07.05.23 Riia maraton

 Riia maratoniks treenimisega Polari kella abiga alustasin 1. novembril eelmisel aastal ehk siis oli aega paar päeva üle kuue kuu. Esialgne optimism hea jooksu suhtes hakkas lahjenema probleemide pärast, millest olen juba varasemate jooksude puhul kirjutanud. Viimased nädalad kulgesid rütmis paar kolm viiekilomeetrist jalutuskäiku ja üks pikem madala pulsiga jooks nädalas. Pluss rabamaraton ja Vändra 50. poolmaraton. Olin aga valmis revanšiks - eelmise aasta rajalt äraeksimine oli vaja nüüd tasa teha. Ehk siis mitte rohkem eksida ja mitte uhkes üksinduses mööda linna kulgeda 😀

Rada oli sel aastal teisel marsruudil. Maratonijooksjatel tuli teha kaks ringi ja kolm korda joosta üle ühe pika silla. 

Laupäeval seadsime mina ja Helle end bussiga Riia poole teele, kus Kaja meid juba ootas ja bussijaamas rõõmsalt vastu võttis. Ööbimikohaks oli üks väike korter kesklinnas, nii Expost kui stardist umbes 1 km kaugusel. Koht on nii õdus ja hubane, et plaanime järgmisel aastal sealsamas ööbida 😌 

Paik üle vaadatud, läksime Expole numbreid ja särke välja võtma. Lõbutsesime tublisti. Jooksmisega tegelemine on kuidagi hästi mõjunud - minu riietus muutub järjest heledamaks ja värvilisemaks, lausa roosamaks 😀 (eks vanus ole muidugi ka juba sealmaal 😛).

Siis sõime lõunat (pastat muidugi!), külastasime Riia kodukirikut - Jaakobuse kirikut, uitasime linnas ja kulgesime ööbimispaika tagasi. Õhtu möödus riiete ja muu olulise ettevalmistamiseks. Tunnid läksid kiiresti😀 ja oligi vaja end varakult magama seada, et õigel ajal väljapuhanuna ärgata.

Hommik algas pudru ja kohviga. Riietusin seekord poolpikalt, lühikeste varrukatega särgi alla panin maika, pähe nokatsi ja jalga poolpikad retuusid ning eelmisel päeval Expolt soetatud säärised. Varrukad ja kindad muidugi ka. Muud vajalik kaasa pakitud, siirdusime Raekoja platsile. Pakid pakihoidu, mõned ägedad pildid ja muud enne starti vajalikud toimingud ja liikusime oma stardikoridori. Rahvast oli palju, meeleolu oli äge ja veel toredamaks tegi see, et erinevate riikide jooksjaid tervitati nende oma keeles. Ka eesti keeles! See tegi olemise veelgi kodusemaks.

Kell 8 oli start. Meie stardigrupp sai teele umbes neli minutit hiljem. Olin võtnud eesmärgiks rada lihtsalt läbida just nii nagu hetkel selleks kõige rohkem võimeline olen ja mitte lasta pulssi "punasesse". Ilm oli päikeseline, esmalt jahe, siis järjest soojenes. Kindad ja varrukad kadusid üsna pea taskusse ja vöö vahele. 

Esimesed kilomeetrid kulgesid 6.20 tempos. Samm ja rütm olid head, pulss "kollases". Esimese joogipunkti jätsin vahele. Ei tahtnud juua. Ka teine punkt jäi minust sisse põikamata - rütm ja olemine olid liiga head, tahtsin neid hoida. 9. kilomeetril jõudsin esimest korda Vabaduse monumendi juurde, kus rahvariides rahvas laulis ja jooksjaid tervitas. Oli väga hea tunne paarile neist ka käega plaksu lüüa. 

Paaril korral ajasid mind segadusse suured kilomeetritahvlid raja kõrval. Jooksime alguses koos poolmaratoni omadega, ja tahvlid olid seatud vaheldumisi. Paar korda siis mõtlesingi, et kas olen jätnud midagi tähele panemata, ent alati tuli ka õige tahvel. Imestlesin endamisi, et see eksimismälestus kehas nii tugev on. Seekord oli rajal palju nooli ja märke, mis õiget suunda/õiget teepoolt näitasid.

Kolmas joogipunkt. Puhast vett ei igatsenud, energiajooki ei tahtnud, võtsin selle asemel apelsini. See oli hea. Tempo püsis  keskmiselt 6.20-6.30 ümber. Hoidsin pulsil silma peal ja vajadusel aeglustasin sammu. 

Taaskord Vabadussamba juures. Jälle melu.

19-l kilomeetrid läksid teed poolmaratoonaritega lahku - nemad keerasid paremale finiši poole, mina teiseks ringiks vasakule silla suunas. Teeristil oli palju viitasid ja vabatahtlikke. Väga hea. 

Niisiis sillale. Pulss tahtis ikka kõrgemale tõusta, võtsin sammu jälle rahulikuks. Samas rütmis siis kulgesin selle teispoolse ringi ka. Ergutajaid ja kaasaelajaid jätkus igale kilomeetrile, see oli tore ja innustav. Eriti torkasid silma koerad, kellele olid papitüki peale kirjutatud tekstid kaela riputatud. Küllap nad midagi ilusat tähendasid 😀

Viimast korda samal sillal. Joogipunktis võtsin seekord vett, kuigi janu ikka ei olnud. Veel kord see kuulus "eksimiskäänak" ja veelkord Vabadussammas. 

34-l kilomeetril tegin joogi- ja apelsinipausi, esimest korda tundsin, et ootan joogipunkti, sest janu on. Võib-olla tegingi siin vea, et jäin apelsini söömiseks seisma, mitte ei liikunud edasi. Järgnevad paar kilomeetrit kulges veel samas heas tempos ja siis tuli "sein". Selline päris "sein" - jooksed, jooksed ja põmm, mitte üks jooksusamm enam ei tule. 

Mõtlesin, et noh, ma olen hästi jõudnud, siiani heas tempos jooksnud, enesetunne on hea, pulssi olen suutnud enamvähem kontrolli all hoida, käime siis kuidagi lõpuni.

Kuidagi käimine aga käis kiiresti - ei lasknud ennast lentsima ja üritasin ikka paarisaja meetri kaupa joosta ka. Algas see kilomeetrite ja sadademeetrite lugemine. 38, 39, 40. Oli lootus, et suudan viimased kaks kilomeetrit ikkagi jooksusammul liikuda, aga see luhtus. No mis seal ikka, lõppu ikka jõuame. Mina ja kõik need teised, kes minuga sarnases rütmis kulgesid vaheldumisi joostes ja kõndides. 41-l kilomeetril jäi kõrvale kõndima pikk blond noormees. Küsisin, kus maalt tema on ja ütlesin, et ta jaksab küll, lähme nüüd. Ja läksime. Viimased sajad meetrid koos norrakas ja eestlane. Jess, ära tegime! 

Finišitabloo näitas aega 4.48. Oi, ja sealt sai ju veel neli minutit maha võtta! Lõpus teadsin küll, et viie tunni piir on kaugel, aga et see nii kaugel oli... Olin tänulik, tänulik, lihtsalt tänulik. 

* * *

Aga jalad vankusid all kui roosi vastu võtsin ja medali kaela sain.  Finišis antud kahest pudelist üks sai kohe tühjaks, tuiasin pakihoidu ja siis riietevahetustelki. Riietumisega oli tegu, sest keha oli kange nagu pulk ja pea uimane otsas. Iga liigutus nõudis aega ja pingutust. 

Rõõm oli Helle kohalejõudmisest, tema heast tulemusest. Tähistasime seda tublisti toidu- ja õllealal ning pärast õhtul koos Kajaga RockCafes õhtust süües.

 Oli üks hea jooks. Riia meeldib mulle järjest enam ja siia tulen maratoni jooksma kui vähegi võimalik ja Jumal lubab. Talle olen tänulik eelkõige. Et ma kõnnin. Ja jooksen. 😌 Ja tänulik oma headele kaaslastele, et nad on olemas 😌

Lõpuaeg: 4:44:30

29.04.2023 Vändra 50. maraton. Seekord poolmaraton

Vändra 50. maraton oli pikalt mõttes, ent mingil "seletamatul" põhjusel lükkasin registreerimist nädalate kaupa edasi. Sisetunne aga on siiski oluline indikaator - sedakorda jäi täispikk distants läbimata, ent pool teekond võtsin siiski ette. Et ikka oleks liikumist enne Riia maratoni.

Et kõik ausalt ära rääkida, siis on viimased kuud kulgenud koos üha tugevnevate valudega rinnas ja seljas. Magaminegi muutus parajaks väljakutseks, sest kehale ei sobi enam ükski asend. Jaanuaris arvasin, et ongi nii nagu üks arst ütles - reflux ja asi vask, kops korras ja elu ilus. Küll selgus siiski, et ilmselt on põhjuseks muutused selgroo juures. Ei midagi "kurja", ent võib-olla just need muutused tekitavad valusid, sest tekkinud on surve närvidele. Plaanid sellega tegelemiseks on paigas, vahepeal tuleb lihtsalt leppida konstantse taustal tiksuva valuga.

Niisiis võtsingi eesmärgiks lihtsalt 21 km läbida, ilma kindla aja- ja tempomõtteta. Et nagu trenn või nii. 

Ilm oli mõnus, päikeseline, kuiv. Temperatuur aga oli veel selline, et lühikesi varrukaid-sääri ei usaldanud. Müts ja kindad olid muidugi ka. Hoka Arahid teist korda jalas.

Tore oli kohtuda jooksututtavatega, teha mõned head kohustuslikud pildid ja siis ühiselt starti asuda. Korraga läksid teele nii 8 kui 16 kui ka 21 ja 42 km jooksjad.

Maratonirada kulgeb Vändra alevist välja Paide suunas maantee ääres ning vastavalt distantsi pikkusele siis pööratakse tagasi.

Niisiis kella eriti ei vaadanud, jooksin nii nagu hea oli. Neli kilomeetrit alevis ja siis ära maanteele. Kuna oli taganttuul, siis oli mõnus-kerge minek. Joogipunktides ei lasknud end ahvatleda - tean, et joon võib-olla vähem kui vaja, aga kuna janu ei olnud, siis jätsin siiski vahele nii esimese kui teise punkti. Kolmandasse lubasin tagasiteel sisse põigata. Vabatahtlike toimetamine ja lahkus mõjusid esimesest hetkest väga positiivselt.

Tagasipööre 10 kilomeetri juures. Taganttuul muutus  märgatavaks vastutuuleks. Jätkasin samas rahulikus ühtlases tempos, ei kiirustanud ega andnud ka järgi. Niimoodi jõudsin finišisse enda jaoks üllatava ajaga 2:14:08, sest arvasin oma vormi ikka päris kehvakese olevat - trenni pole õieti korralikult teinud, kilomeetreid kah pole kogunenud. Kokkuvõtlikult: Olin väga rõõmus ja rahul ühtlase tempo ja hea aja üle.

***

Supp söödud ja saunalavalt läbi käidud, oli mahti olla vabatahtlikult teeveeres veel abiliseks 😊

Olen tänulik võrratutele vabatahtlikele ja korraldajatele. Pool sajandit on ühe maratoni jaoks väga väärikas vanus ja olen tänulik, et sain osaleda 😊

15.04.2023. Kakerdaja maraton (Suunto 123. virtuaaljooks. Raplamaa eri) ehk 25.

Sirgjoonejooksu jaoks oli sel aastal metsas ja põllul natuke liiga palju vett. Mingi vabandus peab ju ometi olema, eksole 😎

Aga tahtmine/soov/vajadus joosta siiski oli :) Minul siis 25.-s, veerandsajane 42. Nõnda sai siis Hellega kokku lepitud, et teeme ühe rabajooksu Kakerdajas, kus mina veel käinud ei olnud.

Ilm oli väga ilus, küll karge ja veidi tuuline, ent päikeseline. 

Riietus - sääred ja varruad pikad, joogivest kaasas. Esimest korda jalas Hoka Arahid. 

Kell kümme alustasime kerge sörgiga teekonda raba poole. Asfaltteelt keerasime Mägedi külateele ja siis suunas träkk põlluteele ja siis päris kraaviäärsele rajale, kus kunagi oli olnud ilmselt päris tee. Jooksmisest ei tulnud sellel maastikul küll midagi välja, läksime kõnnile üle ja ironiseerisime selle üle, et kui on sirgjoonejooks, siis on 😎 Träkk viis veel põnevalt üle päris põllu ja siis külateele tagasi ja viimaks olimegi omadega rabas.

Raba on ilus. Kakerdaja raba samuti. Raba juures võlub selle ürgsus, iidsus ja igakordne teistsugusus. Rabas käimine tekitab ainult rohkem soovi sinna tagasi pöörduda.

Nõnda siis me ei jooksegi laudrajal, vaid kulgeme rahulikult ja vaatame kõike, mida vaadata annab. 

Siis oleme uuesti tavalisel metsateel ja tagasiteel. See ootamatu "võssapõige" Mägedi külas on kuidagi jalgades ja jooksusamm ei taha kuidagi välja tulla. Siis jookseme ja kõnnime. Lehtmetsa risti nähes on tunne, et olemegi juba peaaegu kodus. Kui 11 km on veel minna. No jalutame siis. Imetleme teekraavis päikese käes peesitavat rästikut. Nuriseme ohtra prügi üle tee äärtel (sic!). Kohtume tohutu linnuparvega, mis on nagu peaaegu Hitchcocki-stiilis.

Viimasel kilomeetril võtsime end kokku ja lõpp kulges siiski jooksusammul. 

Kokkuvõtlikult: Eriline number vajab erilist tähistamist - rabas ja paikkonna külateedel rahulik kulgemine oli selleks parim viis 😊

 Hokadega jäin väga rahule - täpselt minu jala jaoks paras laia toetuspinnaga tald ja veidi kõrgemale kaarduv kand, mis ei lase päris üle kanna joosta ja lubab jala maha panna ilma pingeta, et hüppeliiges võiks kuhugi poole ära vajuda.

Aeg: 6:26:53

Kirikujooks 2023. 26.03. Järva-Madisel

Koroona pani paariks aastaks kõik seniharjutud eluviisid pausile ja proovile. Käigu pealt tuli leiutada uusi toimetuleku- ja hakkamasaamisviise nii tööl, koolis, kui koduses elus. Sama ka jooksuvõistlustel osalemise puhul. Vanad head jooksud muutusid virtuaalseks et osalesid küll, aga seal, kus sa parajasti olid, kus sulle kõige rohkem sobis ja millal sulle kõige rohkem sobis. Juhtus nii, et 2021 startisime mina, Helle, Kaja ja Priit Pärnu-Jaagupi kiriku eest Otepää maratoni erinevatele distantsidele. Järgmisel aastal - 2022 - algas Ukraina toetuseks mõeldud "Slava Ukraini" jooks Järva-Madise kiriku juurest - Helle, Kaja, Alla ja mina. Viskasime nalja, et võiks siis ju ollagi üks nö päris kirikujooks - algab kiriku juures ja lõpeb kiriku juures. Aasta hiljem oli õhkuvisatud idee muutunud käegakatsutavaks ja sündis otsus, olgu, proovime ära. Saigi siis see jooks niimoodi kirja ja välja kuulutatud, et tegemist on katsejooksuga - kas ja kui paljusid see kõnetaks, kas valitud rada on rahuldav, kas ilm on hea, kas auhinnad on sobivad.

Otsustasime, et seegi kirikujooks toimub ikka samal märtsikuu kolmandal laupäeval, nagu eelneval kahel aastal. Et kui tavaliselt oled nagu lihtsalt jooksja - registreerid, lähed kohale, jooksed, saad medali/diplomi, palju fotosid ja hea emotsiooni, siis seekord oli tarvis olla ka korraldajapool. Põnev 😀

Esmalt siis see korraldamisepool: plaan oli selline, et kirikujooks algab kogunemise ja väikese mõtisklusega Järva-Madise kirikus, kust liigume paarsada meetrit eemale starti. Igaüks võis kõndida/joosta omale sobivas tempos 21 või 42 km ehk kaks ringi. Ring kulges läbi Kaalepi, Ahula, Seidla, Aravete Järva-Madisele tagasi. Osalejate arv oli kõige suurem mõistatus, ent lõpuks oli nimekirjas 19 osalejat, koguduse liikmeid, sõpru, tuttavaid, üks väliskülaline Soomest ja kaks virtuaalselt jooksu läbinut Väike-Maarjas.

Rajal oli üks joogi-toidupunkt stardis/finišis, igaüks hoolitses rajal vajamineva vee/toidu eest ise. Kogudusemajas sai riideid vahetada, tualetis ja duši all käia. Kõik lõpetajad said taldrikutäie või kaks head Triinu poolt keedetud suppi ja õhtul kella 7-st kohvi ja kooki need, kes olid kohale jäänud. Karikad ja diplomid said kätte kõik, ka need, kes varem lahkusid.

Jooksu eelõhtul märgistasime Hellega raja kriitilisemad kohad punavalgete lintidega. Rada kulges mööda kruusateid 11 km ja asfalti jagus 10-ks. Kaalepist Aravetele viis kergliiklustee. 

Aega võttis igaüks ise oma kella või telefoniga, paremusjärjestust ei olnud, peamine oli eesmärk rõõm liikumisest.

Ilm oli hea - päikeseline ja hea temperatuuriga. Vastutuult oli alguses küll päris palju, aga ilmateate lubatud torm läks kuhugile mujale. 

Kõik rajaleminejad lõpetasid, mitmed võtsid 21 km distantsi ette esimest korda elus. Inimeste rõõmust eneseületuse ja hakkamasaamise üle oli hea meel.

Tagasiside osalejatelt oli innustav ja julgustav. Nõnda siis, nagu kogudustes öeldakse: "Kui Jumal lubab ja me elame, siis märtsikuu kolmandal laupäeval 2024 jookseme Järva-Madisel jälle" 😊

Tänu: Suur ja südamlik tänu kõigile osalejatele. Suur tänu Triinule, kes valmistas imehea supi ja Kaljule, kes vapralt joogipunktis valvet pidas ja jooksjaid/kõndijaid innustas. Aitäh, Veera ja Mairi ja Kaja, kes te kohvikõrvase eest hoolitsesite. Ja Helle, Sinu ürituste korraldamise kogemuse ning karikate/diplomitega tegelemise, raja valimise ja kõigi muude asjade eest suur kummardus 😊 Aitäh teile kõigile 😊

*

Oma jooksust ka mõni sõna. Olin otsustanud võtta rahulikult, sest aega ju oli 😀 Jooksin koos Helle ja soomlase Jannega, kes on võtnud endale eesmärgiks igas Eesti vallas üks maraton joosta. Samamoodi nagu ta seda juba Soomes on teinud. Esimese ringi jooksis kaasa ka Egert. Tuul oli esimese ringi alguses ja lõpus päris oluliselt vastu, teine ring oli juba mõnusam.

Isiklik aeg: 5:19.34