Jõudsime kohale reede õhtul ja laupäeva veetsime EXPO-l. Numbrid ja särgid kätte saadud, tuli korralikult ringi vaadata seekord palju rikkalikumas kaubanduses kui muidu nähtud. Rahva liikumine oli korraldatud väga sujuvalt ja ühel hetkel siis leidsime ennast õuemelust. Ka Brandenburgi väravate juures oli vaja ära käia, "kuulsuste" seinalt oma nimi üles leida ja kohalikku Bratwursti proovida.
Niisiis asusime hommikul stardi poole teele. Ligi viiskümmend tuhat jooksjat stardis, kõige ees Eliud Kipchoge üritamas uut maailmarekordit. Sedakorda olime sattunud K stardigruppi, ehk siis kõige tagumisse. Nojah, võrreldes eelmiste koroonast mõjutatud aastatega oli seekord ju palju enam osalejaid. Stardieelne melu koos tuhandete teistega on äge, see on üks paljust, mis Berliinis võlub ja uuesti tulema meelitab.
Peale rännakut polnud ma sammugi jooksnud ja nii oli päeva peamine eesmärk distants läbida igal juhul jooksusammul ajale tähelepanu pööramata. Joogipunktides kavatsesin kasutada isiklikku joogitopsi (korraldajad väga soodustavad ja kutsuvad üles oma joogivestiga või topsiga jooksma, et vähendada tekkivat prügi hulka).
Start. Üle joone minekuks kulus aega ligi seitse minutit. Ja siis ilmus nähtavale ka suur oranži värvi lärakas. Niiet midagi oldi suudetud ikkagi korraldada, mõtlesin (hiljem sai veebis tutvutud täpsemalt). Siis aga haaras hea kulgemine endasse ja ainus mõte oli, kuidas selle puise ja kange kehaga siis ikka edasi hästi saada 😊
Sai küll edasi. Ergutused, muusika ja sõbralikud kaasjooksjad ees, taga ja külje peal tegid meele rõõmsaks. Ilm oli hea, küll pisut palav, ent ikkagi hea.
Suurem osalejate arv oli tuntav kogu distantsi vältel, ei olnud hetke, kus ei oleks olnud inimesi ümber, aga see oli pigem positiivne. Küll sai näha särkidel erinevaid sõnumeid, erinevaid temposid ja vanuseid. Teeveerel ergutajatest puudus ei olnud nii, et vaikusest või omaette kulgemisest küll kohe rääkida ei saa 😊
Esimene pool kulges mõnusas ühtlases tempos, joogipunktides oli kerge topsi vett saada ja mulle väga sobis see, et topsi tühjaks saades ei lennuta ma seda minema, vaid pistan tasku, järgmise korrani.
Ka 27-28 km oli hästi joostav, siis hakkas tasapisi väsimus oma tööd tegema. Aga võetud eesmärgis suutsin kinni püsida ning kui Gedächtniskirche paistma hakkas, oli tunne, et nüüd on siis tehtud 😊
Üldsegi märkasin seekord rajal olevaid pühakodasid palju rohkem. Mõtlesin, et kas asi on nüüd selles, et jooksen rohkem püsti (jooksuasend on oluliselt paranenud) või selles, et lubasin pensionile jäävale ametiõele, et mõtlen tol päeval - tema viimasel tööpäeval - ka tema peale.
Viimaste kilomeetrite rõõmu aga lõikasid sisse krambid reielihastes. Olin isegi veidi üllatunud, et mis nüüd - krampe kogesin päris esmakordselt ja mõnisada meetrit tuli ikkagi kõndida, korra lausa peatuda ja pinges lihaseid mudida. 39-ks kilomeetriks olid krambid aga möödas ja viimane magus pingutus ees. Ühtaegu ootasin finišit, teisalt aga tundsin mingit erilist tunnet, midagi, mis on teisel pool väsimust - pea on selge, jalad teevad oma tööd, meeled on täis ümbritsevat melu, mis suureneb järjest, mida lähemale Brandenburgi väravatele jõuad.
Üks tänavanurk, teine, kolmas ja igatsetud vaade koos viimaste sadade meetritega on silme ees. Lärm on kõrvulukustav ja olemine nii täis tänu juba läbi väravate joostes. Viimastel meetritel sinisel vaibal kostab kõrvu järsku minu nimi ja siis näen ennast suurel ekraanil suurelt ja roosalt 😀 Kolm sekundit ilmakuulsust 😀
Finiš! Küll ma igatsesin seda medalit ja hetke 😀
Hetkeoimetusest üle saades hakkasin liikuma pontšo ja õlle ja puhkeala poole. Helle lehvitas tänavanurgal pontšo seest. Seekord oli tema mõned minutid kiirem, arvasime, et ilmselt liikusime suurema osa aja ühes ja samas suuremas grupis, aga inimeste rohkust arvestades oli ilmvõimata sealt üksteist leida 😀
Igatahes. Aeg: 05:16:17.
***
Ehk jagub loosiõnne ka järgmiseks aastaks, 50-ks juubelimaratoniks?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar