Paar nädalat on küll juba möödas, ent püüan siiski mõned mõtted kirja panna :) Ka jõudis medal möödunud laupäeval kenasti kohale ja siis ongi nagu alles õige koht kokkuvõtet teha.
Kahel mehel - Margus Luhtojal ja Ivo Särakul - tuli äge mõte korraldada Iga Nurga Maraton 11.aprillil. Ikka selleks, et piiranguteajal midagi põnevat teha oleks. Muidugi virtuaalne ja muidugi igaüks omas nurgas jooksmas, aga eripäraks oli see, et startida tuli kõigil ühel ja samal ajal - kell 10 hommikul.
Mulle hakkas mõte väga meeldima, valisin jooksmiseks 10 km, sest ühelt poolt oli pühapäev ja pärastlõunal veel töö ning teiselt poolt soov proovida, kuidas seda distantsi päriselt joosta on.
Ilm oli ilus ja päikeseline, aga karge, niiet pikad riided tuli ikka selga panna. Meeleolu oli millegipärast ärev ja rahutu. Kas oli see nüüd nö esimene ametlik ühisstart (mis siis, et igaüks oma nurgas) või midagi muud, mine võta kinni. Muretsesin tehnovidinate pärast - et kas hakkavad tööle ja kas töötavad jne.
Pool kümme läksin välja ja tegin paar kilomeetrit soojendusjooksu. Kell 9.50 seisin Pärnu-Jaagupi kiriku ees, juba vaat et traditsioonilises stardipaigas ja vaatasin, kuidas järjest rahvas FB-s oma selfid üles seab. No ma siis ikka ka :)
10.00. Vidinad käima ja minek. Päike paistab, alev on tühi ja võtan suuna naaberküla poole. Ärevus ei ole kuhugi kadunud, tempo on alguseks liiga kiire ja laperdab. Vaatan tihedalt kella, et siiski mingi rütm kätte saada. Plaan on esimesed viis rahulikumalt võtta ja siis tagasiteel teha, mis teha annab.
Esimesed neli kilomeetrit kuluvadki rahunemisele ja jooksmisele keskendumisele, viies ja pool kuuendat lähevad rahulikumalt ja tagasipöördel on juba päris hea olla. Hoian silmad maastikul ja teeveerel ja korraga märkan, et kaks nädalat tagasi kadumaläinud joogitops on kenasti kraavipervel. Märgin mõttes üles, et tuleb järele tulla (tõe huvides - kui järgi jõuan, on juba kadunud. Ju kellelgi läks tarvis :) ).
Seitsmes kilomeeter. Vaatan kella. Olen mõelnud, et oleks tore joosta alla tunni. Numbrid näitavad, et tulemus võib olla nii ja naa - veidi üle, veidi alla. Võtan jalad natuke rohkem välja ja kaheksas ja üheksas kilomeeter on juba päris rasked. Viimane kilomeeter. Kella enam ei vaata, läheb nagu läheb, olen kõigega rahul. Imestan, mida mõtteid aju suudab küll samal ajal produtseerida, kui jalad sibavad nagu sipelgad.
Lõpp. Kell kinni. Ja tulemus: 59:05:04. Jess. Olen endaga ülirahul 😊 ja mõtlen kõigi nende heade sõprade peale, kes veel jooksevad oma pikemaid distantse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar