Vormsi on eriline saar ja Vormsi maraton on samuti eriline. Selle kutsus ellu legendaarne Rein Pärn ja toimub see esmaspäeviti - stardi ja finišiaja määrab praamigraafik. Kui just saarele ööbima ei jää 😎
Sarnaselt eelmise korraga jäime ööbima. Kämpat ei saanud, selle asemel oli telk. Vihma sadas paar hoogu teisel ööl ja muul ajal saime nautida kohalikku floorat ja faunat ümber ja üle telgi siblimas.
Jooksupäeva hommik oli ilus, selge, päikeseline, tõotas minna palavaks. Olin unustanud maha oma valge nokatsi - hea võimalus proovida, kuidas on päris palja peaga joosta. Tahtsin katsetada ka peeneid mummulisi kompressioonpõlvikuid. Muus osas tavaline - püksid ja särk ja joogivest koos kahe pudeliga (a 250 ml) (Ja aitäh, Helle! 😊). Rada oli sel aastal lihtne - tuli liikuda asfaldil, kui sattusid muule teele, siis olid eksinud; Hullo poest sai seekord mööda joosta lausa kaks korda (etteulatuvalt - poeskäigu jätsin seekord vahele 😀).
Ja siis läksime. Paar kilomeetrit liikusin Hellega koos, siis tahtsin proovida, kuidas asfaldil kiiremini liikumine välja tuleb (noh, nagu Kadrinas). Algus oli hea. Põlvikud kerisin varsti alla - liiga palav. Veidi enne Suuremõisat käis mõlemast säärest korraga läbi valujutt ja ma teadsin, et "kõik on nii nagu vanasti" ehk Achilleuse kõõluste koormuse tagasitulek oli käes. Motivatsioon läks tegelikult täiesti ära. Teadsin küll, et suudan valu eirata ja joostes jätkates see ka kaob, ent teadsin ka, et kui kõndima jääda, siis uuesti jooksusammule minek on päris paras pähkel. Ehk siis esimest kõndimajäämist oli vaja võimalikult kaua edasi lükata. Aga jooksmise motivatsiooni ka ei olnud st tuli võimalikult kiiresti ära joosta 😃
Tempo oli tegelikult hea ja samm mõnus, tore oli kulgeda juba tuttaval teel põldude ja metsade vahel ja lehvitada harvadele autoga vastutulijatele. Selja taga oli veel keegi, kes viieteistkümnendal kilomeetril mööda läks ja vaikselt silmist kadus. Kahekümnendal kilomeetril - veidi enne Hullot jäin käima, sõin ära katseks kaasa võetud kondenspiima (geelide kasutamisse suhtun (ikka veel) umbusklikult) ja tiksusin siis tasapisi jooksusammul edasi. Rumpo külas oli punane torbik, mille ümber tuli teha ring ja siis tagasi tulla. Nägin siis minnes ja tulles peaaegu kõik kaasvõistlejad ära.
Võtsin alaeesmärgiks joosta vähemalt järgmised seitse kilomeetrit. Need said läbi, siis mõtisklesin selle üle, kas Norrbys jälle joogipunkt on nagu eelmisel aastal. Olla olnud, aga mina kulgesin mööda. No mul oli vahepeal tekkinud uus jooksukaaslane - prügiauto - ja tähelepanu oli talle pööratud. Päris mitu küla läks ikka nii, et tema võttis prügi peale, mina jooksin ette. Siis sõitis tema minust ette ja siis jälle saime järgmise prügimaja juures kokku. 😊
Päike paistis lagipähe, kole palav oli ja kell näitas nii palju kilomeetreid ja nii vähe aega, et mõtlesin, et maraton saab enne läbi, kui finišijoon käes. Siis sai vesi otsa ja jaks ka otsa. Jalad liikusid, aga kuidagi edasiminek tundus aeglane. Kolmekümne kolmandast kilomeetrist alates siis hakkas see vana-hea-kilomeetrimeetod jälle peale. Ja siis see "järgmise puuni, järgmise elektripostini"-meetod ka.
Ehk umbes neli kilomeetrit enne lõppu vaatasin kellalt aega - pidin teist korda veel vaatama, sest numbrid ei olnud õiged. Sellise kulgemise peale pidanuks aeg olema vähemalt kümme minutit pikem. Ah, saaks nüüd kenasti lõpuni, mõtlesin ja jäin viimaseks paarisajaks meetriks veel käima. Enne viimast tuhandet ja kaheksat sada. See sadamasse viiv rist oli täiesti õige koha peal ja see mõnus tõus vahetult enne lõppu samuti. Elektripostid olid väga abiks. Kell läks kinni paarsada meetrit enne finišit - seekord ei tahtnud joosta enam sentimeetritki rohkem kui hädasti vaja.😀
Vajusin jalgrattarendimajakese seina äärde istuma ja mõtlesin, et Vormsi on küll see koht, kus peale maratoni on jalad nagu tõelised tallesabad - värisevad ja püsti ei püsi. Aga lõpuks on nagu alati - kõikevõitev rahulolu. Ja paistab, et eelmise jooksu aeg ei olnud juhuslik, seekord siis
4:39:55
Supp ja joogid ja head vestlused juba jõudnutega ja teiste ootamiselevus ning mõnus meeskonnatunne teevad Vormsi maratoni kuidagi eriti eriliseks. Aitäh ja järgmisel aastal näeme 😊
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar