Love Run. Eelmisel aastal olin küll registreerunud, et kohale ei jõudnud, aga sel aastal olin stardijoonel.
Ilm oli paras - just selline nagu mulle jooksuks kõige parem on - veidi plusskraade, mitte külm, mitte soe, mitte tuuline, kergelt pilves. Päeva peale tuli muidugi ka päike välja 😊
Plaanisin
mõttes jõuda oma ajaga viie tunni sisse. Start aga oli kiire ja tundsin,
et minek on väga hea. Nõnda siis jätkasin, ise mõeldes, et võin teha
endale karuteene - jooksen ennast kinni, saan haamri või midagi muud
tuleb ette. Aga minek oli mõnus, rahvas rõõmustas ja naeratas. Viie
kilomeetri jooksjad tekitasid rõõmsat elevaust poolel ajal ning Reena ja
Jaanika olid vahvad vabatahtlikud kokat ja vett ja muud head-paremat
pakkumas. Lill.
Just lill, sest Janeki lillelised jooksusärgid ja stardi-finišiplagu olid toredad ja olid head tujuloojad.
Rada oli nüüd teistmoodi kui Janeki Maratonil, ent nii meeldis isegi rohkem. Toidu-joogi-ergutuspunkt oli mõnusalt keskel.
Nõnda siis kulges kõik väga hästi nii esimesel, teisel kui kolmandal ringil. Jäin siis Reena laua juurde seisma, et võtta veidi vett, kui silmade ees lõi mustaks, süda hakkas puperdama ja korraks oleks tahtunud nagu kukkuda. Toetasin korraks lauale ja mõtlesin, et infarkt nii ilusa nimega jooksul oleks ju küll kena. Olgu, must huumor 😎. Aga sain aru, et nüüd on siis nii, et tuleb võtta kilomeetri kaupa, ringi kaupa. Jooksmisest oli juttu minimaalselt, niipea kui pikemaks jooksma jäin, hakkas süda puperdama. Ma ei pea siin silma tempo tõstmist vaid lihtsalt pikemalt jooksmist. Ja mäest üles minekut.
Tegelikult olin masenduses. Mitte sellepärast, et plaanitud aega ilmselt ei jõua, vaid sellepärast, et tundsin, et miskit on ebatavaliselt viltu.
Nüüdseks olen kordades kogenud seda, kui jaks otsa saab, aga nii mustvalget, täpselt poole maa pealt ärakukkumist olin seni kogenud Võidupüha maratonil, kus on kuum ja palav ja mida iganes. Ehk siis olin veendunud, et sellel seiklusel siin on mingi konkreetsem põhjus. Südame peale mõtlesin, sesst lugusid kaasvõitlejatelt olin ju kuulnud. Muud ei mõistnud.
Aga! Olenemata kõigest kulgesin ka need kolm järgmist ringi ja jõudsin lõpuni. Olin meeletult tänulik oma jonnile, mis ei lasknud mind rajalt maha astuda. Nui pooleks, aga lõpuni 😎
Finišis ootasid naeratavad Janek ja teised ja medal ja ilus kimp lilli (sest oli ju ometi naistepäev!). Ajaga jäin siiski rahule, niisuguse imeliku loo peale ei osanud paremat tahtagi.
47. maratoni aeg: 5:17:02
PS. Järgmised kolm päeva veetsin põrgulikus hambavalus ja neljandal päeval sain ühe tühja koha võrra hambareas rikkamaks. Selgus, et tegemist oli päris tugeva ja mädase juurepõletikuga. Ja meenusid endise hambaarsti sõnad: "Kui hambad korras, tervis korras." Ilmselt siis oligi nii, et see hambajuure all podisenud põletik mõjutas ka jooksmist. Kiire algus pani põletikuga võitleva organismi liiga suure surve alla ja süda otsustas juhtimise enda kätte võtta 😀
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar