%20%E2%80%A2%20Instagram%20photos%20and%20videos.png)
C. R. Jakobsoni radadel Kurgjal maastikumaratonil otsustasin osaleda esimest korda. Uurisin Hellelt tausta ja tingimusi ja otsustasin ennast proovile panna sellel mõnusal maastikul ja palavas ilmas. Kohale jõudes oli juba päris palju rahvast ja päike paistis mõnuga.
%20%E2%80%A2%20Instagram%20photos%20and%20videos.png)
Ja nii anti start kõigile distantsidele korraga. Alustasin rahulikult, teadmises, et kohe läheb keeruliseks - palavus oli minu jaoks liiga suur. Kui esimene ring läks veel enam-vähem, siis teisel ringil hakkasin mõtisklema, kuidas päriselt lõpuni jõuda. Õnneks läks ilm pilve ja kolmandal ringil sadas korralik sahmakas vihma, mis tegi üdini märjaks ja kergendas olemist oluliselt. Neljas ring sai siis selle vihmamärja kulul üle elatud.
Viiendaks ringiks olid jooksurajale jäänud ainult maratoonarid. See oli väga hea tunne, kui kiirema tempoga mehed viipasid ja jõudu soovisid. Eks see oli muidutgi vastastikune. Mulle meeldib see jooksjate kokkuhoidmise vaim. Kuuenda ringi alguses kõndisin veidi peale joogipunkti. Üks mees läks "lõdvestusringile" ja peale paari sõna vahetamist ohkasin spontaanselt: "Ma vist küll ei jaksa nüüd pärast enam sammugi astuda!" Ja sain vastuseks: "Ära alahinda ennast!". Jestas, see läks ikka päris kaugele naha alla. Ja selle "süstiga" läksin siis vastu viimasele kuuele kilomeetrile. Teadsin, et olen seekord viimane finišijoone ületaja, aga sellest ei olnud midagi. Olin väga rahul, kui jõudsin talu juurde tagasi ja kulgesin viimased sajad meetrid üle heinamaa - see oli mu peamine eesmärk täna - ikkagi lõpuni jõuda.
Finišis ootas medal ja diplom ja peotäis komme(!). Küll see oli armas. Peale särgivahetust õnnestus veel veidi suppi süüa ja juttu puhuda.
Aeg: 5.27.47
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar