Abitiim: 19. Võhandu maraton 20.04.2024

Oleme parasjagu teel Läti poole, et paar päeva CaminoLatvial kulgeda, kui Helle telefon heliseb ja kõne on umbes selline, et "Jah." - "Muidugi." - "Jah, tuleme." - Jah." Caresse otsib tugitiimi. Võhandu Maratonil süsta kandmiseks. Of course, siin ei ole mingit küsimust!

Nõnda siis liigume reedel Võrumaa suunas. Süst auto katusel ja meie autos sees. Tean seda, et ülesandeks on süst Võhandul läbipääsmatutes kohtades välja tõsta ja mõnisada meetrit eemal uuesti jõele panna nii, et sõitja kuiva jalaga maale ja ümber minemata veele saaks. Süst Tamula äärde "pargitud", materjalid käes liigume uurima-läbi sõitma järgmise päeva kitsaskohti. Ilm on ka kõike muud kui mõnus, üsna jahe, aga vähemalt vihma ei luba.

Caresse on oma seikluseks valmistunud ja abitiim püüab ka oma ülesandeks valmis olla. Mõtlen läbi, mida ja kuidas tuleks teha lähtuvalt nähtust ja lisaks harjutan autosõitu - mul tuleb kogu selles mäsus, mis Võhandu kallastel kuni Võõpsuni lahti läheb roolis olla.

Laupäeva hommikul kell 7 läheb lahti. Süstad-kanuutajad teevad Tamulale auringi ja SUPid-kummipaadid võivad otsejoones Roosisaare silla ja jõesuudme poole aerutama hakata. Võimas. Caresse sillalt ära lehvitatud ja tervitatud, suundume esimese väljatõste koha poole. Vaatame esimesi tulijaid ja nende abiliste tehnikat, vaatame kust oleks parem maale tulla ja mõtlen, et kas suudame sealt kaldalt ennast Caressele arusaadavaks teha. Suudame. Mina haaran kanuul ninast ja Helle sabast ja läheme. Pealtnäha lihtne ülesanne sisaldab endas samuti navigeerimist - minul tuleb ees minna nii, et Helle sabaga samuti sama teed tulla saab. Siis on süsta veele sättimine, kinnihoidmine, Caresse "sissepakkimine" ja rahulikult veele lükkamine. Loomulikult meeles pidades, et tüür tuleb sõitjal vette lasta. 

Ja siis edasi järgmisse kohta. Ja edasi. Igas paigas tuleb uuesti otsustada, kuidas ja mis. Abitiimi koostöö toimib nagu õlitatult, jooksvad küsimused saavad konstruktiivselt lahendatud ja see on omaette nauding. 75-l kilomeetril oleme otsustanud maksku mis maksab sõitjale suppi sisse sööta. Õnnestub. Ja siis on Räpina, viimased 10 km. Ja Võõpsu. Caresse jõuab finišisse uskmatult hea ajaga neljanda naisena oma klassis. Üllatuseks endale ja teistele.

Üks äge seiklus ja rõõm kellegi unistuse teokstegemisele toeks olemisest Aitäh, Caresse selle võimaluse eest ja Helle, me aitame alati parimaid 😎 😀