14.10.23 Alari 100. maraton

 

Alar Siemann korraldas oma 100. maratoni jooksmiseks maratoni. Ja ikka tuleb osaleda, eriti kui maraton on kodule niiiiii lähedal (jah, tõsi, see oli lähim maraton v.a. kirikumaraton), vaevalt pool tundi 😀

Alariga tähistama oli tulnud palju jooksusõpru, ja ikka ka häid tuttavaid. Maratonidistantsi läbimiseks tuli joosta Türi-Allikult mööda kergliiklusteed Väätsa poole ja tagasi kaks ringi. 

Ilm oli seekord tellitud lihtsalt suurepärane - vihma nii, et olin tõesti lõpuks luuüdini märg ja tuult nii, et minnes oli hea kerge samm ja tagasi tulles sai südamest rüsida. Ja lõpuks ikka hakkas päike ka paistma.

Aga siis starti. Ühispilt ja minek. Kergliikusrada on kerge ja nii oli ka tempo tegelikult kõrgem, kui oleksin ise alguseks tahtnud. Olin kindel, et lõpuks on nii seinad kui haamrid mõlemad võtta. Aga kui juba läheb nii, siis olgu. 

Joogipunktides oli rõõmus rahvas ja teist (ja viimast!) korda ümberkeeramise punktis tänasin sealseid südamest, et nad viitsivad ja jaksavad seal tuule käes seista niimoodi.

Esimene ring läks lobedalt, hoolimata lagedast näkkupritsivast vihmast ja tuulest, millest tuli end sõna otseses mõttes läbi suruda ka Kirna mäest üles minnes.

Teine ring algas ka hästi, ent Väätsa poole keerates esimesel tõusul jäin sammu käima, ka teise tõusu võtsin sammudes, siis läks kergemaks ja jooksusamm taastus. Jäin siis ka üksipäini kulgema, Helle oli selgi päeval tugevam 😀 Iseenesest oli rajavalik tore - sa tead, et sa ei tule täna siia kohta enam tagasi 😀

Kirna tõus näitas oma tõelist iseloomu - kui arvad, et tõus on läbi, siis tuleb tegelikult selline "magus" lauge osa veel. Aga sellegagi sai hakkama.

Kell näitas, et aeg tuleb alla viie tunni, küsimus on aga minutites. Nii jäin finišifotodele pingsalt tõsise näoga kella vaadates. Jaa, õnnestus:

aeg: 4:53:59 😀

Aitäh, Alar!