Pärnumaa Võidupüha Maraton 22.06.22

 Et siis Võidupüha Maraton. Huvitav on muidugi see, et paarkümmend aastat Pärnus ja Pärnumaal elades teadsin küll, et selline üritus toimub, aga elades ei osanud mõelda ennast sinna jooksma. Võidupüha Maratoni jooksevad ju vägevad ja tugevad... Ja nüüd siis taas tuttavates paikades, kodustel radadel. 

Olin sellest maratonist kuulnud legende ja lugusid ja ootused olid suured. Peamine - sinimustvalge võidutule saatmine Tori Sõjameeste Kirikust aasta Võidupüha paraadi toimumise paika. Sedakorda siis Pärnu kaudu Saaremaale.

Jaanika, Reena, Hene, Helle ja mina. Kõik valmis, teised mitmendat, mina siis esimest korda startima. Tavapärane stardipaik - Tori sild - on hetkel küll olematu ja seetõttu toimus start otse kiriku kõrvalt ja viis kuni poolmaratoni alguspunktini Reiu Puhkekeskuse juures raudteesillal mööda mitte tavalist rada - ehk siis teiselt poolt jõge.

Ilm oli ennast sättinud korralikult soojaks ja mõtlesin sellele veidi ärevalt, sest kuumaga on mul sellised... jahedad suhted. Torisse sõitsime bussiga, kus rahvas tasapisi kogunes, küll vähem kui tavapärastel aastatel  (koroonast tingitud harjumuste muutused ja mitmed starti tulemata jäänud), alla saja. 92-st registreerunust jõudis starti ja finišisse 81. Neist üksteist naist.

Stardieelsed tegemised ja toimetused ja siis joon. Meie ees punane auto ja tuleteatejooksjad. Kahuripauk ja kellahelin saadavad meid palavale teele. Jookseme läbi Tori Hobusekasvanduse, kus nii mitmedki hobused kappavad kaasa nii nagu tahaksid kaasa tulla. 

Tempo on kohe liiga kiire, alla kuue minuti ja võtan ennast kokku ja tõmban tempo alla. Ilmselgelt ei ole võimaliku muidu kuidagi kesta. Palavus hakkab tegema oma tööd kohe. 6.30 - 6.40 ja püüan veel allapoole tuua.

Jookseme Tori küla vahele. Mõtlen, et näe, saan ka päriselt siis Tori ära näha, terve elu seni ainult kiriku ja teeristiga piirdunud. Esimene kilomeeter, teine kilomeeter, siis maanteele, esimene joogipunkt on neljandal kilomeetril. Tervitan vett rõõmuga ja joon mõnuga. Mõned jooksjad on ees veel näha ja kuulen ka selja taga jutustamist. Tee viib läbi Randivälja ja Urumarja suunas. 8-l kilomeetril sõidab mööda väike atv, kaks meest peal, käru sabas, käru peal kilomeetrinumbrid. Ahah, korjavad meil selja tagant kokku, mõtlen. Siis mõtlen, et minu taga ei saa enam väga palju inimesi olla. Üheksandal kilomeetril kommenteerin neid, et ahah, korjate sabasid jah. Sindi teeristis teatavad nad, et on meie parimad ergutajad. Olen sellega täiesti nõus ja kulgen Sindi vahele. Enne seda veel olen kilomeetri jagu jooksnud koos ühe selja tagant tulnud naisega, kes arendab seltskondlikku vestlust ja oleks vist valmis minuga tempot jagama. Aga ütlen ühel hetkel, et jään maha, sest pulss tahab kuidagi kõrgeks minna, lausa punaseks.

Sindi vahel saab jälle joogipunkte ja vihma alt läbi joosta ja pargipuude all kulgeda. Vabatahtlike ja pealtvaatajate sh politseinike kaasaelamine on nii soe ja siiras, et ainult nende pärast tahad kiiremini edasi saada. Linnuriik. Paikuse. Mõtisklen, et kuidas rada sinna raudteesillale viib. Selgub, et Paikusel on küll veel mõni teeots, mida ma ei tunne. Mõned viimased kilomeetrid on minust peale joogipunkti mööda jooksnud üks mees, kes järgmises TP-s siis jälle maha jääb. Temaga kulgeme peaaegu koos siis raudteesillale. Poolmaraton on siit juba läinud, vabatahtlikud tervitavad vee ja spordijoogiga. Võtan vee kaasa ja lähen, mees hõikab veel järele, et "oota, kus sa kiirustad, puhka ka". Mul on ikka veel mõte terve maraton joosta.

Raeküla metsavahele jõudes saan aru, et see mõte täna ei tööta. Süda peksab rinnus vastu ribisid ja silmavaade kipub nina peale kokku. Taban end mõttelt, et kui nüüd minuga midagi peaks juhtuma, siis ei ees ega taga ole vist tükk aega kedagi. Ja telefoni ka mitte. Jään sammu käima ja otsustan, et käin niikaua kuni hea hakkab. Kuus kilomeetrit metsavahet ei hakka hea, aga silmad hakkavad jälle ühes suunas vaatama. Katkestamise mõte "all paremas nurgas" haihtub ja otsustan kulgeda nii nagu välja tuleb. Joogipunktist joogipunkti. Ühtegi jooksjat ei ole enam "ammu" näinud, küll on ikka tee ääres ergutajaid ja kaasaelajaid. Raeküla Vanakoolikeskuse rahvas on eriliselt armas - nimed ja numbrid ja lõõtsamuusika teevad südame soojaks. Siis tuleb asfalt, Ehitajate tee ja soov jõuda Jaansoni rajale. Vist mõtlen, et jõe lähedus teeb õhu kergemaks. Valesti mõtlen. Liiga palju mõtlen.

SunCity joogipunktis jään joomiseks seisma ja joon kohe kaks topsi spordijooki ja vett samapalju. Abiline, umbes üheksa-aastane noormees toonitab murelikult, et palju ei või juua, pärast võib paha hakata. Noormehel on õigus, tunnustan teda ja lähen edasi. Nüüd siis kõnd-jooks tempos. Kogen nüüd esimest korda seda, et pulss ei rahune ega rahune, käi palju tahad. Jõuan ka filosoofilise tõdemuseni, et tosin kilomeetrit 21 ja 33-nda vahel on suht igavad ja tühjad, sest esimene number lõpetab poolmaratoni ja teisel puhul on jäänud veel ainult üheksa ja läheb huvitavaks. 33-ndal tehakse minust üks kena pilt. 

Jahisadama kaudu rannaparki. Suvitajad, jalutajad, tõuksisõitjad, koerajalutajad. Joogipunktid. Ergutajad. 39-s kilomeeter on teisel pool Terviseparadiisi ja siin on tagasipöördepunkt. Mees, kes minuga ennist kunagi ammu oli ühes tempos jooksnud, oli kunagi mööda läinud, ent nüüd nägin teda mõnisada meetrit endast eespool kõndimas. 

Tammsaare teel puudealleel. Politseinikud peatavad autosid, veel joogipunkti, veel tunnustavad ergutamist. Tunnen samasugust tänulikkust endast üle valguvat nagu Riias. Küll on ikka armsad inimesed. Viimased kaks kilomeetrit otsustan maksku, mis maksab joosta. Kasvõi kokkukukkumiseni. Ja see on äge tunne Munamäest mööda kihutada, uuesti kesklinna sisse, BumBumi juurest diagonaalis üle tee läbi pargi ja Rüütli tänavale, kus vapper vabatahtlik paar jalgratturit mu teelt eest minema noomib. Finišikaar paistab, jalad liiguvad, silmad registreerivad katkisi kõnniteekive ja ma olen iga hetkega järjest õnnelikum, et see palavuse tõttu füüsiliselt ja psüühiliselt üliraske maraton mööda saab.

Veel paarkümmend meetrit. Tablool on aeg 05:05 ja mõned sekundid peale. Kas tõesti nii vähe? vilksab peast läbi ja nii astun käed kõrgel üle finišijoone. Pöördun pildistaja poole käed palves ja sügavalt kummardades. Nii on, seekord tõesti vajasin enamat kui omaenese jõud.

Medali kaelapanek ja lõputervitused on juba udus. Vajun ühe puu kõrvale istuma ja Reena toob astelpajumahla. Siis vean ennast pingi peale. Enesetunne ei lähe paremaks. Helle toob supi. Selgub, et ta on jõudnud umbes kümme minutit enne mind, Reena ja Jaanika veerand tundi enne. Silmad on ikka nina peal koos ja siis mõtlen, et äkki oleks validool hea. Pärimise peale tulevad telgist kiirabitöötajad ja tahavad mind igaks juhuks üle vaadata. Noh, jõuame üksmeelele, et palavus on liiga teinud, joodud vesi ei olnud rajal piisav ja nüüd tuleb lihtsalt lamada ja juua. Vett muidugi. Konjakit ja õlut võib ka 😄

Lõplik aeg 05:05:34

Pildid: Helle, Jaanika, 2silda.ee

Rapla Linnajooks. Virtuaal 29.05.2022

Kui ühe jooksu motivaatoriks on ilus rebase ja kirikuga medal, siis antud juhul see niimoodi oli 😄

Maratoni kirjasaamine muidugi ka.

See virtuaaljooks on nüüd eriline selle poolest, et esimene nö täitsa üksi joostud jooks. Ise tehtud, hästi tehtud 😄

Niisiis. Pühapäeva õhtupoolik. Ilm on päikeseline ja soe, õhk on niiske ja paks. Jooksmiseks olen valinud Kõrvemaa kergliiklusteed meetodil "sinna ja tagasi koos väikeste ringikestega".

Müts, särk, lühikesed püksid, säärised, tossud. Jooksuvest ja 600 ml vett. Kell käima ja minek. 

Juba esimene kilomeeter ütleb, et eelmise nädala seitsekümmend on veel siiski kontides. Lihased on jäigad ja paksud ja tunne on, et ei liigu üldse edasi. 6.20 - 6.40 kella peal ütleb, et liikumine siiski toimub. Ja mitte väga aeglaselt minu kohta. Saan aru küll, et tempo on alguse kohta liiga kiire, aga üks eesmärkidest ongi teada saada, kui palju ma niimoodi jaksan ja mis hetkel "haamer" tuleb. Teine eesmärk on jällegi terve maraton joostes läbida, kolmas eesmärk on heal juhul saada aeg alla viie tunni. 

Aegviidu poole kulgedes vaatan neid punkte, kuhu senini jooksuga jõudnud olen - raudtee ülesõidukoht on seni viimane. Nüüd siis kulgen üle 😀 Bensiinijaama juures jääb silma silt "Klaaspurgi tee". Originaalseim tänavanimi, mida seni kohanud 😀 Edasi Kõrvemaa keskuse poole.

Päris mõnus on kulgeda. Joon aegajalt mõne väikese lonksu vett ja mõtlen, et ilm on nii paras, et polegi vast palju juua vaja (sic!)

Kõrvemaa keskuse juures on võimalik tiirutada umbes kahekilomeetrisel ringil. Hakkangi ringe jooksma, sest edasi-tagasi jooks eriti ei ahvatle. Pean saama 35 km täis, siis saan tagasi liikuma hakata. See on üks paras meele- ja mõtteharjutus lisaks jalgade liigutamisele.

Mingil hetkel hakkab vihma sadama, see on hea, sest liiga soe on ja saan aru, et vett on liiga vähe. Tagasijooksmise hetkeks on "haamer" käes. Jaks otsas, vesi otsas, algab elav sisedialoog teemal, kas suudan alla viie tunniga hakkama saada või mitte. Niisugune üksi jooksmine on uus ja huvitav kogemus. Olen üllatunud heas mõttes, sest mingisugust minnalaskmist või järeleandmist ei ole. Teen, mis suudan. Paarsada meetrit kõndi, kaheksasada meetrit jooksu. Üks kilomeeter teise järel. Tõusule jõudes saan aru, et ilmselt number nelja ajale ette ei tule. Veepuudus ilmselt teeb oma töö. Aga see on õppetund.

