22.03.2025 III Järva-Madise Kirikujooks

3. kirikujooks toimus minu jaoks kahes osas. Esmalt ise maratoni läbimine ja teiseks siis päris jooksupäev, korraldamise ja toimetamise päev 😀

 

I

Nädal enne päris jooksupäev võtsime Helle ja Kajaga ette, et rada läbida, üle vaadata, tutvuda olukorraga. Lumi oli metsavahelistel aladel veel lõpuni sulamata, külavaheteede kruusased osad pehmed, ent asfaltkattega osad puhtad ja kuivad.

Ilm oli ilus, päike tungis pilvevinest läbi, vastutuult oli korralikult, aga vihma ei sadanud. Kaja läks omas tempos, mina Hellega koos jookskõnniga.

Esimene ring kulges jutustamise ja kõndimise tempos, viimased kuus kilomeetrit üsna lumises poris sumbates. 

Teisel ringil püüdsime minna rohkem jooksusammuga. Kaalepi - Aravete kergliiklusteele jõudes  kujunes kuidagi iseenesest nii, et hakkasime teineteist "vedama". Helle jooksis mööda ja ette ning jäi kõndima. Siis jooksin mina temast mööda ja natuke maad edasi jäin kõndima. Joostud vahemaad olid kord pikemad, kord lühemad ja mingil hetkel tekkis tunne, nagu punuksime köit või seoksime midagi omavahel kokku. Jooksime korraga koos ja samas eraldi. Ei surunud teineteisele oma tempot peale, ent ometi aitasime teineteist edasi.

Arvasin küll, et viimased kuus kilomeetrit tulevad rohkem kõndides, aga ahvatlus jõuda maraton läbida vähem kui seitsme tunniga seekord oli suur ja nõnda siis "punusime" edasi, vahepeal mudakäkke tossude alt maha lükates - see kogunes kiiresti ja siis oli nagu käiksid koturnide peal 😀

Igatahes - soovitud-tehtud: 6:50:48 

II

Jooksupäeva eelõhtul tähistasime rada valge-punatriibuliste lintidega. Varahommikul sai üles seatud telk ja verivärsked lipud. Pastoraadi uksed said sildistatud vastavalt ruumide funktsioonide muutumisele, supp oli valmis ja vabatahtlikud samuti. Kes juba mitmendat korda, kes esimest korda kaasas.

9.45 kogunes 32 vahvat jooksjat-kõndijat kirikusse, kust nad heade sõnade ja orelimänguga teele saatsime. Stardiks helisesid kirikukellad ja nii nad läksid. Rõõmsad, heatujulised, naeratavad.

Küll oli tore inimesi vastu võtta, esmaseid emotsioone jagada ja koos nendega tulemustest rõõmu tunda! Kõik see kokku oli nõnda ilus, et ehk läheb kordamisele 😀. Paistab ka, et aeg sobib treeningkalendritesse pikemaks jooksuks või esimeseks kevadiseks proovilepanekuks väga hästi 😀

Sügav kummardus ja tänu kõigile, kes osalesid ja kõigile, kes kaasa aitasid. Usun, et niisugused "erilised" jooksud teevad head 😊

08.03.2025 Love Run 2025

 

Love Run. Eelmisel aastal olin küll registreerunud, et kohale ei jõudnud, aga sel aastal olin stardijoonel.

Ilm oli paras - just selline nagu mulle jooksuks kõige parem on - veidi plusskraade, mitte külm, mitte soe, mitte tuuline, kergelt pilves. Päeva peale tuli muidugi ka päike välja 😊

'

Plaanisin mõttes jõuda oma ajaga viie tunni sisse. Start aga oli kiire ja tundsin, et minek on väga hea. Nõnda siis jätkasin, ise mõeldes, et võin teha endale karuteene - jooksen ennast kinni, saan haamri või midagi muud tuleb ette. Aga minek oli mõnus, rahvas rõõmustas ja naeratas. Viie kilomeetri jooksjad tekitasid rõõmsat elevaust poolel ajal ning Reena ja Jaanika olid vahvad vabatahtlikud kokat ja vett ja muud head-paremat pakkumas. Lill.

Just lill, sest Janeki lillelised jooksusärgid ja stardi-finišiplagu olid toredad ja olid head tujuloojad.

Rada oli nüüd teistmoodi kui Janeki Maratonil, ent nii meeldis isegi rohkem. Toidu-joogi-ergutuspunkt oli mõnusalt keskel. 

Nõnda siis kulges kõik väga hästi nii esimesel, teisel kui kolmandal ringil. Jäin siis Reena laua juurde seisma, et võtta veidi vett, kui silmade ees lõi mustaks, süda hakkas puperdama ja korraks oleks tahtunud nagu kukkuda. Toetasin korraks lauale ja mõtlesin, et infarkt nii ilusa nimega jooksul oleks ju küll kena. Olgu, must huumor 😎. Aga sain aru, et nüüd on siis nii, et tuleb võtta kilomeetri kaupa, ringi kaupa. Jooksmisest oli juttu minimaalselt, niipea kui pikemaks jooksma jäin, hakkas süda puperdama. Ma ei pea siin silma tempo tõstmist vaid lihtsalt pikemalt jooksmist. Ja mäest üles minekut.

Tegelikult olin masenduses. Mitte sellepärast, et plaanitud aega ilmselt ei jõua, vaid sellepärast, et tundsin, et miskit on ebatavaliselt viltu. 

Nüüdseks olen kordades kogenud seda, kui jaks otsa saab, aga nii mustvalget, täpselt poole maa pealt ärakukkumist olin seni kogenud Võidupüha maratonil, kus on kuum ja palav ja mida iganes. Ehk siis olin veendunud, et sellel seiklusel siin on mingi konkreetsem põhjus. Südame peale mõtlesin, sesst lugusid kaasvõitlejatelt olin ju kuulnud. Muud ei mõistnud.

Aga! Olenemata kõigest kulgesin ka need kolm järgmist ringi ja jõudsin lõpuni. Olin meeletult tänulik oma jonnile, mis ei lasknud mind rajalt maha astuda. Nui pooleks, aga lõpuni 😎 

Finišis ootasid naeratavad Janek ja teised ja medal ja ilus kimp lilli (sest oli ju ometi naistepäev!). Ajaga jäin siiski rahule, niisuguse imeliku loo peale ei osanud paremat tahtagi.

47. maratoni aeg: 5:17:02 

PS. Järgmised kolm päeva veetsin põrgulikus hambavalus ja neljandal päeval sain ühe tühja koha võrra hambareas rikkamaks. Selgus, et tegemist oli päris tugeva ja mädase juurepõletikuga. Ja meenusid endise hambaarsti sõnad: "Kui hambad korras, tervis korras." Ilmselt siis oligi nii, et see hambajuure all podisenud põletik mõjutas ka jooksmist. Kiire algus pani põletikuga võitleva organismi liiga suure surve alla ja süda otsustas juhtimise enda kätte võtta 😀