Kui eelmise aasta lõpul muutus jooksmine tõsisemaks tegevuseks, ja mõtted ka enese proovilepanekust pikematel distantsidel pähe pesa tegid, siis peaaegu esimene (sellest kõige esimesest räägime, siis kui selleks aeg ;) ) jooks, millest otsustasin osa võtta, oli Janeki maraton, kohvi, koogi ja kuningannaga. Kuuldud juttude järgi tundus see olevat hea koht, aeg ja inimesed, et ennast proovile panna. Registreerimise hetkel müstilisena tunduval 21,1 distantsil.
Nojah, koroona tegi ka sel aastal oma korrektiivid, võistlused-üritused-sündmused lükkuvad edasi või muutuvad virtuaalseks. Samuti ka Janeki maratoniga, mille uus aeg 6. juuni, kahjuks kuidagi ei klappinud. Mis siis ikka, mitte väga kerge südamega otsustasin, et siis tuleb teha virtuaaljooks, aga esialgsel kuupäeval - 17.04 ja õigel Janeki maratoni rajal - Järve Terviserajal Tallinnas. Mõeldud-paika pandud.
Vahetult jooksueelsel nädalal tuli veel teine korrektiiv, selgus, et päeval tuleb teha tööd ja startida saab alles õhtul viie paiku. Õnneks kulges kõik väga hästi ja pool viis olin terviseraja Merkopoolses parklas kohal. Priit, Kaja, Helle ja Jaanika samuti. Viimane oli just lõpetanud oma maratoni ja oli väsinud-väsinud. Priidul oli plaan samuti 21,1 joosta, Kajal 14 km kõndida.
Ilm oli ilus ja soe, päike paistis, aga kraade ikka nii palju, et pikad püksid, T-särk, varrukad ja dressikas läksid selga. Müts samuti pähe.
Elevust oli muidugi palju, olin põnevil, kuidas on joosta vahetult pärast tööpäeva ja pikka sõitu.
Kell 17 läksid kellad käima ja panime jooksu. Mina valisin täpse Janeki trajektoori, mis esialgu siis viis läbi männimetsa, jalakäijate sillaküürust üle, sirgelt mööda kergliiklusteed tagumise parklani, tagasi, üle silla jälle ja raudtee äärt pidi ringiga alguspunkti. Kolm ringi.
Kerge oli joosta, kell näitas ajaks 6.20, ja ma mõtlesin, et see on liiga kiire, ma väsin lõpuks liiga ära. Aga kuidagi ei olnud võimalik tempot maha ka saada. Lõin mõttes käega ja keskendusin rajale - olin siin esimest korda, võõras paik oli vaja tuttavaks saada. Kergliiklustee ääres oli mõnus pinnaseosa, kus oli hea joosta. Rahvast jalutas, jooksis, rulatas, rullitas palju edasi-tagasi, aga rada oli lai, keegi kedagi ei seganud.
Tagasipööre ja uuesti silla suunas. Seal olid Helle ja Jaanika joogipunkti üles sättinud. On nii hea tunne, kui keegi ulatab sulle joogitopsi :) Mille sisust muidugi suurem osa maha läheb :).
Sillast üle, metsa alla ja uuele ringile. Sillal jälle joogipunkt, Helle küsib, kuidas on, mina kurdan, et liiga kiire on joosta 😄
Edasi. Jooks on tegelikult kuidagi tuim. Taban ennast rohkem kella vaatamas ja siis on see tunne, et loodus kutsub. Lasen silmadega üle metsa - no ei ole eriti kuhugi ju minna, puha hõre kõik. Siis näen ühte teed paremale keeramas, mõtlen, ah savi, ja kihutan sedamööda puude vahele. Sobivas kohas on täiesti sobiva suurusega auk, kuhu täiesti sobivalt ära mahun varjus kõigi pilkude eest :D
Jätkan. Parklani jõudes teen spontaanse otsuse, et jooksen natuke "ette", et lõpus lihtsam oleks. Kaheksas kilomeeter kulgeb edasi-tagasi elektriliini all liivateel. See ei ole küll jalgadele väga lihtne, aga lõpus selgub, et otsus õigustas ennast väga.
Üheksa, kümme, üksteist... Üle poole maast tehtud. Sillaküür. Jook. Jaanika on koju läinud. Mets, ringiga tagasi. Hakkan märkama, et maastik on kuidagi reljeefne :D. Jälle sild, Helle küsib, palju on veel, pobisen, et "kuus"...
Kolmas, viimane ring. Raske hakkab. Jalad kisuvad tina täis. Vaatan ette parkla poole, see on järgmine mõtteline eesmärk. Kohal, tagasipööre. Minu ees kohendab üks noormees kenasid siniseid prille ja ilmselt sätib end jooksma. Jõuan talle järele vahetult siis kui ta jooksma hakkab. Mõtlen, et äkki jõuan tal kannul püsida, tuules jooksmine on kergem. Siis saan aru, et tempo on aeglane. Kell ütleb 6.30. Ei ole midagi teha, astun paar sammu kõrvale asfaldile ja aegamisi jääb noormees seljataha. Natuke piinlik on ka, et noh, mina nüüd nii vana inimene.... :D
Meeled teravnevad, teel jäävad silma erinevad detailid, ootan silda. Veel kolm kilomeetrit, siis kaks... joogipunktis on veel 1,2 jäänud. Enam ei mõtle, kus täpselt finiš on. Raudtee ääres on jälle vastutuul, selle keerutava tuulega olen võidelnud viimased kuus kilomeetrit. Puhuks ta siis kas ühelt poolt või teiselt poolt... aga ei, keerutab teine. Nüüd on aga nii vastu, et jää või seisma. Päästev käänak metsavahele läheneb, aga tuul arvab, et nüüd on õige aeg eriti kõvasti puhuda :D Metsavahe. Ring saab täis, 300 m veel. Arvan, et see on "seal mänguväljaku juures". Ei ole. 100 meetrit veel. Üks küngas, teine küngas. Keha ei jõua enam tahtele järele, selline tunne on...
Kõik. Kohal. Kell kinni. Ja ma ei usu oma silmi - 2:12:54. Olin lootnud tasamisi, et jooksen üle esimese aja, mis oli 2:16, aga raja reljeef ja raskem jooks tundusid olevat ületamatud. Ja nüüd nii...
Pikalt ei seisa, olen jätnud dressika sillale joogipunkti ja liigun võimalikult kiiresti kõndides sinna.
Priit on juba ammu lõpetanud ja on ka seal. Saan dressika selga ja juua ja pingile istuda. Saan muidugi teada, et "olen hull" :D, aga see on äge. Olen väsinud, aga rõõmus-rõõmus.
*
Kaja lõpetab samuti ja jõuab meie juurde, tema käes on IgaNurgaMaratoni medalid talle endale ja mulle. On olnud üks äge jooksupäev. Kõnnime auto juurde.
Ja siis... toob Helle kotist nähtavale Janeki maratoni medalid! Mida mina ootan postkasti! On uhke ja tänulik tunne saada äge medal kaela vahetult peale ägedat jooksu 😊
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar