti, mis pehmendas oluliselt seda maandumist.
Pildid ja diplom ja soe ja toredad ja rõõmsad sõbrad ja viimase tahtejõu riismega korraks sauna, kus silmad hakkavad üles sulama ja saan oma nägemused ka kätte. Olen nii läbi, et ei jaksa mitte kellegagi enam mitte ühtegi sõna vahetada ja Kaja abiga saan majja.
Tehtud. 20 tundi 1 minut ja 49 sekundit 😀
Tõsi on see, mida ütles üks osaleja mõni päev varem WhatsAppis: "Esimesed kümme km jooksed jalgadega, järgmised üheksakümmed peaga."
Kummardan maani korraldajate ees ja olen väga tänulik heade jooksusõprade eest, kellega rada jagasime ning eriti Hellinile ja Caressele - koos oli äge tulla läbi selle metsiku maru.
Ja eriti-eriti soojalt tänan Kajat ja Hellet, ustavat back-upi ja kogemusi pehmorajalt. Ja tegelikult on väga tore, kui armsa sõbra sünnipäeva sellisel moel pidada saab 😏😛🌹🌹🌹
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar