Elu esimest maratoni joostakse väga ettevalmistunult. Tehakse trenni treeningplaani järgi. Pabistatakse enne starti. Võib-olla on isegi eelmisel ööl raske uinuda või jääb uni lühikeseks liiga varase ärkamise tõttu. Ehk valitakse erilise hoolega tosse ja riideid ning muidugi uuritakse ilmaennustust. Võib-olla valitakse mõni eriliselt kuulus maraton või lihtsalt populaarne paik selleks "kõige esimeseks."
Igal juhul ei minda lihtsalt "lonkima" nagu on kirjas minu trennipäevikus 😀
Vormsi III maratonile sai otsustatud minna ja registreeritud millalgi suve hakul. Oli teada, et see järgneb kohe üle nädala ja 240 km pikkusele palverännakule (millest kirjutan hiljem) ja oli plaan lihtsalt heas seltskonnas nelikümmend kaks kilomeetrit läbida. Kas kõndides või joostes, selle peale ei olnud ma üldse mõelnud seekord. Sellele küll, et kui ära väsida, siis saab 21,1-ga piirduda st lihtsalt teist ringi mitte teha.
Nojah.
Pühapäeva õhtupoole jõudsime Kaja, Helle ja mina Vormsile kohale. Tahtsime ka pisut ringi vaadata sellel põneval saarel. Otse sadamas oli üüritud miniatuurne kämping kõigi mugavustega ja miljonivaatega merele. Seadsime endid sisse, rentisime jalgrattad ja läksime avastama - tahtsime leida üles rõngasristid ja Püha Olavi kiriku. Alustuseks eksisime natuke teega, aga selle eest nägime ilusaid talusid, teid ja metsa. Ja matkarada, kuhu järgmine kord minna. Ka "viiekas" oli vaja ära jalutada. Väikesest rattaretkest ja jalutuskäigust sai lõpuks 23 kilomeetrit. Õnnelikult tagasi, järgnes õhtusöök ja uni tuule ja kerge vihmasabina saatel.
Kõigi kolme mobiilid helisesid täpselt kell 7. Hommikukohv ja -puder, muud hommikutoimetused ja siis oli kell äkki nii kaugel, et esimene praam jooksjatega pidi varsti sadamas olema. Saime ruttu riidesse ja valmis ja tulijaid tervitama. Start pidi olema sealsamas vabaõhukohviku ees, põhimõtteliselt meie ajutise kodu ukse all.
Rõõm oli kohata juba tuttavaid - Ulvit, Leilit, Jaanikat, Mairit koos pojaga, Henet, Olevit. Startijaid oli kokku 22, korraldaja ja varasemalt osalejate sõnul esimest korda nii arvukalt. Kaja plaanis elus esimest korda 42 km kõndida, mina pidin Helle ja Jaanikaga siis jooksma-kõndima.
Täpselt kell 9 anti start ja asusime teele. Vesi ja veidi snäkki seljakotiga kaasas, paberkandjal kaart näpus ja mobiilis elektrooniline kaart.
Et siis jookseme? Jookseme. Algus läks kiireks - 6.30 - 6.40. Võtsime siis pisut tempo tagasi, lobisesime ja jutustasime. Kolmandal kilomeetril oli vaja teha üks väike peatus. Siis jätkasime samas vaimus kuni kohani, kus tuli minna väikesele "paunakesele". Natuke segadust tekitas "tupiku"- märk, ent oli näha, et ees oli mindud. Läksime siis ka. Ja ühel hetkel lõppes tee tõesti ära. Vaevalt jõudsime selle üle pead murdma hakata, kui vasakult taluõuest tuli välja mees, kes ütles, et me saame minna mööda heinamaad, sest "naabrimeheks tuli mulk, kes pani tee kinni" (tee ei olnud lihtsalt kinni pandud, vaid sõna otseses mõttes üles võetud, uuesti mullaga kaetud ja põlluks tehtud). Mis siis ikka, kui heinamaa, siis heinamaa. Kaugel ees nägime oma jooksjaid tee peal liikumas nii, et suund oli ka teada. Peale põhupallifotosid olimegi natukese aja pärast jälle teel ja veel mõne sammu pärast asfaldil. Jätkasime hea jooksuga kuni 13. kilomeetrini. Umbes kilomeeter maad kõndi ja siis jälle jooks umbes neli kilomeetrit.
Kaart ja varasemad teadmisd ütlesid, et 22-l kilomeetril on Hullo kauplus, mida kindlasti tuleks külastada. Jätkasime siis jooksuga. Peatselt jõudsime surnuaia juurde, nägime eemalt kirikut, vaatlesime talusid ühel ja teisel pool ja olimegi Hullos kohal.
Poes võtsime külma karastavat jooki ja lisaks pani müüja lahkelt ka veepudelid jälle täis. Ja kommenteeris: "Noored mehed tulid siit jooksuga läbi, vanadel meestel oli aega küll!" Millest järeldus, et kõigi eeltulijate maratonimarsruut käis poe kaudu 😀 Tõsiselt muhe maraton 😀
Kulgesime paar järgmist kilomeetrit kõnnitempos. Mina mõtlesin, et nii, nüüd on mu jooksuajaloos esimest korda poolmaraton üle joostud ja olen ikka täitsa elus ja ilus. Ilm oli ka ilus ja lahe ja otsustasime siis 24-l kilomeetril jooksutempos jätkata.
Hea oli liikuda, jalad olid kerged, jõudu oli. Enam-vähem iga seitsme kilomeetri tagant võtsin ühe soolaleivapalli ja see aitas küll. Jutustamine oli kerge, vahepeal olid väikesed kõrvalehüpped marjapõõsastesse. Vaatasime ringi, nautisime loodust ja külasid.
27-l kilomeetril oli lühike jalutuspuhkus. Ootasin huviga 30-t. Sest nagu öeldakse, algab päris maraton peale seda. Siis on jäänud "ainult" tosinkond kilomeetrit lõpuni.
Ühes mitmest teisel ringil asuvast külas oli tee ääres taburet kannu ja kruusiga ja majast hõigati, et see vesi on meile joomiseks. Olime armsa žesti üle väga üllatunud ja muidugi kasutasime juhust janu kustutamiseks ja pudelite täitmiseks (hiljem selgus, et esimesed mehed olid öelnud, et tagant tuleb veel rahvast, et oleks kena neile juua pakkuda 😀). Teises külas jõudsime siis äkki valgusfoorini, millest eelnevalt palju juttu oli olnud. Ühe kämpingu sildi juures see seisis kohalik vaatamisväärsus. Muidugi tegime pilti ja.
Mõtlen, et lõpuni on jäänud vähe, umbes kümme kilomeetrit. Tõuse ja langusi olime teel märganud juba varem, nüüd hakkasid need tõusud järkjärgult raskemaks muutuma. Aga jutustame ikka edasi (aegajalt vaikusepausidega ikka).
Taban end kella vaatamast ja mõtlemast - 9 kilomeetrit veel. Ainult üheksa. Tervelt üheksa. Mõtlen, et nüüdsest jooksen korraga ainult ühte kilomeetrit. Ja et "sealt ristist on lõuni ainult 1,3". Aga hoidun arvutamast. Otsustan mitte kella liiga tihti vaadata, vaid oodata ära piiks, mis tähistab järgmist läbitud kilomeetrit. Tuletan meelde Helle räägitud juttu, kuidas joosta elektripostist elektripostini. Toimib.
Oleme uurinud hoolega kaarti, sest teine kriitiline koht on mingi risttee, kus peaksime pöörama ära kruusateele (sest teiselt poolt vaadatuna oli see kruusatee, mida mööda pidime sadamasse viivale teele välja jõudma). Rälbys on see teerist. Veel viis kilomeetrit. Tervelt üks saab läbitud sirgelt metsani jõudes. Tee on täpselt nii kivine ja auguline, et tuleb kogu aeg jalgade ette vaadata ja neid kõrgemale tõsta. Liiatigi olen eelnevalt mitu korda komistanud asfaldil.
