Laupäeva hommikul oli ilm paras, mitte väga külm, mitte väga soe, tuult oli veidi, päike oli kenasti pilve taga, vihma ei sadanud. Olin jalga ajanud pikad jooksupüksid, T-särgi, varrukad ja dressika veel peale. Peas äsja kingiks saadud "Jooks on lahe" müts. Mõtlesin, et ringi 4/8 kilomeetril joogipunktis saab vajadusel riideid vähemaks võtta.
Peale korralikku hommikukohvi ja -putru seisin kell 9.00 koos Priidu, Helle ja Kajaga stardijoonel kohaliku kiriku ees. Esimesel plaanis samuti 21,1 joosta, viimasel sama kõndida ja keskmisel joosta maraton.
Kellad ja telefonid läksid käima ja meie ka. Priit kadus üsna kiiresti vaateväljast, Helle jooksis mõned meetrid eespool, Kaja tuli siis kõndides järele. Olin otsustanud, et esimese ringi - 12 km - teen rahulikult, kuulan oma keha, jälgin enesetunnet ning teise ringi teen kas kiiremini või aeglasemalt, kuidas siis parajasti on.
Olemine oli hea ja kerge, liiga kerge, nii jõudsin mõelda, kui Helle torises ees, et tempo on liiga kiire. Viskasin pilgu oma kellale - 6,50. Tõesti liiga kiire algus, olin plaaninud 7 minutiga alustada. Aga tempo mahavõtmine ei õnnestunud kuidagi ja mõtlesin, olgu peale, jooksen nii kaua, kuni jõuan ja siis vaatab edasi.
Kaks ja pool kilomeetrit maanteed olid igapäevaste jooksudega juba väga tuttavaks saanud ja möödusid kiiresti, kolmas kilomeeter oli kohe järsu kurvi taga ja sealt paistis juba 4. kilomeetri post ning sinine auto, mobiilne joogipunkt. Tirisin varrukad maha ja jätsin sinna, jõin paar lonksu ja jooks jätkus. Metsavahel oli jahe ja karge, veel lumist hõngu, siis pikk sirge ja väike lame tõus. 6. kilomeetri postist veidi maad edasi keerasin ringi. Hakkasin tundma, et on vaja võsa vahele minna, sain aru, et niimoodi edasi joosta eriti ei saa ja tegin väikese kiirenduse. Kergemalt hingates jätkasin, joogipunktis jõin ära terve topsitäie vett ja liikusin edasi. Imestasin endamisi, et kas nii kerge saabki olla. Ühel hetkel kuulsin selja taga kruusakrudinat ja mõtlesin, see peab olema Priit. Nõnda oligi. Heatujuliselt vastastikku jõudu soovides kihutas tema edasi, mina jätkasin omas tempos. Kümnendal kilomeetril umbes jõudsin Hellele järele, alevisse sisse jooksime koos, mina suundusin joogipunkti poole. Jõin, tegin ringi ümber pastoraadi ja asusin uuesti maanteele.
Vahetasime Hellega kaks sõna ja siis otsustasin ees ära minna. Tempo tiksus 6-6,20 vahel, enesetunne oli hea ja kerge. Hakkas järjest palavam, arutlesin, kas jätta joogipunkti müts või dressikas ja jätkata T-särgi väel. Olen olnud eriliselt külmakartlik ja sügise-talve jooksul korduvalt olukorras, et olen end rohkem riidesse pakkinud kui tegelikult vaja oleks olnud. Korraks mõtisklesin, et kust see hirm külmetamise ees, ent leidsin, et psühholoogilisteks aruteludeks on teine koht ja aeg. Jälle jõudis joogipunkt kuidagi kiiresti kätte ning seekord oli janu suurem. Võtsin enda jaoks suure riski ja jätsin dressipluusi maha. Ei hakanud külm. Paras oli ja oluliselt kergem oli.
Jäänud veel 5,1 km. Mõtlesin, et proovin joosta nii, et aeg algab 5-ga, samas olin ikka natuke ettevaatlik, sest pelgasin pisut "seina". Tagasipöördele lähenedes vaatasin üldist jooksuaega ja sain äkki aru, et võin joosta aja alla 2.20.
Ma ei olnud püstitanud endale aja suhtes kindlat eesmärki, tahtsin lihtsalt distantsi läbida, aga olin mõelnud, et kui 2.30 oleks aeg, oleksin küll rõõmus. Mõistmine, et aeg võib tulla oluliselt parem, andis äkki nagu jalgadesse energiat juurde.
Kaks viimast kilomeetrit, jooksin nagu jalad võtsin. Mäest alla, väike sirge, lumehõnguline metsavahe - mõte, et sellest tukast läbi ja siis on joogipunkt ja siis veel mõned meetrid. Keskendusin kohaolule, igale sammule, igale mööduvale meetrile.
Joogipunktis hõikas Epp, kas nüüd on kõik, näitasin käega, et natuke veel. 21 km täis, 21,05, 21,1, 21, 13 näitas seismapandud kell.
Jäin seisma nagu post ja mõtlesin... ah, ei mõelnudki midagi. Olin õnnelik, rahul, väsinud, hingeldav, elusuuruses rõõmus. Ma sain hakkama! Tehtud!
Lõpuaeg 2:16:18.
*koroonapiirangud, mis teha
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar