Rapla Linnajooks. Virtuaal 29.05.2022

Kui ühe jooksu motivaatoriks on ilus rebase ja kirikuga medal, siis antud juhul see niimoodi oli 😄

Maratoni kirjasaamine muidugi ka.

See virtuaaljooks on nüüd eriline selle poolest, et esimene nö täitsa üksi joostud jooks. Ise tehtud, hästi tehtud 😄

Niisiis. Pühapäeva õhtupoolik. Ilm on päikeseline ja soe, õhk on niiske ja paks. Jooksmiseks olen valinud Kõrvemaa kergliiklusteed meetodil "sinna ja tagasi koos väikeste ringikestega".

Müts, särk, lühikesed püksid, säärised, tossud. Jooksuvest ja 600 ml vett. Kell käima ja minek. 

Juba esimene kilomeeter ütleb, et eelmise nädala seitsekümmend on veel siiski kontides. Lihased on jäigad ja paksud ja tunne on, et ei liigu üldse edasi. 6.20 - 6.40 kella peal ütleb, et liikumine siiski toimub. Ja mitte väga aeglaselt minu kohta. Saan aru küll, et tempo on alguse kohta liiga kiire, aga üks eesmärkidest ongi teada saada, kui palju ma niimoodi jaksan ja mis hetkel "haamer" tuleb. Teine eesmärk on jällegi terve maraton joostes läbida, kolmas eesmärk on heal juhul saada aeg alla viie tunni. 

Aegviidu poole kulgedes vaatan neid punkte, kuhu senini jooksuga jõudnud olen - raudtee ülesõidukoht on seni viimane. Nüüd siis kulgen üle 😀 Bensiinijaama juures jääb silma silt "Klaaspurgi tee". Originaalseim tänavanimi, mida seni kohanud 😀 Edasi Kõrvemaa keskuse poole.

Päris mõnus on kulgeda. Joon aegajalt mõne väikese lonksu vett ja mõtlen, et ilm on nii paras, et polegi vast palju juua vaja (sic!)

Kõrvemaa keskuse juures on võimalik tiirutada umbes kahekilomeetrisel ringil. Hakkangi ringe jooksma, sest edasi-tagasi jooks eriti ei ahvatle. Pean saama 35 km täis, siis saan tagasi liikuma hakata. See on üks paras meele- ja mõtteharjutus lisaks jalgade liigutamisele.

Mingil hetkel hakkab vihma sadama, see on hea, sest liiga soe on ja saan aru, et vett on liiga vähe. Tagasijooksmise hetkeks on "haamer" käes. Jaks otsas, vesi otsas, algab elav sisedialoog teemal, kas suudan alla viie tunniga hakkama saada või mitte. Niisugune üksi jooksmine on uus ja huvitav kogemus. Olen üllatunud heas mõttes, sest mingisugust minnalaskmist või järeleandmist ei ole. Teen, mis suudan. Paarsada meetrit kõndi, kaheksasada meetrit jooksu. Üks kilomeeter teise järel. Tõusule jõudes saan aru, et ilmselt number nelja ajale ette ei tule. Veepuudus ilmselt teeb oma töö. Aga see on õppetund.

Veel mõnisada meetrit ja saan kella kinni panna. Tehtud. Jalad valutavad nii pööraselt, et tuppa jõudes vajun lihtsalt põrandale ja tahan ainult, et see valu lõpeks ja janu otsa saaks. Mõne aja möödudes mõlemad leevenevad ja elu tuleb jälle sisse tagasi 😃 

Aeg: 4:59:00