Väike võsa, pilk jälle ettepoole. Veel üks kilomeeter. Nüüd siis kolm. Teeristini üks ja natuke peale, eksole. Hakkan ootama talumuuseumi. Äkki tekib tunne, et tahaks korraks metsa hüpata. Viimastel kilomeetritel tundub see naljakas teha ja mõtlen, et ehk saan toime.
Vahepeal on selgunud, et kolm kella loevad erinevalt distantsi. Helle oma on kõige ees, siis minu ja siis Jaanika oma. Hakkame arutlema, kuidas siis lõpetada - kas finišijoonel või ikka kella järgi. No ikka kella järgi.
40 kilomeetrit on täis. Jalad liiguvad omatahtsi. Vahepeal on hakanud sadama peenikest vihma, see saadab meid lõpuni. Siis on teerist - sadamasse 1,3 kilomeetrit. Jälle tõus, mida võtame täna juba teist korda. Päris raske teine 😀 Ja tempo ei alane, pigem isegi tõuseb - eesmärk on ju juba täiesti silme ees.
Ahjaa, Helle on märganud esimese ringi lõpus midagi roosat - ilmselt on see meie Kaja.
Juba lõpetanud plaksutavad ja ergutavad, kujuteldavast joonest jookseme üle ja edasi sadama poole, sest kellade arvates on veel mõnedsajad meetrid puudu. Natuke sinna ja natuke tagasi.
Ja siis on tehtud. Jään seisma ja näen, et jalad värisevad all nagu makaronid. Teeme ühise pildi, mina keskel, kohe laiali vajumas. Korraga on nii raske olla, jalad ei kanna enam kohe üldse, tahaks istuda. Aga vihma sajab ja pingid on märjad, sätitame endid rataste kuuri. Ja siis ma istun ja istun ja vaatan ringisebivat Hellet ja mõtlen, et kuidas see võimalik on - minul on tunne, et ma ei tee enam ühtegi sammu siin elus. Jalad valutavad nagu hullud.
Aga et siis niimoodi käiski see esimene jooksumaraton? mõtlen oma peas. Lihtsalt niimoodi, et lähed ja jooksedki ja kõnnidki natuke vahepeale ja ongi tehtud? Et kõik see, millest alguses kirjutasin on olemata? Hmm... Ilmselt on olnud kasu nendest käidud kõnnimaratonidest, et keha ja aju on juba veidi harjunud pika distantsiga? Või läksin selle "lonkimise" lõksu? Analüüsimist ja mõtisklemist jätkub.
Olen rahul ja uhke. Mis siis, et kämpingusse jõudmiseks vajan kõrvalist abi, sest jalad kipuvad alt ära kaduma ja pilt on kergelt udune. Olen rõõmus, et mu esimene maraton oli väike, hubane, kodune ja sõbralik, sõpruskondlik.
Ka aeg on hea ja sõbralik:
5:23:40
* * *
Hoolimata jalgade makaroniseisundist lähen tagasi veel saabujaid tervitama. Praamiaeg läheneb, mina olen vaadanud, et Kaja saadetud sõnum viitab sellele, et ta võib jõuda kohale enne kui praam lahkub. Ehk siis umbes kaheksa tundi. Ja nii enam-vähem ongi - laev lahkub sadamast ja Kaja jõuab finišisse. On suur ja eriline rõõm elada kaasa teise rõõmule ja eneseületusele.
Ja olen tänulik seekordsetele jooksukaaslastele Hellele ja Jaanikale 😊 ning korraldajatele, kes ikka võtsid vaevaks. Jälle üks koht ja aeg, kuhu tahan kindlasti tagasi tulla.😊
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar