%20%E2%80%A2%20Instagram%20photos%20and%20videos.png)
Tänane maailmakorraldus võimaldab rännata osade kaupa. Ka palverännuteel olla jupiti, just nii nagu muu elu parajasti võimaldab. Nõnda siis oled ligi üksteist kuud aastas otsekui ooterežiimil ja ootad "oma aega". Ja igal aastal on midagi teisiti - oled aasta vanem, päevade sisse on mahtunud kõike võimalikku, head ja paremat ja väljakutseid.
Ja siis pakid seljakoti ja lähed.
Sel aastal kõndisime kolmel Poola teel:
Camino Polaco (Dusznica - Mogilno)
Wielkopolska Droga sw.Jakuba (Mogilno - Glogow)
Dolnoslaska Droga sw.Jakuba (Glogow - Zgorgelec)
Sel aastal oli teisiti see, et asusime teele kõigepealt autoga - tubli väike sinine Skoda sai pargitud poolele teele Poznani, sealt rongiga Olsztynisse ja siis teele. Tagasi siis jälle lõpp-punktist Poznani auto juurde, ja sealt koduteele.
%20%E2%80%A2%20Instagram%20photos%20and%20videos.png)
Ja kummalisel moel on igal aastal oma "teema". Kui teisel aastal tegelesime ristiteega, kolmandal aastal kümne käsu ja Jeesuse eluga, siis sel aastal oli selleks "Jumal tegutseb sinu kaasinimeste kaudu". Ja teeb seda nõnda, et ühel hetkel lihtsalt "oled hävinud", nagu ütles Helle pärast kohtumist Mariolaga, kes on ligimesearmastuse kehastus otsast lõpuni. Ja ehk teine teema oli "palve ja usaldus" - et sa tõepoolest rändad nii, et usaldad ka seda, kui sul ei ole öömaja kokku lepitud ja magadki pingi peal või kirikuaias palja maa peal või lähed kuhugi, kus sa ei tea, kas on keegi, kes sind vastu võtab.
Oli hea teekond ja hea kaaslane. Minu lugupidamine ja austus Hellele kasvab iga päevaga. Ja tänu selle eest, et on võimalik koos rännata.
%20%E2%80%A2%20Instagram%20photos%20and%20videos.png)
Kui Jumal lubab ja me elame, siis teekond jätkub 🙏😊
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar