Vahepeal on küll olnud teisi jookse ka, aga olen olnud kuidagi kimpus nende kirjapanemisega (aga luban, et teen seda siiski, mis siis, et esmamuljed ehk juba hajunud).
Riia maraton 2022 on aga nii eriline (iga muu jooks muidugi ka), et püüan selle enne "hajumist" siiski kirja saada.
Niisiis leidis laupäev meid Ecolines'i bussis teel naabrite juurde. Lätti jõudes tõmbus ilm pilve ja hakkas ka vihma sabistama aegajalt, ent lootsime siiski ööbimispaika ja EXPOle jõuda mittevihmaga. Nii ka läks. Sisse seatud, numbrid-särgid-kotid käes, kohalik kodukirik külastatud, õhtusöök söödud jäi üle ainult hommikut oodata. Varahommikut, sest start oli kell 7, mis tähendas äratust kell 5.
Olin kuidagi eriliselt ärevil ja rahutu, nagu oleks täitsa esimest korda rajale minemas. Mõtisklesin võimaliku jooksutempo, tuule, ilma jm asjade üle. Uni oli rahutu - naabertoas toimusid mingid arutelud ja edasi-tagasi käimised, ka oli liiga valge jne. "Padi oli paha ja tekk torkis"
Kell 4.45 helises kell. Üles, kohv, puder, riietumine, varuriided ja minek. Ilm oli selge, tuuletu, 5-6 kraadi. Punaste kottidega inimesi nägime liikuvat vanalinnas ühes suunas, asusime neile järele. Ilm oli minu jaoks karge, olin otsustanud pikkade varrukatega jooksusärgi, buffi, kinnaste, poolpikkade pükste, kompressioonpõlvikute ja -sokkide kasuks. Nokats muidugi ka. Isegi nii karge oli, et arvasin alguses, et jätan dressipluusi selga. Õnneks mõtlesin ümber 😊 Traditsiooniline selfie.
Veel stardieelseid toimetusi, kokkulepe Hellega, kus pärast finišit teda ootan ja siis oli aeg stardikoridori astuda.
Korraldajate tervitused ja palve kanda joostes Ukrainat oma südames nööris kurku. Jah, meie siin, aga nemad seal... Vahetasin paar head sõna Iirimaalt kohale lennanud Maryga ja siis oli start.
Ja vahetult enne silda üks tropp, mis võttis paar minutit. Kui see laiali lagunes, sain aru, et probleem oli mingis suures veelombis, mis öisest vihmast saadik kesest jooksurada laiutas. Ja keegi ei tahtnud jalgu märjaks teha. Mina ka ei tahtnud 😊
Iirlanna Mary kadus eest üsna kiiresti nagu paljud teisedki jooksjad, olin jälle otsustanud ise kulgeda nii nagu jaksan. Viiendal kilomeetril otsustasin jääda 6.20 juurde, mis tundus olevat täna kerge ja hea tempo. Kiiremad sammud võtsin kohe tagasi, teades oma väsimist distantsi teisel poolel. Tahtsin joosta võimalikult ühtlaselt nagu kuu aja eest Janeki maratonil. Rada oli mõnus, tänavad hea korraliku asfaldiga, inimesed sõbralikud ja jalg kerge.
Esimeses joogipunktis haarasin 0,5 liitrise veepudeli ja jätkasin sellega, kuni selle tühjenemiseni. Ühel hetkel pudenes see käest, otsustasin mitte peatuda, ent ühtäkki oli mu kõrval üks vanem härra ja ulatas just mahakukkunud pudeli: "Please!". Olin ülevoolavalt tänulik selle tähelepanelikkuse ja sõbralikkuse eest. Jooksime enam-vähem ühes tempos veel 10-nda kilomeetrini, siis tuli üks tükike munakiviteed jõe ääres ja kitsas kõnnitee ja siis jäi ta minust maha. Siin võtsin ka kindad käest, sest lõpuks hakkas soe.
Tempo sobis, jätkasin samas vaimus, muhelesin noortest hispaanlastest taas mööda joostes - ilus auto ja hea muusika ja hea ergutus olid ikka väga ägedad. Järgnevad kilomeetrid viisid veel jõekaldale imelisi linnavaateid nautima, 18-19 kilomeeter oli terve üks sild. Olin suutnud oma keskmist soovitud tempot hoida, kord järgi andes mäest üles joostes, siis jälle kiirendades. Tabasin end mõttelt, et seekord jooksen kuidagi väga teadlikult ja pidevalt analüüsides, mis ja kuidas. Buffi võtsin kaelast ja sidusin käe ümber - oli veel soojem hakanud.
Poolmaratonil täitudes oli teel jälle joogipunkt, võtsin järgmise veepudeli ja käisin korra tualetis. Rada viis mööda jõekallast, siis sillale, veelkord ringile teisele poole jõge. Mõned inimesed hakkasid selg ees vastu tulema, minust kedagi mööda ei läinud. Hakkasin mõtlema, et iga järgnev 6.20 tempos joostud kilomeeter on võit ja järgmine püstitatud minieesmärk oligi võimalikult kaugele jõuda selle tempoga. 28-29 km oli viimane sillaületus, mis viis jooksjad linnasüdame tänavatele. Jooksin sillalt maha, joogipunktist mööda, nägin palju jooksjaid teisel pool aeda, liitusin nendega - ise mõtlesin, et näe, poolmaratoni omadel sama rada ja nii tore koos nendega jätkata. Mingi kahtluseuss oli küll sees, aga nägin ka teisi punaste numbritega jooksjaid ja mõtlesin, et ok. Kuni nägin enda ees numbrit 42. Olin kuidagi sattunud finiši juurde. Olin eksinud. Valesti jooksnud.
Armas taevas, mis ma nüüd teen? Lõpetan? Astun üle finišijoone ja saan disklafi? Kuidas see käib? Aga medal? Mõtted sagisid nagu sipelgad mööda aju, siis jõudsin otsusele, et pean ikka õige raja üles leidma ja jätkama. Ma ju jaksan ja maratoni küll nii kergesti ei taha pooleli jätta. Küsitud inimesed ei osanud mind aidata. Jooksin tagasi sinna, kus viimati õiges kohas olin. Joogipunkt. Keerasin paremale ja sain aru, et ikka valesti. Uuesti tagasi. Uuesti joogipunkt. Siis kuulsin, et keegi rääkis midagi inglise keeles marsruudist. Hüppasin ligi, küsisin ja pika pinnimise peale sain vastuse, et "tuleb sealt valge maja tagant paremale keerata". Vaatasin kella ja kihutasin minema. Nurga taha keerates sain aru, et tunni ajaga kolmeteist kilomeetrit ma nende väsinud jalgade ja lõhutud rütmiga enam ei jookse. Väga taga kuklas hoitud unistus heast ajast varises kokku. Sisemus kees pahameelest ja jõuetusest ja korraldajad said väga kibedaid kirju mu kujutlustes (hiljem selgus, et ma ei olnud ainuke, kes seal paigas eksis ja ilmselt oleks pidanud seal olema inimesed, kes ei olnud kohal). Niimoodi pulbitsedes jõudis võidusambani, kus parajasti kuulus koor laulis. See imeilus kogemus sai nüüd varjutatud. Olin täiesti üksi, ei ees ega taga polnud mitte kedagi, ainult tühi lai tänav ja politseinikud liiklust kinni panemas ja avamas vastavalt sellele, kuidas ma edasi liikusin. Jooksurütmi enam ei olnud, motivatsiooni ka mitte. Nutumaik oli ka suus. Vähemalt kolm kilomeetrit jooksin lisaks, ja lõpuaeg ei kajasta tegelikkust, mõtlesin. Siis oli päästev mõte, et kella võin ju ikka maratoni täitumisel kinni panna, siis tean vähemalt ise, mis mu tegelik aeg (koos ekslemisega muidugi) siis on. Endiselt ajas podisema mõte sellest, kus kilomeetril juba võiksin olla. Keegi lehvitas tee ääres ja kutsus üles naeratama. Ei ole tuju, ei ole. Vabanduseks tõin endale, et paljud teised ka ei naerata - kes tulemuse poole kihutamise pärast, kes selle pärast, et tal on väga raske.
37-s kilomeeter, viis kilomeetrit lõpuni, tempo oli joostes 8 minuti ringis, pool kilomeetrit käisin, pool jooksin. Nägin isegi mõnda jooksjat ja jooksin mõnest isegi mööda. Kuigi mitte mingit tahtmist ei olnud enam jalgu vaevata. Mingisugune uus ilus elamurajoon. Tundsin pettumust ja kurbust, et kas tõesti jääbki esimene Riia maraton nüüd meelde sellise halva maitsega. Inimesed on näinud vaeva, politseinikud ootavad minusuguseid kulgejaid, linnaelanikud ergutavad südamest, koor laulab, vabatahtlikud korjavad meie, jooksjate, poolt maha loobitud plastiksodi, lahe noor disainer on loonud laheda medali. Mis siis teha? Siis tuli meelde hiljuti loetud tekst palvetamisest ja õnnistamisest ja selle imelisest mõjust (igapäevaelus testitud - toimib) ja otsustasin proovida. Olukorda ei muuda, on nagu on, aga see kõik on ikkagi õnnistamist väärt.
Kõlab ehk imelikult, aga korraga taastuski nö algne analüüsiv mõtlemisvõime, viimased kolm kilomeetrit otsustasin joosta niipalju kui võimalik. Naeratamisvõime taastus ja võtsin ette need viimased paar tuhat meetrit nautida täiega. Kui muud ei ole, siis naudin täiega iga hetke! 😁 Viimases joogipunktis 41-l kilomeetril jalutasin rahulikult laudadest mööda. Jõin pudelitäie vett, topsitäie spordijooki, sõin ühe apelsiniviilu, panin muidugi kogu prahi ettenähtud kastidesse, keerasin ümber nurga ja hakkasin jooksma. Ja isegi mitte kõige aeglasemalt 😊
Teist korda kohtusin numbriga 42, ahah, paarsada meetrit veel, mõtlen. Ja kuulen, kuidas rahvas huilgab, plaksutab, kommentaator räägib inglise keeles, et keegi veel tuleb jooksuga ja see on uskumatult ilus hetk. Tõstan käed, keeran mütsinoka kuklasse, lehvitan kõigile, nina alla torgatud mikrofonile näitan pöialt, sest ei oska üheski keeles hetkel mitte midagi öelda ja astun kellegagi patsu lüües üle finišijoone. Naeratusega ulatatakse mulle kollane roos ja pannakse medal kaela. Selles tervituses on nii palju siirust ja soojust ja headust, et olen tänulik ja rõõmus kogu selja taha jäänud teekonna eest, iga mõtte, tunde ja sammu eest selles. Olen tänulik pealaest jalatallani.
Ametlik lõpuaeg
5:18:49
Kellal 42,2 lõpuaeg
4:48:36
Koos ekslemise ja viimase 12 km jookskõnniga olen teinud uue isikliku rekordi ✌
Tõdemusi:
Maratonirajalt mahatulekuks on eksimine ebapiisav.Eksimine on inimlik.
Oluline on see, et sa ise tead, kuidas asjad on.
Sinu pingutus on igal juhul tunnustust väärt.
Kui olukord on kehv, siis tuleb võtta sellest parim ja nautida täiega.
Potentsiaali kiiremateks aegadeks on.
Maratonijooks on ideaalne süvafilosoofilisteks mõtisklusteks.😛
Inimesed on head 😊
Tänu: tõeliselt ilusa maratoni korraldajatele 💙💛🙏 😊 Hellele, kes kõik mu algajatargutused pikameelselt pärast lõpetamist ära kuulas 😊
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar