Helle otsustab põgeneda. Narva külje alt Pähklimäelt turvalise kodu poole. Et esmakordne põgenemine ikka võimalikult kaua kestaks, saame mina ja Kaja abitiimina kaasatud. Rajal on alati äge olla, aga abilisena õigel ajal õiges kohas olek ning just täpselt selle tegemine, mis hetkel vajalik, on samuti eriline kogemus.
Väike naiskondlik ettekujutus sellest, et vahepeal saab abitiim matkatoolis rahulikult lebotada ja päikeseloojangut nautida, haihtub üsna peatselt. Selle asemel saavad ette võetud miniekskursioonid Narvas, Sillamäel, Viivikonnas.
Päev möödub, õhtu jõuab ja kõige pimedamal ajal oleme kõige sügavamates metsades. Siin on abitiimil ka väike ebaõnnestumine - kümneminutilise uinaku lõpetab oluliselt hiljem mitte äratuskell vaid kiires tempos liikunud Helle 😀
Kõige ilusam hetk päevast on see, kui pimedus hakkab tasapisi heledamaks minema ja päike hakkab tõusma. Läheb väga külmaks ja linnud hakkavad laulma. On uus päev ja kõik saab olema hästi.
Unustamatu hetk on kohtumine siiliga, kes sihiteadlikult põgenejale vastassuunas vudib ja ennast imelikest suurtest olenditest häirida ei lase.
100 km on seekord piisav põgenetud vahemaa, see on hästi tehtud!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar