Niisiis, staadionimaraton. Järgmine huvitav viis maratoni jooksmiseks, mis tekitas uudishimu ja soovi osaleda. Teisipäeva õhtul sättisime siis Kadri ja Hellega autonina Kadrina poole, mille tuliuuel staadionil sedakorda kaheksas Virumaa staadionimaraton (ja muud distantsid) aset leidis. Ah, et miks õhtul? Start oli nimelt täpselt südaööl, kell 00.00. Öösel olen küll juba jooksnud, mõnikord pigem kulgenud ja käinud, ent 106x400 m ringi tiirutada kunstvalguses oli midagi uut.
Jõudsime sobivalt varakult kohale, võtsime numbrid-kiibid ja tervitasime tuttavaid. Õhtu hämardus järjest ja stardiaeg lähenes. Ilm oli hea - selge ja parajalt soe, tuuletu ja vaikne. Toidupunkt oli iga 400 m järel, oma ringe sai vaadata ekraanilt, kõiki osalejaid tutvustati ühekaupa ja siis tehti ka ühispilt.
Stardijoonel jäin uimerdama ja ringi vahtima, mõtlesin tükk aega, ehk siis mõned ringid, millises tempos oleks mõnus kulgeda. Jäin teistest tükk maad, noh, mingi pool ringi maha ja jõudsin siis järeldusele, et ehk tasub proovida senisest veidi kiiremat liikumist - tee on ju ühtlaselt tasane ja muutumatu kattega, joogipunkt kogu aeg käeulatuses ja ilm hea. Aegajalt tuleb küll vasakule hoida, ent sellega saab hakkama.
Ajasin siis jalad natuke rohkem kõhu alt välja ja pistsin punuma. Võrreldes varasemate jooksude tempoga muidugi. Esimene tulemus oli see, et mingil hetkel oli kindlasti vaja "boksipeatust" teha, seda vajadust tuli kohe nii mitu korda veel ette, et arutlesin mingi osa teekonnast, kas siin võib olla mingi seoses suurema kiirusega.
Jooksjatel ei lastud igavleda - alustuseks oli viktoriin, mille küsimustele sai vastata jooksvalt 😛Näiteks selline küsimus, et miks küünlakuul söövad lehmad vähem kui paastukuul? Või et mitu aastat tegelikult kestis 100-aastane sõda?
Mingisugusel ajal võis hakata ka soovilugusid soovima. Midagi head ei tulnud pähe, kuulasin teiste lemmiklugusid.
Tähti vaatasin ka vahepeal. Vist. 35-l ringil tegin esimese joogipeatuse. Seekord katsetasin niimoodi, et jäin rahulikult seisma, jõin vee ära ja kulgesin siis edasi. Joogitops sai numbri peale ja jäi mind ootama minu soovitud joogiga. No imeline, eks 😊
Püüdsin tegeleda ka arvutamisega, et mitu ringi võrdub mitu kilomeetrit. Ei tundunud eriti otstarbekas ja jäin ise ringilugemise juurde. Väga tänuväärne oli see, et pidevalt öeldi ka raja kõrvalt, mitu ringi on tehtud. Otsustasin, et järgmine joogihetk on 46-l ringil.
Ja muidugi hakkasin siis seda ootama 😀 Ühel hetkel kõlas üle staadioni teade, et olen naiste liider. Meh? Mismõttes? Nojah, tõsi ta oli. Naiste osalemisarvukus oli ka muidugi väga "tihe" 😀 Siis tekkis muidugi järgmine dilemma - kui ma nagunii esimene olen, mis siin siis ikka pingutada? ... Aga kunagi ei tea ju, mis juhtub, eks ole, kui jala sirgu lased.
Joogipeatus. Ikka vesi. Järgmine alaeesmärk - joomine 57-l ringil - siis on poolmaraton tehtud. Öö oli nüüd kõige sügavam ja pimedam, tempo muutus grammi võrra aeglasemaks, olemine oli ikka hea ja mõnus. Ringide lugemine muutus oluliseks.
Joogipunktis tuli seekord koka. Võtsin tempo maha, peatusin kenasti, jõin kõik ära, ütlesin, mis ma järgmiseks soovin ja jätkasin nii, et iga üheteistkümne ringi järel oli siis joogipeatus.
Kuulasin teiste jooksjate ringide arvu, astusin kiirematel eest ära, kulgesin ise teistest mööda. Taevaserv muutus tasapisi heledamaks ja heledamaks. Finišeerijaid oli juba mitmeid.
Enam ei mõtle. Usaldad rajaäärseid ringilugejaid. Jalad mõõdavad sinist staadionikatet kahe valge joone vahel. Vahel kohendan käteasendit ja tuletan meelde, et pea tuleb püsti hoida (mul kipub see ikka ette ära vajuma, kui väsimus peale tuleb).
90 ringi saab täis. Nüüd jooksen igat ringi, mitte kilomeetrit, vaid ringi. Iga järgmine nelisada meetrit viib lähemale hetkele, kui finišijoonelt viimast korda üle astun.
Ma ei ole vaadanud pulssi ega aega, lihtsalt lasknud kehal teha seda, mida see ise tahab.
Finiši kõrval on ajatabloo, kusagil 95. ringi paiku jääb tähelepanu sinna korraks kinni ja kerge imestus suudab end väsimusest läbi suruda.
Sada ringi täis, joogipunkti enam ei tule, tuleb viimased kaks ja pool kilomeetrit. Tempo on muutunud veel aeglasemaks, aga kõndima jäänud ei ole. Poolelt distantsilt alates vaikselt hellitatud mõte 4.45-st on täitunud, tablool on ees 4.39, mingil põhjusel tundub, et sekundeid on seal järel 40 ja siis tahan äkki, et aeg oleks alla 40 minuti ja kiirendan veel viimased sada meetrit. Oijah, ei olnud see nelikümmend sekundit, neli oli ainult.
Olen tühi, tänulik, väsinud, rõõmus, uskumatu, tänulik. Kadri tuleb vastu kallistuse ja dressidega. Saan need selga, jalad on kiiresti kangeks muutunud, kuidagi kulgen joogipunkti juurde. Matkatooli istuma.
Hommikul kell viis maitseb kohv ja supp erakordselt hästi. Vahvad vabatahtlikud poputavad ja toetavad ja on igapidi ägedad.
Siis lõpetab Helle. Ja Hene. Ja siis veel ootame Maichlit ja Ulvit. Kes teevad oma teist maratoni ühes ööpäevas.
Oli üks äge jooks. Aitäh korraldajatele ja kaasosalejatele 😊
Ametlik lõpuaeg:
4:39:28
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar