Interludium* ehk miks mitte HMU-l rajal vaid raja ääres 13.-14.08.2022

**

Tsiteerides klassikuid: Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et... meenutan seda, mis juhtus Vormsil. Juhtus see, et mõlema jala Achilleuse kõõlused otsustasid endast valuga märku anda. Ja sama valusalt käis peast läbi muuhulgas ka mõte, et plaan A - esimest korda osaleda ägedal ultral HMU 2022 on nüüd siis korras. Olin pikalt vaaginud oma päeva-ja tegevusplaane, et "teha kõik ära". Valuvalgel sai need plaanid varna riputatud.

Tegelikult oli väike lootus, et ehk see on midagi kergemat ja hommikul ärkan üles ja jalad nagu muiste. Selle asemel olid mõrumagus valu ja vasaku jala hüppeliigese ümber aimdus ka kerget paistetust. Mõni päev hiljem tööle minnes kinnitas ülemõest kolleeg minu halbu aimdusi, pika paljuütleva pilguga ikka veidi paistes hüppeliigest vaadates ja kaastundega hääles (no see kollektiiv on juba ammu aru saanud, et mul on pikkade maade läbimise sõltuvus) ütles ta, et retsept on venitus ja jooksupuhkus ja ratas vormi säilitamiseks ja uued sussid ja lisatallatoed. Jooksu asendamisest rattaga sellistel puhkudel oli rääkinud varem ka Helle, nüüd siis täpsemad juhised, kuidas ja kui palju. Endast vanemaid ja kogenumaid tuleb kuulata ja kuulda võtta.

Rattaga oli kõigepealt vaja dialoogi pidada tehnilise seisukorra suhtes. Kolmandaks trenniks leidsime konsensuse, milles suur osa on mäkkkaiveri teibil. Mis ei takistanud muidugi ühel hetkel siis ketti maha tulemast. Täiesti tavaline tänavaratas noh, mis peab nüüd miskit trenni tegema. Täiesti mõistan, et ajab keti maha 😎

Plaan B oli olla tugitiim Hellele, kes läks rajale miinimumplaaniga joosta seitse 6.7 km ringi. Kena keik. Esmaspäeval tuleb telefoni SMS, et laupäeval on töö matkapealinnas. Mõtlen pikalt, et kuidas see nüüd juhtuda võis, ise väga ei mäleta, et oleksin ennast kuhugi lubanud. Hiljem sain aru küll, nagu ikka - kommunikatsioon. Kuidas keegi midagi tõlgendab. Edaspidi vaatan väga ette, enne kui "Jah" ütlen. Sellest võidakse minust erinevalt aru saada 😎. Ühesõnaga, seegi plaan metsas. Mu bossile vist ei meeldi konkureeriva ettevõtte ülemuse pildiga medaliga üritus või midagi. Ise ta on väga tagasihoidlik, eriti pildile ei trügi, laseb seal pigem esindajatel olla. Mingi selgitus-vabandus peab ju ometi olema vmt, eksole? 😎

Plaan C. Auto võiks ümber ristida ühtaegu veepütiks ja liikuvaks garderoobiks. Keeran autonina Keila poole esimesel võimalusel, enne kontrollides telefonist, mis seis on, kui palju on joostud ja kes on rajal. Päev on põrgupalav. Vapper Kadri on vabatahtlikuna ametis toidutelgis leti taga ja samal ajal jaganud Hellele ringide vahel vett. Jõuan ka kaasa abistada jää ja veega. Hiljem tulevad turgutavad joogid ka. Helle jaksamine on äge.😀

Jõuan jutustada paari varem lõpetanud ägeda naisega. Järgnevate tundide jooksul kasvab järjest ja järjest aukartus meeste ja naiste ees, kes üha jätkavad ja jätkavad. Üks asi on lugeda netist lugusid, teine asi päriselt näha. Iga ringi alguses kõlab mõni metal-soovilugu ja rajale minejad saadetakse aplausiga teele.

Ja iga tulijat tervitatakse aplausiga. 

Ja siis saab kuulda ja kuulata neid juba lõpetanud ägedaid mehi ja naisi, kes oma jooksude ja lugudega inspireerivad trenniteed jalge alla võtma. Ja õpetavad toime tulema vigastuste tõttu loobumistega. Selle nimel, et hiljem oleks jälle võimalus jooksmiseks. Ise olen üsna are vestlustesse sekkuma ja oma tulemustest-kogemustest rääkima - need on ju veel nii väikesed ja vähesed võrreldes teistega. Selle võrra kuulan.

Plaan C hõlmab aga veel ühte tugitiimi tööd. Kui Helle on rajalt edukalt maas, siis hilisõhtul tuleb linnast ära tuua Kadri, kes jooksis Ülemiste ööjooksul kaasa. Seisan seal finišis ja vaatan ka ärevalt ajatablood. Südamest teeb rõõmu, kui Kadri ütleb, mis on täpne tulemus ja kui tubli see on. Rõõm on elada kaasa kellegi jooksutee algusele 😊

Keilas jätkub kõik, kui tagasi jõuame. Mina pean vastu kella kaheni ja poen siis magamiskotti Kadri ägedas telgis. Veel kuhugi sõitmiseks olen liiga väsinud. Magamine käib ka ultrataktis - iga tunni aja järel muusikapala ja äratuspasun. Siis jälle väike unering. Niimoodi kella seitsmeni hommikul välja. 

Rajale on jäänud neli meest. Päev on juba sel hetkel soe. Kahju on küll heast seltskonnast lahkuda, ent seekord on nii.

Korraldustiim Olle ja Ivar on ägedad, vabatahtlikud abilised samuti. 

Helle saadab ühel hetkel teate, et ungarlane Szilard lõpetas. Proua Kuuma Laine lubas võitjale kokku ringe 28.

Ja mõtisklen, et inimese vaimus ja kehas on ikka nii palju peidus. Eneseületus tekitab imetlust ja aukartust. Ja veel mõtlen, et sellele kaasaaitamine ja toetamine, teise inimese eesmärgi saavutamisele kaasaaitamine on äge ja teeb rõõmu. See on hea. 😊

*Interludium  - ld vahemäng

**fotod HMU ja mina

Vormsi IV maraton. 1.08.2022

Vormsi on eriline saar ja Vormsi maraton on samuti eriline. Selle kutsus ellu legendaarne Rein Pärn ja toimub see esmaspäeviti - stardi ja finišiaja määrab praamigraafik. Kui just saarele ööbima ei jää 😎

Sarnaselt eelmise korraga jäime ööbima. Kämpat ei saanud, selle asemel oli telk. Vihma sadas paar hoogu teisel ööl ja muul ajal saime nautida kohalikku floorat ja faunat ümber ja üle telgi siblimas. 

Jooksupäeva hommik oli ilus, selge, päikeseline, tõotas minna palavaks. Olin unustanud maha oma valge nokatsi - hea võimalus proovida, kuidas on päris palja peaga joosta. Tahtsin katsetada ka peeneid mummulisi kompressioonpõlvikuid. Muus osas tavaline - püksid ja särk ja joogivest koos kahe pudeliga (a 250 ml) (Ja aitäh, Helle! 😊). Rada oli sel aastal lihtne - tuli liikuda asfaldil, kui sattusid muule teele, siis olid eksinud; Hullo poest sai seekord mööda joosta lausa kaks korda (etteulatuvalt - poeskäigu jätsin seekord vahele 😀).

Ja siis läksime. Paar kilomeetrit liikusin Hellega koos, siis tahtsin proovida, kuidas asfaldil kiiremini liikumine välja tuleb (noh, nagu Kadrinas). Algus oli hea. Põlvikud kerisin varsti alla - liiga palav. Veidi enne Suuremõisat käis mõlemast säärest korraga läbi valujutt ja ma teadsin, et "kõik on nii nagu vanasti" ehk Achilleuse kõõluste koormuse tagasitulek oli käes. Motivatsioon läks tegelikult täiesti ära. Teadsin küll, et suudan valu eirata ja joostes jätkates see ka kaob, ent teadsin ka, et kui kõndima jääda, siis uuesti jooksusammule minek on päris paras pähkel. Ehk siis esimest kõndimajäämist oli vaja võimalikult kaua edasi lükata. Aga jooksmise motivatsiooni ka ei olnud st tuli võimalikult kiiresti ära joosta 😃

Tempo oli tegelikult hea ja samm mõnus, tore oli kulgeda juba tuttaval teel põldude ja metsade vahel ja lehvitada harvadele autoga vastutulijatele. Selja taga oli veel keegi, kes viieteistkümnendal kilomeetril mööda läks ja vaikselt silmist kadus. Kahekümnendal kilomeetril - veidi enne Hullot jäin käima, sõin ära katseks kaasa võetud kondenspiima (geelide kasutamisse suhtun (ikka veel) umbusklikult) ja tiksusin siis tasapisi jooksusammul edasi. Rumpo külas oli punane torbik, mille ümber tuli teha ring ja siis tagasi tulla. Nägin siis minnes ja tulles peaaegu kõik kaasvõistlejad ära. 

Võtsin alaeesmärgiks joosta vähemalt järgmised seitse kilomeetrit. Need said läbi, siis mõtisklesin selle üle, kas Norrbys jälle joogipunkt on nagu eelmisel aastal. Olla olnud, aga mina kulgesin mööda. No mul oli vahepeal tekkinud uus jooksukaaslane - prügiauto - ja tähelepanu oli talle pööratud. Päris mitu küla läks ikka nii, et tema võttis prügi peale, mina jooksin ette. Siis sõitis tema minust ette ja siis jälle saime järgmise prügimaja juures kokku. 😊

Päike paistis lagipähe, kole palav oli ja kell näitas nii palju kilomeetreid ja nii vähe aega, et mõtlesin, et maraton saab enne läbi, kui finišijoon käes. Siis sai vesi otsa ja jaks ka otsa. Jalad liikusid, aga kuidagi edasiminek tundus aeglane. Kolmekümne kolmandast kilomeetrist alates siis hakkas see vana-hea-kilomeetrimeetod jälle peale. Ja siis see "järgmise puuni, järgmise elektripostini"-meetod ka. 

Ehk umbes neli kilomeetrit enne lõppu vaatasin kellalt aega - pidin teist korda veel vaatama, sest numbrid ei olnud õiged. Sellise kulgemise peale pidanuks aeg olema vähemalt kümme minutit pikem. Ah, saaks nüüd kenasti lõpuni, mõtlesin ja jäin viimaseks paarisajaks meetriks veel käima. Enne viimast tuhandet ja kaheksat sada. See sadamasse viiv rist oli täiesti õige koha peal ja see mõnus tõus vahetult enne lõppu samuti. Elektripostid olid väga abiks. Kell läks kinni paarsada meetrit enne finišit - seekord ei tahtnud joosta enam sentimeetritki rohkem kui hädasti vaja.😀

Vajusin jalgrattarendimajakese seina äärde istuma ja mõtlesin, et Vormsi on küll see koht, kus peale maratoni on jalad nagu tõelised tallesabad - värisevad ja püsti ei püsi. Aga lõpuks on nagu alati - kõikevõitev rahulolu. Ja paistab, et eelmise jooksu aeg ei olnud juhuslik, seekord siis

4:39:55

Supp ja joogid ja head vestlused juba jõudnutega ja teiste ootamiselevus ning mõnus meeskonnatunne teevad Vormsi maratoni kuidagi eriti eriliseks. Aitäh ja järgmisel aastal näeme 😊

8. Virumaa staadionimaraton. 19-20.07.2022

Niisiis, staadionimaraton. Järgmine huvitav viis maratoni jooksmiseks, mis tekitas uudishimu ja soovi osaleda. Teisipäeva õhtul sättisime siis Kadri ja Hellega autonina Kadrina poole, mille tuliuuel staadionil sedakorda kaheksas Virumaa staadionimaraton (ja muud distantsid) aset leidis. Ah, et miks õhtul? Start oli nimelt täpselt südaööl, kell 00.00. Öösel olen küll juba jooksnud, mõnikord pigem kulgenud ja käinud, ent 106x400 m ringi tiirutada kunstvalguses oli midagi uut.

Jõudsime sobivalt varakult kohale, võtsime numbrid-kiibid ja tervitasime tuttavaid. Õhtu hämardus järjest ja stardiaeg lähenes. Ilm oli hea - selge ja parajalt soe, tuuletu ja vaikne. Toidupunkt oli iga 400 m järel, oma ringe sai vaadata ekraanilt, kõiki osalejaid tutvustati ühekaupa ja siis tehti ka ühispilt. 

Stardijoonel jäin uimerdama ja ringi vahtima, mõtlesin tükk aega, ehk siis mõned ringid, millises tempos oleks mõnus kulgeda. Jäin teistest tükk maad, noh, mingi pool ringi maha ja jõudsin siis järeldusele, et ehk tasub proovida senisest veidi kiiremat liikumist - tee on ju ühtlaselt tasane ja muutumatu kattega, joogipunkt kogu aeg käeulatuses ja ilm hea. Aegajalt tuleb küll vasakule hoida, ent sellega saab hakkama. 

Ajasin siis jalad natuke rohkem kõhu alt välja ja pistsin punuma. Võrreldes varasemate jooksude tempoga muidugi. Esimene tulemus oli see, et mingil hetkel oli kindlasti vaja "boksipeatust" teha, seda vajadust tuli kohe nii mitu korda veel ette, et arutlesin mingi osa teekonnast, kas siin võib olla mingi seoses suurema kiirusega. 

Jooksjatel ei lastud igavleda - alustuseks oli viktoriin, mille küsimustele sai vastata jooksvalt 😛Näiteks selline küsimus, et miks küünlakuul söövad lehmad vähem kui paastukuul? Või et mitu aastat tegelikult kestis 100-aastane sõda?

Mingisugusel ajal võis hakata ka soovilugusid soovima. Midagi head ei tulnud pähe, kuulasin teiste lemmiklugusid.

Tähti vaatasin ka vahepeal. Vist. 35-l ringil tegin esimese joogipeatuse. Seekord katsetasin niimoodi, et jäin rahulikult seisma, jõin vee ära ja kulgesin siis edasi. Joogitops sai numbri peale ja jäi mind ootama minu soovitud joogiga. No imeline, eks 😊

Püüdsin tegeleda ka arvutamisega, et mitu ringi võrdub mitu kilomeetrit. Ei tundunud eriti otstarbekas ja jäin ise ringilugemise juurde. Väga tänuväärne oli see, et pidevalt öeldi ka raja kõrvalt, mitu ringi on tehtud. Otsustasin, et järgmine joogihetk on 46-l ringil.

Ja muidugi hakkasin siis seda ootama 😀 Ühel hetkel kõlas üle staadioni teade, et olen naiste liider. Meh? Mismõttes? Nojah, tõsi ta oli. Naiste osalemisarvukus oli ka muidugi väga "tihe" 😀 Siis tekkis muidugi järgmine dilemma - kui ma nagunii esimene olen, mis siin siis ikka pingutada? ... Aga kunagi ei tea ju, mis juhtub, eks ole, kui jala sirgu lased.

Joogipeatus. Ikka vesi. Järgmine alaeesmärk - joomine 57-l ringil - siis on poolmaraton tehtud. Öö oli nüüd kõige sügavam ja pimedam, tempo muutus grammi võrra aeglasemaks, olemine oli ikka hea ja mõnus. Ringide lugemine muutus oluliseks.

Joogipunktis tuli seekord koka. Võtsin tempo maha, peatusin kenasti, jõin kõik ära, ütlesin, mis ma järgmiseks soovin ja jätkasin nii, et iga üheteistkümne ringi järel oli siis joogipeatus. 

Kuulasin teiste jooksjate ringide arvu, astusin kiirematel eest ära, kulgesin ise teistest mööda. Taevaserv muutus tasapisi heledamaks ja heledamaks. Finišeerijaid oli juba mitmeid. 

Enam ei mõtle. Usaldad rajaäärseid ringilugejaid. Jalad mõõdavad sinist staadionikatet kahe valge joone vahel. Vahel kohendan käteasendit ja tuletan meelde, et pea tuleb püsti hoida (mul kipub see ikka ette ära vajuma, kui väsimus peale tuleb).

90 ringi saab täis. Nüüd jooksen igat ringi, mitte kilomeetrit, vaid ringi. Iga järgmine nelisada meetrit viib lähemale hetkele, kui finišijoonelt viimast korda üle astun. 

Ma ei ole vaadanud pulssi ega aega, lihtsalt lasknud kehal teha seda, mida see ise tahab.

Finiši kõrval on ajatabloo, kusagil 95. ringi paiku jääb tähelepanu sinna korraks kinni ja kerge imestus suudab end väsimusest läbi suruda. 

Sada ringi täis, joogipunkti enam ei tule, tuleb viimased kaks ja pool kilomeetrit. Tempo on muutunud veel aeglasemaks, aga kõndima jäänud ei ole. Poolelt distantsilt alates vaikselt hellitatud mõte 4.45-st on täitunud, tablool on ees 4.39, mingil põhjusel tundub, et sekundeid on seal järel 40 ja siis tahan äkki, et aeg oleks alla 40 minuti ja kiirendan veel viimased sada meetrit. Oijah, ei olnud see nelikümmend sekundit, neli oli ainult.

Olen tühi, tänulik, väsinud, rõõmus, uskumatu, tänulik. Kadri tuleb vastu kallistuse ja dressidega. Saan need selga, jalad on kiiresti kangeks muutunud, kuidagi kulgen joogipunkti juurde. Matkatooli istuma.

Hommikul kell viis maitseb kohv ja supp erakordselt hästi. Vahvad vabatahtlikud poputavad ja toetavad ja on igapidi ägedad. 

Siis lõpetab Helle. Ja Hene. Ja siis veel ootame Maichlit ja Ulvit. Kes teevad oma teist maratoni ühes ööpäevas.

Oli üks äge jooks. Aitäh korraldajatele ja kaasosalejatele 😊

Ametlik lõpuaeg:

4:39:28