Veebruaris, kui mina tegin oma esimese treeningplaani järgi trenni, suusatasin ja läbisin iga päev viis kilomeetrit, jooksis grand old man Rein Pärn oma viimased maratonid. Mulle ei saanud osaks au joosta temaga ühel maratonidistantsil, aga mul on au tunda mehi ja naisi, kes teavad, mäletavad ja räägivad temast lugusid. Ja korraldavad tema mälestuseks maratoni stiilis nagu ta ise seda tegi - Tallinna tänavatel rahulikus kulgemistempos, mitte võisteldes vaid suheldes. Osavõtus ei ole mingit kahtlust.
Laupäeva hommikul pakkisime end Kaja ja Hellega pealinna poole teele. Ilm oli selge ja päikeseline ja karge. Päeva peale näitas ilmateade vihma. Sestap oli auto täis varuriideid ja -jalatseid. Kaja plaan oli teha virtuaalne kümme kilomeetrit ning ülejäänud kahel siis ikka maraton. Olin arvanud jaksavat end 5-tunni grupis joosta.
Jõudsime varakult ja mul oli hea hulk aega arutleda, kas panna pika särgi, T-särgi, varrukate juurde veel dressikas või mitte. No on ikka raske elu inimesel, kes kardab, et äkki tal hakkab külm... No panin ikka lõpuks selga.
Kogunemine ja start oli plaanitud Estonia juurde. Rahvas jagunes kolme gruppi - 4, 5 ja 6 tunni grupp. Mina sättisin ennast 5-tunni gruppi. Osalejaid oli lõpuks ligi 40 ja 5-tunni grupp oli kõige arvukam. Turvalisuse ja ohutuse huvides jagunes see veel omakorda kaheks. Käis küll läbi nali, et tuleb teha kiirem ja aeglasem 5-tunni grupp, aga alguses kujunes nii, et esimeses grupis olid ülekaalus naised ja tagumises grupis olin mina koos Hellega ainult koos meestega. Sest ma tahtsin koos Janekiga joosta. 😀 Ei teagi miks see fakt mind hämmastas. Kümne kilomeetri pärast oli olukord normaliseerunud - osad viielised olid kadunud, ja osad liitunud meiega 😀
Niisiis start kell 10.00. Tee viib üle Raekoja platsi Balti jaama tunnelisse, turult läbi ja Kopli poole. Uudne ja põnev on niimoodi linnaga tutvuda. Jutustame, tempo on 6.40-6.50 vahel. Kipub ka kiiremaks. Noblessneri kvartal. Tjaa, sellel maratonil on see mure, et väga-väga tahaks kempsu. Jah, tean, et esimene kempsuvõimalus on 11-l kilomeetril joogipunktis, aga ilmselgelt on see väääga pikk distants. Linnahalli ümber tiiru tehes avastan (ja mitte ainult mina😀) tükikese puutumata loodust ja kasutan selle võimalused kohe ära. Häda ei anna häbeneda. Kisun maha ka dressika ja surun selle tuttuue jooksuvesti seljataskusse. Varrukad on juba enne taskutesse pugenud ja buff ka. Päike paistab ja on soe.
Indrek on džentelmenina mu ära oodanud ja koos lippame sadamaalalt teistele järele. Reidi tee jalakäijate osa näeb tõesti kena ja uhke välja. Tõesti tuleks siia niisamagi jalutama.
Esimene joogi-kommipunkt Russalka juures. Kuum tee on hea. Ja üks kirju koer ka. Jätkame seltskonnaga mööda betoonplaatidest kõnniteed Pirita pool. See teekate on küll üks ebamugavamaid, kus jooksnud olen, aga murul on kitsas ja jalgratturite alla ka ei taha jääda. Purjespordikeskusest ja kloostrist mööda, ja siis metsavahele. Metsa äralõppemise ja suure teer ristis keerame tagasi linna poole. Korraks imetlen linna uhket siluetti, siis keskendun vastutuulelele - nüüd siis otse mööda mereäärt veidi ja siis korraks metsa. Tagasi üle Pirita jõe silla ja juba ootan joogipunkti. Nüüd on mingi muu probleem kõhus. See on siis nüüd see maraton, mõtlen. Tualett on tõeline õnnistus, sealt väljudes on enamus rahvast kadunud, aga mitte kauaks. Valgusfooridel on hea pidurdav omadus. Kulgeme läbi Kadrioru, läbi tänavate bussijaamani. Siin on küll tükk tegemist fooridega, sest liiklussõlm on tihe. Aga ei katki midagi. Janek on alati grupis kõige viimane ja keegi ei lähe kaotsi.
Siis jätkub teekond Suitsu tänava suunas. Läbitud on juba rohkem kui 25 kilomeetrit ja tunnen kuidagi, et kuigi on tore ja chill, siis on nagu mingi tüdimus. Mitte et ei viitsi joosta, aga... kuidagi lihtne on? Nojah, seekord on puusad kinesioteibiga kinni tõmmatud ja kuskilt ei valuta.
Ilm on tõmbunud hämaraks ja väga pilviseks, korra on isegi vihmasäbar üle käinud. Suitsu tänaval on mõnus toidupunkt, kust saab kõike, isegi kiluvõileibu. Jään kuuma tee juurde. Tee viib edasi Järvevana tee ja Järve terviseradade poole. Jookseme ühest tunnelist läbi, kui hakkab rahet sadama. Mõtlen, et tore, vähemalt läheb huvitavaks, on millega võidelda. Ja siis käib ilmkärakas pauk - lööb üks ja ainuke välk ja ilmselt kuhugi sisse (hiljem selgub, et lõigi - lennuki tiiba). Ju see Rein endast märku andis, arvatakse siis ja hiljem. Edasi sajab vihma, on kole külm ja tirin varrukad uuesti küünarnukkideni kätte. Väga mõnusalt aitab. Keerame metsarajale ja varsti hakkab paistma tuttav sild, kus kevadel sai peale poolmaratoni jalga puhatud. Veel väike ring, ja siis tagasi Suitsu tänava poole. Ja jälle hakkab rahet sadama, seekord on terad suuremad ja täitsa teevad haiget. Õnneks jookseme jälle tunnelisse ja sealt väljudes on ilm ilus. See tähendab, et ei saja. Meeleolu hakkab elevaks muutuma, sest kohe-kohe oleme tagasi Suitsu tänaval ja sealt on lõpuni ainult neli kilomeetrit. Jookseme nüüd natuke nagu neljakesi, kord ühed ees ja teised järel ja vastupidi, aga ikka koos. Seltskond on tee peale pikaks veninud. Joogipunktis saab siis juba traditsiooniliselt kõige viimase joogina kokakoolat võetud.
Kuidagi pidulik on siis asuda sellele viimasele neljale kilomeetrile. Kellel on marsruut kellas, silkab ees minema, aga hoiame ikka gruppi kokku. Veerenni tänav, Liivalaia kandis läbi tunneli, siis Vabaduse väljaku suunas, jälle maa alla ja siis platsile. Jaani kiriku kellad mängivad. Räägitud jutt, et tuleb Toompeale üles joosta, osutub tõeks. Treppidest üles, Uspenski kiriku juurest ringi ja Pikka Jalga pidi alla. No on ikka keeruline küll, sest kesklinn on rahest valge ja libe ja munakividel mäest alla kihutamine on väljakutse. Aga sellest ei ole midagi. Kohe oleme lõpetamas. Pühavaimu kiriku juurest siis Saiakangi ja Raekoja platsi ja siis juba mööda Harju tänavat inimeste ja lillepottide vahel Vabadussamba poole. Treppidest üles ja olemegi kohal. Väga tore, väga vahva, väga rõõmustav 😀 Medal kaela ja ühispildid.
Aeg ei olnud seekord oluline, see oli kõigil soovijatel ühine ja 5.07 kanti see jäi. Tempo oli küll sedakorda hüplevam - joostes kiire ja joogipunktides rahulikult võtmine - ent tegelikult täitsa ok ja hästi.
Reinul oleks selline muhe koosjooksmine vast meeldinud.
