Janeki maraton 27.04.2024. Virtuaal

Janeki maratoni päev on laupäev ja kolmapäevaks on selge, et jooksmisest ei tule midagi välja. Algul juhuslikuna tundunud kõhuvalu ilmneb ikka ja jälle peale misiganes distantsi keskmises tempos jooksmist nii, et ühele jooksupäevale järgneb paar-kolm-neli kõhuvalupäeva. Mingit loogikat ega mustrit pole veel suutnud leida, aga esmaspäevane 5 km järgne olemine viibki otsuseni,  et jooksu ei tule. Selle asemel tahan kulgeda laupäeval mööda kihelkonda läbivat Pirita-Vastseliina palverännuteed ja kutsun kaaslasi seltsi. Nad võtavadki tuld ja Helle joonistab raja - et kui juba jalutada, siis ikka 42 km! Janeki maraton saab olema virtuaalne. Tore.

Teekond algab Järva-Madise kiriku juurest ja täpselt 21 km hiljem lõpeb Kodasema Katoliku keskuses.

Ilm on päikeseline, tuuletu, mitte külm ega soe, vihma ei luba. Kõik piknikuks tarvilik seljakottides, asume teele. Mõtlen, et seekord on siis selline rännu-maratonikombo (kombod on viimasel ajal moes) - ühelt poolt eesmärk läbida maraton ja teiselt poolt uudistame ümbrust ja kui on midagi huvitavat, siis astume ka rajalt kõrvale.

Kümnendal kilomeetril on esimene puhkehetk. Söön mõne vorstikese ja joon vett. Ebamugavustunne kõhus on üsna esimestest kilomeetritest kaasa lonkinud, aga valuvaigistit pole veel vaja ja üldiselt püüan seda ignoreerida.

Järgmised 11 km lähevad üsna ühtlases taktis, ja just siis kui väsimus peale tuleb, oleme Kodasema Katoliku keskuses kohal. See on üks eriline paik, sügava ja väärika ajalooga koht, kuhu igaüks on oodatud. Uudistame suurt risti ja lihtsalt kujundatud ristiteed, teeme teed ja kohvi ja kinnitame keha.

Tagasitee kujuneb oodatust põnevamaks. Esialgne mõte on, et mis selles edasi-tagasi käimises ikka nii väga on - sama tee, äkki hakkab igav vmt (huvitav, et jooksmise puhul sellised mõtteid pähe ei ole tulnud 😀). Ilmneb, et tagasitee on täiesti teistsugune - teeveerde on "tekkinud" näiteks kivihunnikuid, maju, istutatud puid, mida seal "enne ei olnud". Viimase puhkepeatuse teeme 10 km enne lõppu Hindreku talu taga puiduvirna otsas ja siis olemegi juba põhimõtteliselt küladevahel. Viimased kolm kilomeetrit läbi metsa tunduvad küll oluliselt pikemad kui nad hommikul olid - siis väikese tukana tundunud mets on järsku oluliselt suuremaks muutunud. Viimane poolteist kilomeetrit maanteed aga on lõpuks käes (nagu alati!) ja kirikutorn paistab tasapisi hämarduva taeva taustal kenasti ära.

Triibik tuleb vastu ja avaldab kogu oma kehahoiaku ja häälega, mis ta sellest arvab, kui kümme tundi "lihtsalt ringi hulgutakse" 😀

Kannatlikkuse eest saab ta mitu pikka paid ja Insta-staariks. 😀

 

39. maratoni aeg: 10:11:47

PS. Valu tekkimise põhjuste otsimisega olen alustanud, loodan kõikvõimsa meditsiini abiga peatselt jälile saada.