Kondimootor. Kõrvemaa Kiired & Vihased. 21.05.2022

Kondimootori kestvusmatkade sari on kogunud lühikese ajaga palju populaarsust ja sariosalejate soovil oli seekord lisaks 30-le ja 50-le km-le võimalik läbida ka 70 km kaunitel Kõrvemaa radadel. Ja sellisel juhul ei saagi ju ometi vähemaga leppida 😄

Seekord oli ka kuidagi eriti "sotsiaalne" üritus. Muheda ja Kondimootori seltsi peale kokku sai ühispildile tervelt 13 ägedat meest ja naist. Lisaks õnnestus kohtuda mitmete "Jooks on lahe" väljakutses osalejatega, kellega veebiruumis ammu nö tuttav oldud. 😊

Ilm oli ilus, päike paistis, õhk oli parajalt paras. Alustasime neljakesi - Alla, Reimo, Helle ja mina. Seitsmendaks kilomeetriks hakkas soe, siis võtsin kindad ja varrukad käest. Kümnendal kilomeetril oli esimene joogipunkt, sinna jõudsime peaaegu nagu ühe hingetõmbega. Ühel mõnusal kruusateel arvasid kaks esimest, et kaks viimast võivad ees omas tempos ära minna. No läksime 😄 

Kulgesime ja ootasime kohtumist teise joogipunktiga 27-l kilomeetril. Jõudsime lõkkekohta, kus kella järgi olekski pidanud see olema. Aga seal polnud midagi. Vaikus. Hmm. No jätkasime jooks-kõndi mööda oose. Vahepeal helistas Priit ja uuris, kas me joogipunktist midagi teame. Siis saime aru, et tegemist on mingi baasilise probleemiga. Probleem oli muidugi ka see, et joogivee arvestus oli tehtud selle järgi. Ja mina olin just seekord deklareerinud, et panustan toidu ja näksi osas just joogi- ja näksipunktidele 😁

70 km väärib oma nime - Kondimurdja -, mõtlesin, kui saime aru, et seda joogipunkti tõesti ei ole ka kilomeeter, ega mitugi hiljem. Järgmine, mehitamata Värska joogipunkt, oli 45-l kilomeetril. 18 versta minna. Tjah, tõdemus võttis kergelt moti maha ja tempo alla. Oosidel üles-alla singerdi-vingerdi oli nagunii nagu oli. Aga mis siis ikka, joogiveepudelid silme ees terendamas tulevikus, kulgesime edasi. 

Jussi nõmm. Imeline maastik, müstiline ja karge.

Vaatetorni juures enne rabale minekut seiras mööduvaid matkajaid pea püsti pisike rästik. Selle asemel, et minemia põgeneda, seisis see väike vapper madu raja veerel ja sundis kõiki inimesi austusega temast kaarega mööduma. Loodus on alati lõpuks tugevam kui inimene.

Rabale laskumine oli pääste - sai juua! Rabavesi on väga hea, väga puhas ja elupäästev :D Laudteel jooksmine oli mõnus ja lihtne. Teisel pool ootas kaks "pauna". Esimesel hoiatas üks vastutulija, et tagapool on väga märg. Teadmiseks võetud. Kulgesime edasi polügooni aladele (hiljem saime teada, et see oli üks vaba nädalavahetus, mil polügoonil õppusi ei toimunud. Vedas), väravad on lahkelt avatud, hoiatavat lippu vardas ei ole. Tagapool on tõesti märg. Võtan sokid ja tossud jalast ja mõnisada meetrit saab paljaste varvastega läbitud. Jalgade uuesti kängitsemine on tõsine tegu, sest keha on juba üsnagi kange ja kulgetud on mitu tundi. Järgmiseks huvitavaks kogemuseks on tee, millel on regulaarselt suured loigud, pigem isegi nagu väikesed järvekesed. Seda lõbu jätkub ka kilomeetriks-paariks, õnneks jalgade märjakssaamise risk on minimaalne kui ise hoolikas olla. Pilk langeb millelegi säravale samblas  ja korjan üles ilusa kartulikoorimise-seenenoa. Nonäedsiis!

Teine "paunakene". 45-s kilomeeter ligineb. Taaskord telkimiskoht, kus palju rahvast. Juba tekib kartus, et äkki siin ka polegi midagi, et mine tea... Siis jääb silma Kondimootori silt, ka teine ja kolmas ja teeveerel ongi rivis isotooniline Värska, tavaline vesi, koka, limonaad ja kurgipurgid. Joon korraga ära praktiliselt terve pudeli Värskat ja ülejäägi valan pudelisse kaasa. Niimoodi muidugi ei tohi teha, aga janu on niiiii suur.

Paari kilomeetri pärast tuleb siis boksipeatust pidada, sest joogiga sisseahmitud õhk tahab välja tulla. Edasi minnes näen armsaid noolekesi suunda näitamas 😊 Jätkame.

48-s kilomeeter tõi tagasi rabale ja suunas ninad lõpu poole. Mina mõtlesin järgmise vahepunktina 58 km toidupunkti, ehk siis "ainult" 10 km sinnani. Rabas nautisime head kerget jooksu ja veidi peale metsas kulgemist olime jälle Jussi nõmmel.

Tuul oli tagant ja nii oli sellel ebamaisel maastikul jooksmine kerge ja iseenesest eriline ja müstiline kogemus. Mäest alla ja jälle metsa poole liikudes tuli meile vastu üks naine ja ütles, et kohe siit üle jõe natukene on joogipunkt. See viimane! 

Jah, siin sai toidupaki ja vett ja näksi. Ja algasid viimased tosin kilomeetrit. Jalad olid küll juba üsna püdelad ja meeled valmistusid kergeks segadusseisundiks. Endamisi pidasin juba aru, et kas mingeid nägemusi ka nägema hakkab enne finišit või seekord mitte. Kilomeetrite lugemine kitsenes sadade meetrite arvutamiseks. Arvutamine osutus viimasel viiel küll tõesti juba üle jõu käivaks tegevuseks. Erinevad liitmistulemused jäävad meelde igaveseks 😊

Kulgemine kujunes saja-paarisaja meetri kaupa jooksmiseks, mis iga künka juures muutus kõnniks, aga olime visad. Veel üks ilus matkarada kulges mööda oose. Seal ei riskinud jooksusammuga, sest juurikaid oli liiga palju ja kukkumine ühele ja teisele poole oleks ka olnud üsna pikk. Kojujõudmise soov oli.

Suusaradadele jõudes oli mul põhiküsimus, et kas ma olen siin olnud. Helle ühe ja teise koha kohta ütles, et siin sa oled olnud jah. Küll on hea, kui keegi teab, kus sa oled 😀

Ja siis see viimane kaks kilomeetrit. Viimane kilomeeter. Alla ja Kaja rõõmsalt vastas, soe supp ja äge medal ootamas. Küll oli hea kohale jõuda! Ja endaga oli ka hea rahul olla. See Kondimurdja oli tõesti paras väljakutse, aga tegelikult väga lahe.

Sügav kummardus korraldajatele, aitäh Allale, Kajale ja Reimole ja Hellele, heale kooskulgejale. Ja kõigile teistele headele muhedatele kaaslastele 😊

Järgmise korrani 😊

Riia maraton 15.05.2022

Vahepeal on küll olnud teisi jookse ka, aga olen olnud kuidagi kimpus nende kirjapanemisega (aga luban, et teen seda siiski, mis siis, et esmamuljed ehk juba hajunud).

Riia maraton 2022 on aga nii eriline (iga muu jooks muidugi ka), et püüan selle enne "hajumist" siiski kirja saada. 

Niisiis leidis laupäev meid Ecolines'i bussis teel naabrite juurde. Lätti jõudes tõmbus ilm pilve ja hakkas ka vihma sabistama aegajalt, ent lootsime siiski ööbimispaika ja EXPOle jõuda mittevihmaga. Nii ka läks. Sisse seatud, numbrid-särgid-kotid käes, kohalik kodukirik külastatud, õhtusöök söödud jäi üle ainult hommikut oodata. Varahommikut, sest start oli kell 7, mis tähendas äratust kell 5.

Olin kuidagi eriliselt ärevil ja rahutu, nagu oleks täitsa esimest korda rajale minemas. Mõtisklesin võimaliku jooksutempo, tuule, ilma jm asjade üle. Uni oli rahutu - naabertoas toimusid mingid arutelud ja edasi-tagasi käimised, ka oli liiga valge jne. "Padi oli paha ja tekk torkis"

Kell 4.45 helises kell. Üles, kohv, puder, riietumine, varuriided ja minek. Ilm oli selge, tuuletu, 5-6 kraadi. Punaste kottidega inimesi nägime liikuvat vanalinnas ühes suunas, asusime neile järele. Ilm oli minu jaoks karge, olin otsustanud pikkade varrukatega jooksusärgi, buffi, kinnaste, poolpikkade pükste, kompressioonpõlvikute ja -sokkide kasuks. Nokats muidugi ka. Isegi nii karge oli, et arvasin alguses, et jätan dressipluusi selga. Õnneks mõtlesin ümber 😊  Traditsiooniline selfie. 

Veel stardieelseid toimetusi, kokkulepe Hellega, kus pärast finišit teda ootan ja siis oli aeg stardikoridori astuda.

Korraldajate tervitused ja palve kanda joostes Ukrainat oma südames nööris kurku. Jah, meie siin, aga nemad seal... Vahetasin paar head sõna Iirimaalt kohale lennanud Maryga ja siis oli start.

Ja vahetult enne silda üks tropp, mis võttis paar minutit. Kui see laiali lagunes, sain aru, et probleem oli mingis suures veelombis, mis öisest vihmast saadik kesest jooksurada laiutas. Ja keegi ei tahtnud jalgu märjaks teha. Mina ka ei tahtnud 😊 

Iirlanna Mary kadus eest üsna kiiresti nagu paljud teisedki jooksjad, olin jälle otsustanud ise kulgeda nii nagu jaksan. Viiendal kilomeetril otsustasin jääda 6.20 juurde, mis tundus olevat täna kerge ja hea tempo. Kiiremad sammud võtsin kohe tagasi, teades oma väsimist distantsi teisel poolel. Tahtsin joosta võimalikult ühtlaselt nagu kuu aja eest Janeki maratonil. Rada oli mõnus, tänavad hea korraliku asfaldiga, inimesed sõbralikud ja jalg kerge.

Esimeses joogipunktis haarasin 0,5 liitrise veepudeli ja jätkasin sellega, kuni selle tühjenemiseni. Ühel hetkel pudenes see käest, otsustasin mitte peatuda, ent ühtäkki oli mu kõrval üks vanem härra ja ulatas just mahakukkunud pudeli: "Please!". Olin ülevoolavalt tänulik selle tähelepanelikkuse ja sõbralikkuse eest. Jooksime enam-vähem ühes tempos veel 10-nda kilomeetrini, siis tuli üks tükike munakiviteed jõe ääres ja kitsas kõnnitee ja siis jäi ta minust maha. Siin võtsin ka kindad käest, sest lõpuks hakkas soe.

Tempo sobis, jätkasin samas vaimus, muhelesin noortest hispaanlastest taas mööda joostes - ilus auto ja hea muusika ja hea ergutus olid ikka väga ägedad. Järgnevad kilomeetrid viisid veel jõekaldale imelisi linnavaateid nautima, 18-19 kilomeeter oli terve üks sild. Olin suutnud oma keskmist soovitud tempot hoida, kord järgi andes mäest üles joostes, siis jälle kiirendades. Tabasin end mõttelt, et seekord jooksen kuidagi väga teadlikult ja pidevalt analüüsides, mis ja kuidas. Buffi võtsin kaelast ja sidusin käe ümber - oli veel soojem hakanud.

Poolmaratonil täitudes oli teel jälle joogipunkt, võtsin järgmise veepudeli ja käisin korra tualetis. Rada viis mööda jõekallast, siis sillale, veelkord ringile teisele poole jõge. Mõned inimesed hakkasid selg ees vastu tulema, minust kedagi mööda ei läinud. Hakkasin mõtlema, et iga järgnev 6.20 tempos joostud kilomeeter on võit ja järgmine püstitatud minieesmärk oligi võimalikult kaugele jõuda selle tempoga. 28-29 km oli viimane sillaületus, mis viis jooksjad linnasüdame tänavatele. Jooksin sillalt maha, joogipunktist mööda, nägin palju jooksjaid teisel pool aeda, liitusin nendega - ise mõtlesin, et näe, poolmaratoni omadel sama rada ja nii tore koos nendega jätkata. Mingi kahtluseuss oli küll sees, aga nägin ka teisi punaste numbritega jooksjaid ja mõtlesin, et ok. Kuni nägin enda ees numbrit 42. Olin kuidagi sattunud finiši juurde. Olin eksinud. Valesti jooksnud. 

Armas taevas, mis ma nüüd teen? Lõpetan? Astun üle finišijoone ja saan disklafi? Kuidas see käib? Aga medal? Mõtted sagisid nagu sipelgad mööda aju, siis jõudsin otsusele, et pean ikka õige raja üles leidma ja jätkama. Ma ju jaksan ja maratoni küll nii kergesti ei taha pooleli jätta. Küsitud inimesed ei osanud mind aidata. Jooksin tagasi sinna, kus viimati õiges kohas olin. Joogipunkt. Keerasin paremale ja sain aru, et ikka valesti. Uuesti tagasi. Uuesti joogipunkt. Siis kuulsin, et keegi rääkis midagi inglise keeles marsruudist. Hüppasin ligi, küsisin ja pika pinnimise peale sain vastuse, et "tuleb sealt valge maja tagant paremale keerata". Vaatasin kella ja kihutasin minema. Nurga taha keerates sain aru, et tunni ajaga kolmeteist kilomeetrit ma nende väsinud jalgade ja lõhutud rütmiga enam ei jookse. Väga taga kuklas hoitud unistus heast ajast varises kokku. Sisemus kees pahameelest ja jõuetusest ja korraldajad said väga kibedaid kirju mu kujutlustes (hiljem selgus, et ma ei olnud ainuke, kes seal paigas eksis ja ilmselt oleks pidanud seal olema inimesed, kes ei olnud kohal). Niimoodi pulbitsedes jõudis võidusambani, kus parajasti kuulus koor laulis. See imeilus kogemus sai nüüd varjutatud. Olin täiesti üksi, ei ees ega taga polnud mitte kedagi, ainult tühi lai tänav ja politseinikud liiklust kinni panemas ja avamas vastavalt sellele, kuidas ma edasi liikusin. Jooksurütmi enam ei olnud, motivatsiooni ka mitte. Nutumaik oli ka suus. Vähemalt kolm kilomeetrit jooksin lisaks, ja lõpuaeg ei kajasta tegelikkust, mõtlesin. Siis oli päästev mõte, et kella võin ju ikka maratoni täitumisel kinni panna, siis tean vähemalt ise, mis mu tegelik aeg (koos ekslemisega muidugi) siis on. Endiselt ajas podisema mõte sellest, kus kilomeetril juba võiksin olla. Keegi lehvitas tee ääres ja kutsus üles naeratama. Ei ole tuju, ei ole. Vabanduseks tõin endale, et paljud teised ka ei naerata - kes tulemuse poole kihutamise pärast, kes selle pärast, et tal on väga raske. 

37-s kilomeeter, viis kilomeetrit lõpuni, tempo oli joostes 8 minuti ringis, pool kilomeetrit käisin, pool jooksin. Nägin isegi mõnda jooksjat ja jooksin mõnest isegi mööda. Kuigi mitte mingit tahtmist ei olnud enam jalgu vaevata. Mingisugune uus ilus elamurajoon. Tundsin pettumust ja kurbust, et kas tõesti jääbki esimene Riia maraton nüüd meelde sellise halva maitsega. Inimesed on näinud vaeva, politseinikud ootavad minusuguseid kulgejaid, linnaelanikud ergutavad südamest, koor laulab, vabatahtlikud korjavad meie, jooksjate, poolt maha loobitud plastiksodi, lahe noor disainer on loonud laheda medali. Mis siis teha? Siis tuli meelde hiljuti loetud tekst palvetamisest ja õnnistamisest ja selle imelisest mõjust (igapäevaelus testitud - toimib) ja otsustasin proovida. Olukorda ei muuda, on nagu on, aga see kõik on ikkagi õnnistamist väärt.

Kõlab ehk imelikult, aga korraga taastuski nö algne analüüsiv mõtlemisvõime, viimased kolm kilomeetrit otsustasin joosta niipalju kui võimalik. Naeratamisvõime taastus ja võtsin ette need viimased paar tuhat meetrit nautida täiega. Kui muud ei ole, siis naudin täiega iga hetke! 😁 Viimases joogipunktis 41-l kilomeetril jalutasin rahulikult laudadest mööda. Jõin pudelitäie vett, topsitäie spordijooki, sõin ühe apelsiniviilu, panin muidugi kogu prahi ettenähtud kastidesse, keerasin ümber nurga ja hakkasin jooksma. Ja isegi mitte kõige aeglasemalt 😊 

Teist korda kohtusin numbriga 42, ahah, paarsada meetrit veel, mõtlen. Ja kuulen, kuidas rahvas huilgab, plaksutab, kommentaator räägib inglise keeles, et keegi veel tuleb jooksuga ja see on uskumatult ilus hetk. Tõstan käed, keeran mütsinoka kuklasse, lehvitan kõigile, nina alla torgatud mikrofonile näitan pöialt, sest ei oska üheski keeles hetkel mitte midagi öelda ja astun kellegagi patsu lüües üle finišijoone. Naeratusega ulatatakse mulle kollane roos ja pannakse medal kaela. Selles tervituses on nii palju siirust ja soojust ja headust, et olen tänulik ja rõõmus kogu selja taha jäänud teekonna eest, iga mõtte, tunde ja sammu eest selles. Olen tänulik pealaest jalatallani.

Ametlik lõpuaeg

5:18:49

Kellal 42,2 lõpuaeg

4:48:36

Koos ekslemise ja viimase 12 km jookskõnniga olen teinud uue isikliku rekordi ✌

Tõdemusi: 

Maratonirajalt mahatulekuks on eksimine ebapiisav.

Eksimine on inimlik.

Oluline on see, et sa ise tead, kuidas asjad on.

Sinu pingutus on igal juhul tunnustust väärt.

Kui olukord on kehv, siis tuleb võtta sellest parim ja nautida täiega.

Potentsiaali kiiremateks aegadeks on.
Maratonijooks on ideaalne süvafilosoofilisteks mõtisklusteks.😛 

Inimesed on head 😊 

Tänu: tõeliselt ilusa maratoni korraldajatele 💙💛🙏 😊  Hellele, kes kõik mu algajatargutused pikameelselt pärast lõpetamist ära kuulas 😊