.jpg)
Proloog
Viimane võlg saab nüüd kirja. Võib-olla oli kevadväsimus, võib-olla liiga palju asju korraga, võib-olla lihtsalt laiskus, et kirjutamine unarusse jäi. Aga nagu viimasel aja kombeks - lõpuks teen ikka kõik ära 😎 Õigel ajal või natukene hiljem 😎
Ja võib-olla tegi jooksude kirjapanemise keeruliseks 24. veebruaril alanud Ukraina sõda - meeled ja mõtted olid halvatud sellest arusaamatust, mõttetust ja absurdsest sõjast, mis külvab endiselt surma, nälga, julmusi, lihtsalt kurja. Igaüks tahtis midagi teha, aidata, toetada oma võimete ja oskuste piires. Marathon100 otsustas korraldada heategevusjooksu, mille osavõtutasud läksid Ukraina toetuseks. Tulemustest saab lugeda siit - Eestit haaranud empaatiaplahvatus hõlmas ka jooksjaid.
*
Otsustades jätkata traditsiooni - märtsikuu viimasel laupäeval, seekord siis 26.03 - alustada jooksu kiriku juurest - seekord Järva-Madisel - kogunesid kokku mina, Helle, Kaja ja Alla. Ilm olid märtsikuiselt heitlik, pilvine ja jahe, lihtsalt tuulisus läks üle tormiks ja lõpuks tuli lörtsigi.
Veebruari alguses olin põdenud ilmselt koroonat (sest testid ei näidanud midagi, aga sümptomid olid samad, mis ümberringi loogu langenud sõpradel) ja otsustasin seekord poolmaratoni kasuks. Mitu nädalat oli läinud vindumise nahka ja õiget jooksu-kõndimist polnud teha saanudki. Selline vastik väsimus oli ka kogu aeg peal ja niisugune viu-viu-olemine.😶
Niisiis, ilmastikule vastav riietus, stardipilt tehtud ja võtsin suuna Lehtmetsa risti poole plaaniga 10,5 sinna, 10,5 tagasi. Alustasin aeglaselt-aeglaselt, mõned sekundid üle seitsme minuti, kuulasin keha ja olemist. Tuul keerutas edasi-tagasi, kord vastu, kord külje pealt. Tee kulges lagedal põllumaastikul nii, et üksikud metsatutid olid kergenduseks. Kuuendal kilomeetril oli boksipeatus, siis kulgesin sama 7-minuti tempoga edasi. Andis joosta küll nii, et nina kodu poole tagasi keerates otsustasin proovida nii kiiret minekut kui vähegi jaksan.
Kuus minutit ja natuke peale, 15. km isegi alla kuue. No täitsa äge. Veremaitse oli suus ja kopsumahtu ei olnud ollagi. Sarnane tunne oli nagu 2020 aasta sügisel - hingamissüsteem oleks jälle nagu ära unustanud, mida jooksmine tähendab. Üha tõusev tuul ja viimase paari kilomeetri lörtsisadu aga motiveerisid võimalikult ruttu lõpetama ja kopsud pidid ikka õhuahmimisega hakkama saama. Küll oli raske!
Lõpuaeg 2:27:30 on seniste poolmaratonide kehvim, aga seekord oli selline jooks. Rahul, et tehtud, rahul, et suutsin.
Rõõm oli kaasajooksjate-käijate üle - igaühe oma oli seekord eriline - Kaja tegi oma kiireima poolmaratoni kõndides, Alla jooksis üldse elu esimese poolmaratoni ja Helle 70-s oli järjekordne juubelimaraton.
Epiloog
Jutu seest käis läbi, et see "kirikujooks" ehk kiriku eest startimine võiks traditsiooniks saada. No näis, kui Jumal lubab ja me elame 😎😏
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar