Heavy Metal Ultra 10.08.2024

Aasta üks lemmiksündmusi. Seekord ei osanud õieti midagi oodata, sest üldiselt oli üks kehv olemine teist taga ajanud ja jooksmine oli raske. Lootsin vähemalt 7 ringi ikkagi saada. 

Olime Hellega otsustanud, et püsivamalt ennast sisse ei sea, sest kummagi eesmärgid ei olnud väga pikad. Niisiis sättisime ennast üldtelki. Olin kaasa kuhjanud erinevaid snäkke, muidugi hapupiima ja vett. Eelviimane tekitas erinevaid emotsioone kaasvõitlejatelt Reigolt, Kadrilt ja Hellelt 😀 Tõsi, igaüks tõesti hapupiima ei armasta. Aga see lihtsalt kõrvalepõige.

Esimese, teise ja kolmanda ringi jooksin nõnda nagu olin eelnevalt harjunud - jäin tagasihoidlikult tahapoole ja lõpuks oli tegemist, et soovitud 10-minutilist pausi saada. Peale kolmandat ringi tuli snäkkidele lisaks puder ja hapupiim ja vesi.

Ja siis otsustasin neljanda ringi stardis äkki, et ei jää uimerdama, vaid alustan kohe jooksuga. Ja avastasin ennast juhtgrupist. Muidugi jäin ringi kestes tasapisi tahapoole, aga igal juhul oli lahe hetk, kui Reigo tuli selja tagant ja küsis imestunult, et mis ma siin teen. No jooksen ikka, arvasin 😀 Ta jätkas omas tempos, mina jätkasin omas tempos.

Siis kuues ring. Ja seitsmes ring. Ja kaheksas ring - seniste HMU-de rekord! Ja üheksanda ringiga oli nii, et kuna selle alguses lasti minu soovilugu - Alice Cooperi "Poison" (ei tea, mis ma küll mõtlesin selle valiku ajal 😎), siis läksin starti, jooksin paarsada meetrit ja tulin tagasi koos aulise Hannes Veide lugupidava käepigistusega. Põhimõtteliselt tegin nii, nagu backyard ultra puhul õige ongi 👍 (mul on korraldajate eriluba mitte hevimärki näidata 😀)

Kiidan ja tänan taaskord korraldajaid ja Hellet, kes oli seekord mulle tõsiselt hea back-up ja usun, et just see teadmine, et sul on keegi abiks, andis selle hea tõuke neljandal ringil jooksuviisi muutmiseks. 

PS: Unistus - ükskord HMU-l joosta nii kaua, kuni jaks päriselt otsas 😀😎

VI Vormsi maraton 05.08.2024

Augusti esimene esmaspäev on Vormsi maratoni esmaspäev. Seekord sõitsin varahommikuse praamiga ja tulin õhtul tagasi.

Ilm tõotas tulla soe ja palav. Peale ühispilti läksime teele. Alustasin rahulikus kulgemise tempos 7-8 min km. Rada on juba tuttav, huvitav oli märgata, mis aasta jooksul juhtunud-lammutatud-ehitatud.

Ilm oli tõesti väga soe ja Hullo poodi juba ootasin päris hoolega. Tahtsin testida, kas ja kuidas mõjub koka ja hapupiima joomine. Viimast küll polnud, ainult keefir. Lühidalt öeldes - viimane ei olnud see, mida vaja. Liiga magus, liiga "kleepuv". Koka samuti siiski liiga magus ja liiga kleepuv. Tekitas rohkem janu, kui seda kustutas. Traditsioonilist kohalikku joogipunkti ootasin niisiis pärast seda kleepuvust ja magusust suure igatsusega. Algul tundus, et seda polegi, aga siiski, "kõik nagu tavaliselt". 

Tempost. Peale Hullot 27-l kilomeetril võtsin ette proovida joosta 800 m maksimumtempoga ja 200 m kõndida. Viis kilomeetrit suutsin seda teha, 33-st jätkasin 8 min kilomeeter. Palav ilm, viis kilomeetrit täistempot tegid oma töö - jalad ei tahtnud enam tõusta, lausa tõrkusid töötamast. Taaskord pidin mõtlema sellele, et on vaja ikka ÜKE-t ka teha, mitte ainult joosta 😀

Kokkuvõtlikult - oli selline enesetestimise-treeningmaraton. Oli kuidagi sümboolne joosta 42. maraton Vormsil, kus läbisin oma esimese jooksumaratoni kolm aastat tagasi.

 Aeg seekord:  05:23:50

 *

Tore oli kaasa elada sellele, et Mairi Põder kõndis oma 100. maratoni. Ka teiste edusammud ja saavutused teevad rõõmu 😀

 

12. Mispo Maastikumaraton. 27.07.2024

 

C. R. Jakobsoni radadel Kurgjal maastikumaratonil otsustasin osaleda esimest korda. Uurisin Hellelt tausta ja tingimusi ja otsustasin ennast proovile panna sellel mõnusal maastikul ja palavas ilmas. Kohale jõudes oli juba päris palju rahvast ja päike paistis mõnuga.

Ja nii anti start kõigile distantsidele korraga. Alustasin rahulikult, teadmises, et kohe läheb keeruliseks - palavus oli minu jaoks liiga suur. Kui esimene ring läks veel enam-vähem, siis teisel ringil hakkasin mõtisklema, kuidas päriselt lõpuni jõuda. Õnneks läks ilm pilve ja kolmandal ringil sadas korralik sahmakas vihma, mis tegi üdini märjaks ja kergendas olemist oluliselt. Neljas ring sai siis selle vihmamärja kulul üle elatud.

Viiendaks ringiks olid jooksurajale jäänud ainult maratoonarid. See oli väga hea tunne, kui kiirema tempoga mehed viipasid ja jõudu soovisid. Eks see oli muidutgi vastastikune. Mulle meeldib see jooksjate kokkuhoidmise vaim. Kuuenda ringi alguses kõndisin veidi peale joogipunkti. Üks mees läks "lõdvestusringile" ja peale paari sõna vahetamist ohkasin spontaanselt: "Ma vist küll ei jaksa nüüd pärast enam sammugi astuda!" Ja sain vastuseks: "Ära alahinda ennast!". Jestas, see läks ikka päris kaugele naha alla. Ja selle "süstiga" läksin siis vastu viimasele kuuele kilomeetrile. Teadsin, et olen seekord viimane finišijoone ületaja, aga sellest ei olnud midagi. Olin väga rahul, kui jõudsin talu juurde tagasi ja kulgesin viimased sajad meetrid üle heinamaa - see oli mu peamine eesmärk täna - ikkagi lõpuni jõuda.

Finišis ootas medal ja diplom ja peotäis komme(!). Küll see oli armas. Peale särgivahetust õnnestus veel veidi suppi süüa ja juttu puhuda. 

Aeg: 5.27.47