Millalgi aasta alguses mõtisklesin selle üle, et Camio Latvia osa Valgast Riiga on mul kõndimata, uurisin isegi ühistranspordiaegu ja ööbimispaiku. Märtsi alguses aga tabas mind otsekui välguna teadmine, et ootamatult on mul järjestikku kaks kohustustevaba päeva, suured pühad, vaikuse ja järelemõtlemise aeg. Et kui ma nüüd ei lähe, siis ei tea millal jälle saab. Helle ja Kaja otsustasid kaasa tulla - etteruttavalt öeldes leidsid nad ennast ikka ja jälle nö vigade parandusi tegemas. Minule oli kogu rada ikka päris uus ja uudne.
Nagu palverännakule omane - kui miski peab toimuma, siis läheb kõik nagu õlitatult ja kummalistest kokkusattumustest ei pääse samuti. Seekorde rändamine algas tegelikult juba neljapäeval Niguliste Muuseumis, kus kõnelesin Eesti Jaakobiteest. Seejärel sõime kõhud pannkooke täis ja sättisime autonina Valga poole, kuhu jõudsime üheteistkümne paiku. Linna piiril tervitas meid politsei, kes kontrollis minu kainust. Alkoholi poolest olime küll kained tõesti.
Ööbimispaik oli väike hubane korter praktiliselt Valga Jaani kiriku kõrval. Lahke perenaine oli lubanud ka auto sinna parkima jätta, kuniks Lätimaalt tagasi jõuame. Tuppa astudes olin äkki nii väsinud, et sain vaevu sõna suust. Pikk nädal ja pikk sõit olid viimase energiakübeme võtnud ja nii vajusin poolteadvusetuna voodisse.
Hommikul olen otsekui pohmellis, aga dušš ning kohv ja puder aitavad olemisel normaliseeruda. Ja teadmine, et ees ootavad kaks ägedat kõndimispäeva koos ägedate inimestega.
Valga Jaani kiriku juures teeme kohustuliku alguspildi ja seame sammud omaenda käega kleebitud märkide järgi Pudrumäe poole. Pudrumäel on tehtud suuri maastikukujundutöid ja paigast on saanud tõeliselt ilus koht. CaminoLatvia algussilt on kenasti omal kohal ja piiritreppide elektripostidel on vaheldumisi CaminoEstonia ja CaminoLatvia kleepsud - ilus põimumine ilusal piiril. Nõnda siis kulgeme Valka tänavatel, Helle ja Kaja oma rändamisi meenutamas ja rada meelde tuletamas. Olen küll raja kella tõmmanud, ent mõtlen, et tahan võimalikult palju ikkagi märgistusele tugineda. Jõuame Valka lauluväljakule, mis meenutab mõndagi, ja sealt edasi metsarajale.
Turnasse, esimese päeva ööbimispaika on 20 kilomeetrit. Ilm on pilvine ja tuuline, tee viib põldude vahele ja küladesse ja metsade vahele. Kaja meenutab oma seiklusi sellel ja veenab meid ühel teelõigul katusega bussipeatusega olemasolus. Katusega bussipeatus oli küll olemas, aga ühes teises kohas. Ilma katuseta bussipeatus sobib aga puhkuseks päris hästi.
Lõunapausi peame seal katusega bussipeatuses. Tuul on üsna tüütu, aga kohvi- ja toiduvesi saab tehtud. Siis on veel mõned kilomeetrid põldude vahel, kus saame tutvuda "paugutajatega", mis linde eemal hoidsid. Linnuparvede suurusest annab aimu kõik see guaano, mis teed katab.
Tuul läheb järjest tugevamaks ja õigupoolest hakkangi juba Turna silti ootama. Mütsist, buffist ja kapuutsist kipub juba vähe abi olema. Minu mõtlik küsimus, et kas teie ka tunnete, et tuul läheb järjest kõvemaks, saab jaatavaid vastuseid. Turna silt tulebki ja üsna varsti oleme kohaliku rahvamaja juures. Helistan perenaisele ja armas inimene tuleb meid vastu võtma. Saame passidesse templid, peame end märkmikku sisse kandma ja siis juhatatakse magamisruumid kätte.
Ohh, milline hea tunne on olla kohal juba kell kolm peale lõunat. Kuna on Suur Reede, siis näeme selles suurt sümbolit - otsekui oleksime koos Jeesusega Tema kannatusteteel käinud kuni Tema surmahetkeni.
Magame ja sööme ja magame. Või midagi sinnapoole. Ruumid on hubased ja uni on hea.
Hommikul püüame end varakult teele seada, sest ees ootab 30+ km Strencisse. Ilm on pisut soojem ja tuult ei ole. Tuju on hea ja nii me siis kulgeme. Kuulan ikka põnevusega meenutusi ja seiklusi. Esimesed viisteist kilomeetrit läheb tegelikult päris kergesti. Päike on nii soe, et võtame püksisääred lühemaks. Aasta esimene säärtepäevitus siis.
Flegmaatiline lõunapaus Jērcēnis ja seejärel suundume rappa ja loodusradadele. See on üks põnev maastik, mida jätkub umbes kümneks kilomeetriks. Esmalt jõuame ilusa järve äärde, kust kena rada edasi viib kuni vana raudteetammini.
Noolsirge tee muutub ühel hetkel suurema liiklusega teeks - seda võib järeldada tee ülesküntusest. Ja siis lähenemegi Strencile, päev hakkab õhtusse jõudma, ilm hakkab jahenema ja hämarduma. Strenci raudteejaam on seekord lõpp-punkt. Tirime kõik riided selga, mis kaasa on võetud, teeme kuuma vett joogiks ja sööme ära viimase kaasavõetud toidu. Olin oma peas pisut planeerinud kui palju midagi võib kuluda ja olin oma plaanimises üsna täpne. Külm, mis päikese loojudes kohe kohal oli, aitab ka magusate asjade "kadumisele" kaasa. Meil tuleb rongi oodata mõnda aega ja lõpuks tuleb soojasaamiseks isegi kukepoksi teha.
Siis jõuab rong ja väga lühikese ajaga on kahepäevane teekond "tagasi tehtud". Oleme väga ülevoolavalt lustlikud, õnneks ei ole rongis väga palju rahvast, kellele meie heatujulisus segavalt võiks mõjuda.
Valga raudteejaam ootab tuledes, auto on omal kohal meid ootamas ja algab tagasitee piirilt Eestimaa südamesse.
Pühapäev on rõõmupüha - ülestõusmispüha, suure hulga heade inimeste ja emotsioonidega.
Tänan, kallid kaasteelised, et olemas olete!
Valka - Turna 21.96
Turna - Strenci 34.38
%20%E2%80%A2%20Instagram%20photos%20and%20videos.png)
%20%E2%80%A2%20Instagram%20photos%20and%20videos.png)
%20%E2%80%A2%20Instagram%20photos%20and%20videos.png)
