kolmapäev, 1. juuni 2022

Sirgjoonejooks 23.04.2022



Aprillikuisest sirgjoonejooksust kirjutades kustutan ühe võla. Kokkuvõtlikult oli see üks imeilus päev, aga kõigest järjekorras nagu ikka.
Esiti paistis, et sel aastal jääb sirgjoon mõõtmata, plaan eelmise aasta sirge otsast lõpuni läbi proovida jäi mõnesugustel põhjustel katki. Aga kui ilmateade ikka vihjas, et laupäeval tuleb ilus päikeseline ilm, siis sai mõeldud, et teen siis ühe väikese triibu 😊 nagu sünnipäevaks või nii 😊 Helle ja "väike sinine" olid tugitiim.
Pool üksteist seisin Rava küla taga metsa ääres, et siis mõne aja pärast teisel pool Aegviitu asula piiril olla. Ilm oli küll päikeseline, aga minu jaoks jahe, nii olin siis pikas särgis, dressipluusis, poolpikkade pükste, sääriste, gaitersite ja maastikutossudega. Müts, buff, kindad loomulikult. Seljakotis jooki ja veidi näksi.

Esiteks siis veidi päris tasast põldu ja külavaheteed. Kasutasin võimalust joosta tee peal nii palju kui võimalik, küla taga siis jälle põllule. Külakoerad klähvisid üksteise võidu. Vist püüdsid üksteisele tõestada, et just tema ajas mind oma haukumisega külast välja 😊
Sel aastal olin tõmmanud sirgjoone ka kella, aga ei saanud selle lugemisega hakkama, nõnda siis lippasin ikka telefon näpus. Joone hoidmine tuli välja kergemini, kui eelmised korrad, ka vaatasin seekord maastikul välja tähise, mille suunas siis läksin, nii ei pidanud kogu aeg ekraani piiluma.
Jõudsin esimese metsatukani. Esimesed võsad, esimesed märjad kohad, esimene kraavikene, millest sobival moel otse ees mahakukkunud kuusk üle viis. Vahetult enne väljajõudmist oli ees veeväli. Hakkasin proovima, kuidas põhjaga on - kas kannatab käia või tuleb mööda puid turnima - kui kuulsin eest hääli - Helle oli mulle vastu tulnud. See oli küll tore 😊

Pisut põldu ja veejoomist ja siis umbes veel umbes kaks ja pool kilomeetrit metsa. Poolteise kilomeetri pärast ületasin Rakvere-Sõmeru maantee. Mõtisklesin korra selle üle, et näe, nüüd näen suurt maanteed ka kitsede ja põtrade perspektiivist - ühest laanest välja, üle kivise tee, mille peal imelikud mürisevad olevused ja jälle metsavaikusse tagasi. Umbes kilomeetri pärast olin siis Käravetel ja sirgjoone sellel osal, mida sügisel pimedas läbisime nelinurgajooksu raames. Muidugi oli päeval kõik hoopis teistsugune, natuke soperdasin unistama jäädes ja maju vahtides, õnneks läks kõik hästi. Lautade juures läksin ka sügisega võrreldes rohkem paremalt ja kulgesin mööda traataeda hoonete tagant. Tuttav sild ja siis lammikese ületus. Sügisel oli seal ülepea roog ja märg, nüüd oli lage, märga vähe aga sellest oli põllu ja minu vahel rida puid. Murdsin pead, et huvitav, et sügisel pimedas tundus nagu oleksime pilliroost otse põldu jooksnud. Nojah, igatahes. 
Mingil hetkel tuli küsimus, et kas ma olen lautade juures. Ütlesin, et olen sealt möödas juba. Tugitiimil oli järgijõudmisega tegemist. Ise ka imestasin, et kuidagi mõnus, lihtne ja kerge oli liikuda, igal võimalusel tegin jooksusammu. 
Kukevere põllud, metsasiil, suurele teele ronimine ja ühtlasi meenutused meeleolukast sügisest, kui selles punktis teekond juba lõppema hakkas. Raudla juures keerasin taluhoovist veelkord heinamaa peale. Helle tegi "katet", sest selles konkreetses talus oli üks suuremat sorti koer. Kaugelt nägi täitsa sõbralik välja.
Siin oli ka senise tuttava joone viimane kraav enne Jänedat. Selleks ajaks olin märganud ühte huvitavat asja - iga kord, kui mul tuli ületada kraavi või oja, oli sobivalt otse joonel või kaks sammu vasakule või paremale kas mahalangenud puud või mättad või muu variant, et sain praktiliselt kuiva jalaga üle. Selle kraavi puhul ootasin juba huviga, et mismoodi seekord see üleminek käib. Seekord oli otse keset kraavi ja otse joonel kena roheline mätas ja mõlemal pool sobivalt põõsad, mille okstest kinni haarata. Veidi märga jalad said, aga mitte märkimisväärselt. Imestlesin ja ootasin põnevusega uusi kraave.
Jänedal oli lõunapaus. Tactical Foodpack ja kohv olid niii mõnusad 😊
Kulgesin edasi. Kergliiklustee, Nelijärve puhkekeskus ja rada Aegviidu suunas. Olime kokku leppinud, et kohtume seal rajal. Minul õnnestus kuidagi ikka metsa panna otseses mõttes. Pidin minema mäe pealt, läksin mäe alt. Lõpuks kui mäkke tagasi ronisin, istus Helle täpselt otse ees pingi peal. No ikka uskumatu! Jätkasin siis teisele poole mäest alla, eramajade tagant mööda, üle tee majade vahelt läbi ja jälle metsa. See oli see väga vesine mets. Siis tühermaa ja metsaveert pidi edasi. Hirmus oli seda prügi vaadata, mis sealt lademes vastu vaatas. Ilmselgelt oli õnneks tegemist prügisorteerimise eelse materjaliga, aga siiski... 
Tasapisi läks asi paremaks, mõnus männi-kuusemets mõnusa samblikuga. Ja siis jäi jalg oksa taha kinni ja olin kõhuli maas. Hea pehme sammal oli. Vasaku jala varbad lõid sellist tuld välja, et mõtlesin esiti, et nüüd on kõik. Läbi. Keerasin selili ja nautisin veidi aega loodust. Valu andis järele, kõndida kannatas ja veidi aja pärast liivarajal juba tegin jooksusammu jälle. 

Raudtee. Üle selle ja mõnusat teerada pidi Aegviidu majade poole. Helle jalutas vastu ja siis kulgesime koos majani, kus oli hästi riskantne koht - suur võimalus joonelt välja minna. No läks hästi. Mina jooksin siis mööda tänavaid edasi, ja tegin kohe veel ühe apsaka, jooksin otse, mitte vasakule teise tänavasse. No napikas jälle! Siis ei olnud enam eksimisvõimalust, ikka otsejoones edasi. Järgmine kraavikene ja järgmine "sillakene". Ikka sobivalt sobivas kohas.
Üle maantee ja oligi Aegviidu piir käes. Mõtlesime, et aega veel on, ilm ilus, et kulgen ikka edasi ja vaatan, kuidas need tagumised metsad on. Mõeldud-tehtud.
Värskelt tõmmatud kraavisid oli hulgem. Lugemine läks lõpuks sassi, aga nö ettesäetud üleminekud olid endiselt olemas. Kui ei olnud enam looduslikku silda, siis oli sobiv toigas käeulatuses. Igaüks võib mõelda, mida soovib, minu jaoks oli see üsna jumalik juhtimine ja üsna otsene vihje, et kui teed õiget asja ja lähed oma rada pidi, siis hoitakse sind igal hetkel, kui on takistusi. Ja antakse vahendid sellega hakkamasaamiseks. 
Siis oli veel raiesmikke ja kraave ja ühes punktis arutasime, et läheks Mustjõeni välja. Mis tähendas, et sellest pidi ka üle saama, sest autotee oli teisel pool. Aga veel ma sellele ei mõelnud. Kekslesin edasi kändude ja veeojade vahel. Kuni jõeni.
Vett oli jões palju, see voolas kiiresti ja teine kallas oli üleujutatud lammi taga. Olin aga ikka juba täiesti veendunud, et kui siiani on õnnestunud kuiva jalaga üle vee saada, siis peab ka siin see võimalus olema. Paremal ei paistnud, vasakul olid suured puud ja nagu saared. Vett oli siiski palju vahel. Läksin keskjoonele tagasi ja proovisin jõe sügavust. Rinnuni. Umbes poolteist meetrit minna. Pehme põhi. Kiire vool oli kõige problemaatilisem komponent selles loos. Hakkasin juba mõtlema, et lõpuks tuleb ikkagi ujuda, aga enne veel otsustasin, et vaatan paremalt poolt maksimaalselt kaugelt ikkagi veel. No ja üsna piiril, aga mitte väga kriitiliselt isegi, oli üks iidne puu üle jõe. Lai tüvi ja palju oksi küljes. Kaalusin võimalust, et ujun puust kinni hoides üle ja siis sain äkki aru, et puu on täiesti kuiv, libisemisohtu ei ole. Ja siis ma kulgesin sealt üsna alandlikult ja samas ülimat mõnu tundes üle lammile, mis tegi jalad märjaks kogu eelneva 27 km eest. Tugitiim ootas rõõmsalt tee peal ja mina olin rõõmus nende üle.
Kokkuvõtlikult tuli veidi üle 25 km ilusat sirget.
Sügav tänu tugitiim Hellele - parim, mis üldse olla saab 😊

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar