Et Agu Sihvka kombel kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et Eesti Sirgjoonejooksjate Liit kuulutas välja esimese sirgjoonejooksu Balti meistrivõistlused, mis kestavad 02.-11. aprill, mina jäin nende lehekülge jälgima ning ühekorraga tuli Hellega jutuks, et mis oleks kui prooviks ja vaataks, kuidas välja tuleb. Mõeldud-tehtud.
Sirgjoonejooksu mõte on see, et liigutakse maastikul otsejoones nii kaugele alguspunktist kui võimalik, kõrvale kaldumine on lubatud 100 meetrit vasakule ja 100 meetrit paremale poole ehk siis liikumiskoridor on 200 meetrit lai. Meie plaanitud sirgjoon algas Vägevalt ja lõppes optimistlikult teisel pool Aegviitu.
Vaikse laupäeva, 3. aprilli hommikul asusime teele Vägevalt paar kilomeetrit lõuna suunas maanteelt. Eeltööd joone asupaiga ja pikkuse osas oli Helle ära teinud, mina olin üritanud Google Earthi ja Maa-ameti kaartide pealt kriitilisemaid kohti meelde jätta. Välitööd ehk siis tee jälgimine ekraanil jäävad täielikult minu õlule, aga seda me alguses veel ei tea :)
Ilm oli pilvealune ja vaikne, sooja oli mõned kraadid üle nulli ning niisugune rändamiseks päris paras.
Olin riietumisel arvestanud, et saaksin riideid ära võtta ja jälle juurde panna, kui vaja peaks olema.
Panime käima mobiiliäpid ja kellad ja asusime teele. Põld oli tasane, esimese asjana tuli läbi minna kahe talu vahelt taamal paistva metsa suunas. Leppisime kokku, et joont jälgime vaheldumisi oma telefonide pealt ja mina siis alustasin. Natuke pusisin alguse nupuga, aga sain hakkama. Olin põnevil ja ka veidi ärevil, kuidas see tehnikaga toimetulek läheb, kas akupankadest piisab jne jne.
Jõudsime esimese hõreda metsaribakeseni, mille taga vesine jäätunud raiesmik. Esialgu oli plaan, et hoiame jalad nii kuivana kui võimalik ja seetõttu hüplesime väga hoolikalt ühelt mättalt teisele. Ka oli mul tegemist, et meid joonel hoida, sest telefoni õigesti hoidmine ja täpikese jälgimine ja samal ajal käimine oli paras koordinatsiooniharjutus.
Tee jätkus mõnusas metsas, mis oli kuivenduskraave täis. Saime harjutada sillaehitamist ja erineval viisil hüppamist, et ikka endiselt jalgu kuivana hoida. Ühes kohas jooksis vaateulatuses nii vasakul kui paremal korralik sõidutee ja ma hakkasin mõtlema, et tee peal käimisel on siiski vist ka omad eelised. Teedeületused kujunesidki põgusateks mõnusateks puhkehetkedeks.
Raielanke oli rohkem, kui äpipilt näitas, metsad olid üsna vesised ja märjad. Ületasime jälle ühe suure tee ja mõne aja pärast hakkas paistma üks maja, mis osutus küll kunagi ilusaks ja suureks, praegu aga mahajäetuks ja lagunenuks. Pisuke lagendik andis hingetõmbehetke, siis sukeldusime jälle metsavahele. Tee viis allamäge ja ma juba hakkasin mõtlema, et all on mingi järv või muu tore veekogu, aga oli ainult märjem rabanurk. Ka sellest sai veel enam-vähem kuiva jalaga üle. Edasi viis joon läbi rabametsa, veel üle ühe suure tee, läbi kraavitatud metsa ja raielankide. Kraave oli suuremaid ja väiksemaid, sügavamaid ja madalamaid. Endiselt hoidsime kangelaslikult jalgu kuivana, kuni sattusime tõsiselt üleujutatud metsa alla. Ühelt pokult teisele hüppamine ja ühe puu juurtelt teise puuni kargamine viis punkti, kust ei saanud kuiva jalaga enam ei edasi ega tagasi.
See on see hetk, kus sa otsustad, et savi, olgu märg, edasi on vaja liikuda. Ja edasi läheb oluliselt kergemaks ning muretumaks.
Jõudsime suurele teele, mõnikümmend meetrit puhkust ja taas sukeldumine võssa. Siis raiesmikku, veidi korralikku metsariba ja siis heinamaa. Olime käinud umbes 7 kilomeetrit ja Helle tahtis kontrollida, kuidas tema "õunake" töötab ja teekonda näitab. "Õunake" ei näidanud mitte midagi, oli täiesti kustus ja pime ja ei hakanud ka laadima. Minu telefon laadis tollel hetkel teist korda akupanga küljes. See oli tõsine hetk, mis tähendas, et meil tuleb hakkama saada ainult ühe salvestajaga, milleks on minu mitte kõige tugevama akuga Redmi 5A. Mis siis ikka, läheme edasi ja vaatame, mis saab. Minu telefon jooksis kiiresti tühjaks ilmselt ka külma ilma pärast, seda kogemust oli mul talvest küll ja veel.
Niisiis heinamaa, kraavitatud heinamaa, üks kraavidest oli (veel) üle- ja läbiminekuks liiga lai, otsisime koridori piires kohta, kus üle saada. Ühes kohas olid oksad ja veetaimed moodustanud kärestiku, lisaoksi enam sillaehituseks otsida ei viitsinud. Küll oli ikkagi tükk tegemist, sest kärestiku keskel oli veevool sisseastumiseks liiga tugev. Tuli kaasavõetud suusakeppide toel taas hüppeid harjutada. Vesi oli külm, aga tollel hetkel enam isegi mitte ebamugav. Viskasin nalja loodusliku spaa teemadel - milleks igatseda mingeid siseruume ja kloorivett, kui selline värskendav koht täiesti tasuta käes on.
Jõuame Tartu-Jõgeva-Aravete maanteele nr 39 ja ületame Põltsamaa jõe kenasti mööda silda. Pool jõge on veel päris jääs ning ilmselgelt ka soojal ajal oleks üle ujumine paras ettevõtmine. Oleme kõndinud peaaegu 10 kilomeetrit ja viis tundi ja otsustame teha väikese pausi. Ületame veel kraavis karjamaid, läbime metsatuka, kõnnime mööda põldu, astume kaks sammu metsa sisse ja pargime endid suurele maharaiutud puutüvele.
Istuda on hea, kuuma teed juua ja šokolaadibatooni süüa samuti. Telefon laeb akupanga küljes, arutleme veel tehnika eluea pikkuse üle ja seame endid siis edasi minema. Seekordne "mets" osutub künklikuks väga tihedaks võsastikuks, mis täiesti ootamatult (sest varem oli lund üsna vähe kohanud) osutus ka lumiseks, seega oli läbiminek sealt üsna suur väljakutse.
Varsti hakkas nina tundma imelikku lõhna, mille Helle tuvastas seafarmi omaks. Muidugi, olime otsaga jõudnud välja Kõpsta seafarmini, mis oli üks riskantsetest kohtadest joonel - et kas me saame ikka sealt mööda või jäävad piirid liiga kitsaks. Meil vedas, kuigi terve farm oli aiaga piiratud, läks joon täpselt nurgast ja ruumi jäi ülegi. Jätkasime põllul möödudes uhkest talust, mille hoovi peal oli vähemalt kümme autot, üks uhkem kui teine. Metsariba ja raiesmik. On huvitav, kui erineval viisil on võimalik metsa maha võtta - nii, et enamvähem normalne maastik jääb järele; nii, et kännud ähvardavad jalgu murda; nii, et väli on täis mudaseid rattaroopaid; nii, et tulemuseks on praktiliselt läbimatu kändude-okste-muu räga ala, kus igal hetkel võid astuda lume all asuvasse lompi, või oksa otsa.
Põlluservale jõudes leidsime eest elektrikarjuse. Voolu olemasolu ei hakanud kontrollima, kasutasime teisi viise ja jalutasime rõõmsalt edasi. Loomulikult oli ka teisel pool elektrikarjus. Oluliselt kõrgem. Ka siin oli Hellel paar nippi varuks ja ma ei saanud tunnustusõnadega kitsi olla. Nojah, hobusekasvatuskogemused pidada kasuks tulema... Järjekordset kraavi tuli ületada üle puu ronides. Hakkasin mõistma, milline õnn on olnud kasvada üles mööda metsi, orge ja mägesid turnides - kuldses keskeas kuluvad lapsepõlves omandatud oskused marjaks ära. Eksole.
Jälle mets, külavahetee ja põld. Seekord saame kõndida mõnuga pikalt mööda põldu. Läheme kahe talu vahelt läbi, õnneks mõlemast piisavalt kaugelt, et mitte pererahvaid segada. Ühel hetkel Helle peatab meid - ees on kuus looma. Mõtleme juba, et kodukitsed, aga ei - metskitsed, kuus tükki. Need on imelikest olenditest põllu peal nii jahmunud, et tuiutavad meid ikka päris pika pilguga. Ja siis on selline ilus hetk - kitsed jooksevad, valged taguotsad välkumas, nende kohal lõõritab lõoke nagu meelest ära, õhk on pärastlõunaselt soojem ja murdosasekund arvad teadvad, kuidas paradiisiaias elu käis.
Siis liigume edasi. Siin on üks koht, kus kaardil tundus, et tuleb talu õunaaiast läbi minna või peaaegu vastu vasakut koridorijoont minna. Talu jätab mahajäetud mulje, aga lähemale minnes näeme õues autokäru. Kõnnime piki värskeltküntud aiamaa äärt õue viiva teeni ja vanade varemeteni. Samal ajal sõidab mööda postiauto ja paneb teeotsa peal seisvasse postkasti lehed. Järeldus - majas ikka elab keegi. Õnneks ei seganud me kedagi.
Paarkümmend meetrit asfaldil ja mets. Pikalt metsa. Väga pikalt. Mina ees ja Helle järel. Ja vahepeal küsimus: "Jane, kas sa oled joonel?" - "Olen ikka." Telefoniaku ei seisa üldse, laen juba lugematut korda ja mõtlen, et huvitav, palju Helle pangas energiat on. Kas ikka jätkub sinnamaani, kuhu tahame jõuda. Tempo ei ole ka olnud nii kiire kui arvasime ja oleme valges saanud ära käia vähem, kui esialgne plaan oli. Aga mõtlen sellele, et ilmselt see sirgjoonejooksu võlu ongi - sa ei tea, kas sa tegelikult ka suudad reaalses looduses kogu paikapandud joone läbi käia, sest uuri kaarti palju tahes, detailid ja tegelikkus selguvad alati ikka töö käigus. Olen saanud täpi joonel hoidmise nipi kätte ja nüüd läheb liikumine libedamalt.
Kõht hakkab tasakesi tühjaks minema, käidud on umbes 17 kilomeetrit. Veidi põldu ja siis jälle metsa, või noh, raiesmikku. Siis läheneme ühele talule ja teeme väikese kaare, et mitte otse värava ette astuda. Selle taga on saba liputav koer, kes vist väga ootab oma perekonda koju. Meie jätkame üle põllu ja jõuame teeristile, kus Rakkesse on 10 ja Koeru 7 kilomeetrit. Hulgud terve päeva mööda metsa ja oled ikka enamvähem samas kohas. Ime pole, et vana-aja inimesed eriti ei reisinud - selline mööda maastikku radimine on tõsine väljakutse jah.
Otsustame, et läheme veel ühest metsast läbi ja siis on lõuna-õhtusöögi aeg. Praktiliselt kohe satume märga paika, siis üks raiesmik, mille taga on tõsine veeväli. Ühelt puult teisele hüppamine enam ei aita ja kangelaslikult astume lihtsalt põlvili vette. Väga värskendav. Siis läheb küll veidi kõrgemaks ja kuivemaks ent satume uuesti väga märja koha peale, lausa järve äärde. Oleme nii väsinud, et ei hakka ringi vaatama, kas koridor võimaldaks kuivema jalaga läbi saada ja uhame otse edasi, minu vesi üle põlve. Üle jõudes näen telefonist, et olime kaldunud liiga vasakule ja joonest kinni hoides poleks vast nii märjaks saanudki. Aga on nagu on, seda mulistamist jääb veel kauaks mäletama. Põlluveerele jõudes teeme mõned kiiremad sammud, et jälle veri käima ja keha sooja saada. Tuul ka puhub siinpool küljes kõvasti. Teisel pool on jällegi sobivalt vana suur puutüvi varnast võtta. Otse pakist söödav matkatoit maitseb taevalikult ja kohv! teeb elusaks.
Kell on palju, päike on madalal ja kaarti vaadates oleme poolel plaanitud maal. Eesseisev metsaala on nüüd vahemaalt kõige pikem, ca 3 kilomeetrit ja arvan, et peaksime ennast nii kiiresti liigutama, et enne loojangut välja saada. Mõeldud-tehtud. Telefon on vahelduseks jälle aku sabast ära, asjad pakitud, ja minek. Märga, võsa, metsa, võsa, väga tihedat võsa, reljeefi. Lähen ees ja jään aegajalt seisma, et mitte kaduma minna. Umbes poolel maal, loomasöödaplatsi juures haaran vöötaskust akupanga järele ja kangestun - taskulukk on lahti, kadunud on nii akupangad kui ka laadimisjuhe.
Teine hetk, mis tagantjärgi osutub tähenduslikuks. Olime küll juba tähele pannud, et vöötaskute lukud ei käi hästi kinni, aga et nad tõesti nii kergesti lahti tulevad, oli üllatus. Tagasi minna ja otsida ei ole mõtet - sammsammult teekonda tagurpidi ei läbi, pealegi läheb järjest hämaramaks ja pimedamaks. Mina muretsen pigem sellepärast, et mingi ohtlik tehnika jääb metsa vedelema ja loomadele äkki kahju tegema. Edaspidi tuleb läbi ajada minu telefoni ja Helle akupangaga. Imestlen sealsamas, et olen kõik need hüppamised-kargamise-ujumised-ületamised niimoodi ära teinud, et telefon peost maha ei ole kukkunud. Vahepeal panin tasku ka ja luku korralikult kinni. Sest sellest sõltub kõik. Kõik.
Jätkame teekonda ja koos päikese loojumisega astume metsast välja. Kõnnime üle hämarduva põllu. Helistame sõbrale, et küsida, kas ta vajadusel toetaks meid akupangaga ja veel vajadusel transpordiga. Sõber on kõigega nõus.
Saame mõnisada meetrit puhast teed käia. Ilm on juba nii pime, et äkisti ei saa aru, mille otsa komistame. Elektrikarjus see ei ole, hoopis üle tee tõmmatud lehmakett. Oleme eramaal. Tjah. Siis on lahendada ülesanne, kuidas järgmisest talust mööda saada - tee läheb õuest läbi. Koridor lubab metsa minna ja talust vasakult mööduda. Lambid pähe ja pimedasse käsikaudu kobama. Siis on keeruline osa läbi, oleme jälle põllul ja nüüd on mitu kilomeetri lagedat maad Võhmuta küla ja mõisani.
Tore on käia, ilm on kottpime, ainult telefoniekraan helendab, käidud on umbes 28 kilomeetrit, Helle küsib aegajalt, kas olen joonel. No ikka. Ühel hetkel hakkab ees midagi suurt ja tumedat ja veel pimedamta kui ilm silma. Vana veski varemed. Siis oleme tee peal ja kusagil suurte puude vahel ja mingis kõrges heinas ja Helle ütleb, et see on see Võhmuta mõis, läheme puhkame seal veidi. Kell on umbes pool üksteist õhtul. Oleme kõndinud järjest üle 15 tunni.
Kerime soojenduskiled ümber ja sätime end trepiastmetele istuma ja šokolaadibatooni sööma. Mõtisklen kohvikeeduvõimaluse üle.
Pimedusest ilmub kaks valgusvihku ja kaks inimest, mees ja naine. Kanges eesti keeles küsivad nad naeratades, et kas me inglise keelt räägime. Vastan, et jah, ikka. Mõisaomanikud on tulnud vaatama, kes mõisa juures toimetab. Seletan siis neile, mis meil plaanis on, nad kuulavad ja küsivad siis, kas me tahaksime ehk tassi kohvi. Vaatame Hellega üksteisele otsa, et jaa, tahame küll. Ütlen ainult, et me oleme väga räpased. Sellest ei olevat midagi. Tuterdame siis nende järel kõrvalmaja poole, kus nad elavad. Ütlen, et telefoni laeksin heameelega koridoris, et muidu kaob äkki GPS-signaal ära. Ja nii me seisame seal koridoris täiesti paigal, vaatame telefoniekraani ja näeme, kuidas täpike sujuvalt üle piiri läheb.
Kolmas hetk, kus mõtled, et mis veel saab viltu minna. Vahetame mõtteid, et äkki siiski lõpetada siin. Või siis selgitada võistluse korraldajatele, et olime majas ja seal toimus see üle piiri minek, kuigi maja jäi koridori piiresse.
Kohv on valmis. Läheme soojasse heledasse kööki. Mõnus ja hea on lobiseda külalislahkete inimestega. Helle helistab veelkord sõbrale, kes arvab, et me võiks ikka järele mõelda, kas jätkame või jätame pooleli. No keeruline on ju... :)
Aeg edasi minna. Oleme hoiatatud karude ja metssigade eest, astume õue ja ma kõnnin telefoniga jälle üle piiri, sest äkki ma ei saa aru, kuhu suunda hoida. Lõplik hetk otsustamaks, et tõesti aitab.
Aga teine projekt on veel - Helle 50. maraton. Kõnnime pimedas mööda mingit lattaeda edasi, et joonele saada, kui jään äkki seisma ja ütlen, et oot, meil ei ole ju vaja enam sirgjoonel olla, võime niisama tee peal edasi minna. Tõsi.
Suund Roosnale ja Amblale. 12 kilomeetrit veel. Pime. Külm. Kraadid on miinuses - asfalt sädeleb. Vasakul eemal üle põllu on metsatukad, kust oleksime pidanud läbi minema. Sünnib otsus joont ikkagi teinekord jätkata, aga vastupidises suunas. Mis pooleli, saab lõpetatud.
39 kilomeetrit, 40, 41, 41,5, jätkan loendamist saja meetri kaupa. 42 kilomeetrit, 42,1, 42,2, 42,3.
Minu II maraton tehtud. Helle 50.juubelimaraton tehtud.
Aeg:16 tundi, 52 minutit, 34 sekundit.
Sirgjoonejooksu ametlik tulemus: 28,07 kilomeetrit. Hea orientiir järgmisel korral ületamiseks.
Tänu: sõbralikele inimestele ja korraldajatele laheda idee eest :)