Veel mõnisada meetrit ja saan kella kinni panna. Tehtud. Jalad valutavad nii pööraselt, et tuppa jõudes vajun lihtsalt põrandale ja tahan ainult, et see valu lõpeks ja janu otsa saaks. Mõne aja möödudes mõlemad leevenevad ja elu tuleb jälle sisse tagasi 😃 

Aeg: 4:59:00

Heategevusjooks Ukraina heaks 26.03.2022

Proloog

Viimane võlg saab nüüd kirja. Võib-olla oli kevadväsimus, võib-olla liiga palju asju korraga, võib-olla lihtsalt laiskus, et kirjutamine unarusse jäi. Aga nagu viimasel aja kombeks - lõpuks teen ikka kõik ära 😎 Õigel ajal või natukene hiljem 😎

Ja võib-olla tegi jooksude kirjapanemise keeruliseks 24. veebruaril alanud Ukraina sõda - meeled ja mõtted olid halvatud sellest arusaamatust, mõttetust ja absurdsest sõjast, mis külvab endiselt surma, nälga, julmusi, lihtsalt kurja. Igaüks tahtis midagi teha, aidata, toetada oma võimete ja oskuste piires. Marathon100 otsustas korraldada heategevusjooksu, mille osavõtutasud läksid Ukraina toetuseks. Tulemustest saab lugeda siit - Eestit haaranud empaatiaplahvatus hõlmas ka jooksjaid.

*

Otsustades jätkata traditsiooni - märtsikuu viimasel laupäeval, seekord siis 26.03 - alustada jooksu kiriku juurest - seekord Järva-Madisel - kogunesid kokku mina, Helle, Kaja ja Alla. Ilm olid märtsikuiselt heitlik, pilvine ja jahe, lihtsalt tuulisus läks üle tormiks ja lõpuks tuli lörtsigi. 

Veebruari alguses olin põdenud ilmselt koroonat (sest testid ei näidanud midagi, aga sümptomid olid samad, mis ümberringi loogu langenud sõpradel)  ja otsustasin seekord poolmaratoni kasuks. Mitu nädalat oli läinud vindumise nahka ja õiget jooksu-kõndimist polnud teha saanudki. Selline vastik väsimus oli ka kogu aeg peal ja niisugune viu-viu-olemine.😶

Niisiis, ilmastikule vastav riietus, stardipilt tehtud ja võtsin suuna Lehtmetsa risti poole plaaniga 10,5 sinna, 10,5 tagasi. Alustasin aeglaselt-aeglaselt, mõned sekundid üle seitsme minuti, kuulasin keha ja olemist. Tuul keerutas edasi-tagasi, kord vastu, kord külje pealt. Tee kulges lagedal põllumaastikul nii, et üksikud metsatutid olid kergenduseks. Kuuendal kilomeetril oli boksipeatus, siis kulgesin sama 7-minuti tempoga edasi. Andis joosta küll nii, et nina kodu poole tagasi keerates otsustasin proovida nii kiiret minekut kui vähegi jaksan. 

Kuus minutit ja natuke peale, 15. km isegi alla kuue. No täitsa äge. Veremaitse oli suus ja kopsumahtu ei olnud ollagi. Sarnane tunne oli nagu 2020 aasta sügisel - hingamissüsteem oleks jälle nagu ära unustanud, mida jooksmine tähendab. Üha tõusev tuul ja viimase paari kilomeetri lörtsisadu aga motiveerisid võimalikult ruttu lõpetama ja kopsud pidid ikka õhuahmimisega hakkama saama. Küll oli raske!

Lõpuaeg 2:27:30 on seniste poolmaratonide kehvim, aga seekord oli selline jooks. Rahul, et tehtud, rahul, et suutsin.

Rõõm oli kaasajooksjate-käijate üle - igaühe oma oli seekord eriline - Kaja tegi oma kiireima poolmaratoni kõndides, Alla jooksis üldse elu esimese poolmaratoni ja Helle 70-s oli järjekordne juubelimaraton. 

Epiloog

Jutu seest käis läbi, et see "kirikujooks" ehk kiriku eest startimine võiks traditsiooniks saada. No näis, kui Jumal lubab ja me elame 😎😏

Tartu Maastikumaraton. Virtuaal. 29.04.2022

Teine võlg - Tartu Maastikumaraton, mis sai virtuaalselt läbitud ilusates Kõrvemaa metsades. Ilm oli päikeseline, ent jahe ja veidi tuuline. 

Esimesed 10 kilomeetrit olid mõnusalt kerged joosta ja järgmised 7 veel. Siis tundus, et käimine on parem kui jooksmine ja niimoodi jäigi lõpuni hea rahulik üsna ühesugune kulgemine 😊

Suur osa sellest maratonist oli meenutamine, kus ja kuidas täpselt me nelinurgajooksul metsast välja tee peale tulime, kust ära keerasime, kus jahimehi nägime, kus käigu pealt lõunat sõime jne.

Elevust tekitas küll see, et leidsime ühel pikemal metsateel karujäljed. Ühed suuremad ja kahed väiksemad. Paistsid olema üsna värsked. Õnneks (või kahjuks) läksid meiega vastassuunas, niiet loodetud-kardetud kohtumine mõmmikutega jäi ka seekord ära 😊

Tõele au andes ühte küll nägime, aga see oli omadega täiesti puusse pannud 😊

Siis olid veel kohalikud vaatamisväärsused - turismitalu, metsarada, Valgehobusemägi, järv selle juures ja kaasnevad huvitavad lood. Helle oskab hästi jutustada.

Valgehobusemäelt lõpuni ehk Jänedale oli veel 11 kilomeetrit ja siis läks raskeks. Juhtus see, mis huvitaval kombel viimasel ajal ikka - kõndides tõuseb pulss kõrgele, lausa punasesse tsooni ja enam alla ei lähe. Ja tunnengi, et ei ole hea käia, kehal on raske ja süda on "olemas". Jooksmise puhul tuleb tavaliselt üsna kõvasti vaeva näha, et pulssi nii kõrgeks ajada. Võib-olla midagi, millega pikemas perspektiivis tuleks tegemist teha.

Aga mis seal ikka, üsna varsti olimegi lõpus jälle. Taas üks 42 tehtud ja rõõm selle üle suur 😊

Aeg: 7:17:44

Sirgjoonejooks 23.04.2022

Aprillikuisest sirgjoonejooksust kirjutades kustutan ühe võla. Kokkuvõtlikult oli see üks imeilus päev, aga kõigest järjekorras nagu ikka.

Esiti paistis, et sel aastal jääb sirgjoon mõõtmata, plaan eelmise aasta sirge otsast lõpuni läbi proovida jäi mõnesugustel põhjustel katki. Aga kui ilmateade ikka vihjas, et laupäeval tuleb ilus päikeseline ilm, siis sai mõeldud, et teen siis ühe väikese triibu 😊 nagu sünnipäevaks või nii 😊 Helle ja "väike sinine" olid tugitiim.

Pool üksteist seisin Rava küla taga metsa ääres, et siis mõne aja pärast teisel pool Aegviitu asula piiril olla. Ilm oli küll päikeseline, aga minu jaoks jahe, nii olin siis pikas särgis, dressipluusis, poolpikkade pükste, sääriste, gaitersite ja maastikutossudega. Müts, buff, kindad loomulikult. Seljakotis jooki ja veidi näksi.

Esiteks siis veidi päris tasast põldu ja külavaheteed. Kasutasin võimalust joosta tee peal nii palju kui võimalik, küla taga siis jälle põllule. Külakoerad klähvisid üksteise võidu. Vist püüdsid üksteisele tõestada, et just tema ajas mind oma haukumisega külast välja 😊

Sel aastal olin tõmmanud sirgjoone ka kella, aga ei saanud selle lugemisega hakkama, nõnda siis lippasin ikka telefon näpus. Joone hoidmine tuli välja kergemini, kui eelmised korrad, ka vaatasin seekord maastikul välja tähise, mille suunas siis läksin, nii ei pidanud kogu aeg ekraani piiluma.

Jõudsin esimese metsatukani. Esimesed võsad, esimesed märjad kohad, esimene kraavikene, millest sobival moel otse ees mahakukkunud kuusk üle viis. Vahetult enne väljajõudmist oli ees veeväli. Hakkasin proovima, kuidas põhjaga on - kas kannatab käia või tuleb mööda puid turnima - kui kuulsin eest hääli - Helle oli mulle vastu tulnud. See oli küll tore 😊

Pisut põldu ja veejoomist ja siis umbes veel umbes kaks ja pool kilomeetrit metsa. Poolteise kilomeetri pärast ületasin Rakvere-Sõmeru maantee. Mõtisklesin korra selle üle, et näe, nüüd näen suurt maanteed ka kitsede ja põtrade perspektiivist - ühest laanest välja, üle kivise tee, mille peal imelikud mürisevad olevused ja jälle metsavaikusse tagasi. Umbes kilomeetri pärast olin siis Käravetel ja sirgjoone sellel osal, mida sügisel pimedas läbisime nelinurgajooksu raames. Muidugi oli päeval kõik hoopis teistsugune, natuke soperdasin unistama jäädes ja maju vahtides, õnneks läks kõik hästi. Lautade juures läksin ka sügisega võrreldes rohkem paremalt ja kulgesin mööda traataeda hoonete tagant. Tuttav sild ja siis lammikese ületus. Sügisel oli seal ülepea roog ja märg, nüüd oli lage, märga vähe aga sellest oli põllu ja minu vahel rida puid. Murdsin pead, et huvitav, et sügisel pimedas tundus nagu oleksime pilliroost otse põldu jooksnud. Nojah, igatahes. 

Mingil hetkel tuli küsimus, et kas ma olen lautade juures. Ütlesin, et olen sealt möödas juba. Tugitiimil oli järgijõudmisega tegemist. Ise ka imestasin, et kuidagi mõnus, lihtne ja kerge oli liikuda, igal võimalusel tegin jooksusammu. 

Kukevere põllud, metsasiil, suurele teele ronimine ja ühtlasi meenutused meeleolukast sügisest, kui selles punktis teekond juba lõppema hakkas. Raudla juures keerasin taluhoovist veelkord heinamaa peale. Helle tegi "katet", sest selles konkreetses talus oli üks suuremat sorti koer. Kaugelt nägi täitsa sõbralik välja.

Siin oli ka senise tuttava joone viimane kraav enne Jänedat. Selleks ajaks olin märganud ühte huvitavat asja - iga kord, kui mul tuli ületada kraavi või oja, oli sobivalt otse joonel või kaks sammu vasakule või paremale kas mahalangenud puud või mättad või muu variant, et sain praktiliselt kuiva jalaga üle. Selle kraavi puhul ootasin juba huviga, et mismoodi seekord see üleminek käib. Seekord oli otse keset kraavi ja otse joonel kena roheline mätas ja mõlemal pool sobivalt põõsad, mille okstest kinni haarata. Veidi märga jalad said, aga mitte märkimisväärselt. Imestlesin ja ootasin põnevusega uusi kraave.

Jänedal oli lõunapaus. Tactical Foodpack ja kohv olid niii mõnusad 😊

Kulgesin edasi. Kergliiklustee, Nelijärve puhkekeskus ja rada Aegviidu suunas. Olime kokku leppinud, et kohtume seal rajal. Minul õnnestus kuidagi ikka metsa panna otseses mõttes. Pidin minema mäe pealt, läksin mäe alt. Lõpuks kui mäkke tagasi ronisin, istus Helle täpselt otse ees pingi peal. No ikka uskumatu! Jätkasin siis teisele poole mäest alla, eramajade tagant mööda, üle tee majade vahelt läbi ja jälle metsa. See oli see väga vesine mets. Siis tühermaa ja metsaveert pidi edasi. Hirmus oli seda prügi vaadata, mis sealt lademes vastu vaatas. Ilmselgelt oli õnneks tegemist prügisorteerimise eelse materjaliga, aga siiski... 

Tasapisi läks asi paremaks, mõnus männi-kuusemets mõnusa samblikuga. Ja siis jäi jalg oksa taha kinni ja olin kõhuli maas. Hea pehme sammal oli. Vasaku jala varbad lõid sellist tuld välja, et mõtlesin esiti, et nüüd on kõik. Läbi. Keerasin selili ja nautisin veidi aega loodust. Valu andis järele, kõndida kannatas ja veidi aja pärast liivarajal juba tegin jooksusammu jälle. 

Raudtee. Üle selle ja mõnusat teerada pidi Aegviidu majade poole. Helle jalutas vastu ja siis kulgesime koos majani, kus oli hästi riskantne koht - suur võimalus joonelt välja minna. No läks hästi. Mina jooksin siis mööda tänavaid edasi, ja tegin kohe veel ühe apsaka, jooksin otse, mitte vasakule teise tänavasse. No napikas jälle! Siis ei olnud enam eksimisvõimalust, ikka otsejoones edasi. Järgmine kraavikene ja järgmine "sillakene". Ikka sobivalt sobivas kohas.

Üle maantee ja oligi Aegviidu piir käes. Mõtlesime, et aega veel on, ilm ilus, et kulgen ikka edasi ja vaatan, kuidas need tagumised metsad on. Mõeldud-tehtud.

Värskelt tõmmatud kraavisid oli hulgem. Lugemine läks lõpuks sassi, aga nö ettesäetud üleminekud olid endiselt olemas. Kui ei olnud enam looduslikku silda, siis oli sobiv toigas käeulatuses. Igaüks võib mõelda, mida soovib, minu jaoks oli see üsna jumalik juhtimine ja üsna otsene vihje, et kui teed õiget asja ja lähed oma rada pidi, siis hoitakse sind igal hetkel, kui on takistusi. Ja antakse vahendid sellega hakkamasaamiseks. 

Siis oli veel raiesmikke ja kraave ja ühes punktis arutasime, et läheks Mustjõeni välja. Mis tähendas, et sellest pidi ka üle saama, sest autotee oli teisel pool. Aga veel ma sellele ei mõelnud. Kekslesin edasi kändude ja veeojade vahel. Kuni jõeni.

Vett oli jões palju, see voolas kiiresti ja teine kallas oli üleujutatud lammi taga. Olin aga ikka juba täiesti veendunud, et kui siiani on õnnestunud kuiva jalaga üle vee saada, siis peab ka siin see võimalus olema. Paremal ei paistnud, vasakul olid suured puud ja nagu saared. Vett oli siiski palju vahel. Läksin keskjoonele tagasi ja proovisin jõe sügavust. Rinnuni. Umbes poolteist meetrit minna. Pehme põhi. Kiire vool oli kõige problemaatilisem komponent selles loos. Hakkasin juba mõtlema, et lõpuks tuleb ikkagi ujuda, aga enne veel otsustasin, et vaatan paremalt poolt maksimaalselt kaugelt ikkagi veel. No ja üsna piiril, aga mitte väga kriitiliselt isegi, oli üks iidne puu üle jõe. Lai tüvi ja palju oksi küljes. Kaalusin võimalust, et ujun puust kinni hoides üle ja siis sain äkki aru, et puu on täiesti kuiv, libisemisohtu ei ole. Ja siis ma kulgesin sealt üsna alandlikult ja samas ülimat mõnu tundes üle lammile, mis tegi jalad märjaks kogu eelneva 27 km eest. Tugitiim ootas rõõmsalt tee peal ja mina olin rõõmus nende üle.

Kokkuvõtlikult tuli veidi üle 25 km ilusat sirget.

Sügav tänu tugitiim Hellele - parim, mis üldse olla saab 😊