Ahvatlus joosta kooliaegsetel treeningu- ja koduradadel oli liiga suur selleks, et kahtluse alla seada kolmel järjestikusel nädalavahetusel maratoni läbimise mõttekus esimesel jooksuaastal. Ilm lubas küll olla mitte kõige ilusam ja nädala sees tugevamast trennist ei tulnud välja midagi. Hoidsin igapäevase 5 km joont ja andsin kehale puhkust. Kolmas väljakutse riietuse ja eelneva väsimuse kõrval oli see, et kuidas on kord jälle nii mägise maa peal joosta. Ja muidugi see, et start pidi olema hommikul kell 7... normaalsed inimesed magavad laupäeviti sel ajal...
Aga reede õhtul nopiti mind Tartust autole ja tee viis pimeduses Haanja kuplite poole. Ööbisime kohapeal Haanja Puhke- ja Spordikeskuses. Tuba oli mõnus ja hubane, köögipoolele sai teiste osalejatega juttu puhuda ja tuttavaks saada.
Öö möödus veidi rahutult ja hommikul olin küsimuse ees, mida selga panna. Lubas vihma ja pori ja sooja kümnest kraadist pigem allapoole. Pikad püksid, maastikutossud, sokid, pikk särk, varrukad ja kilekas ja müts. Ja kindad muidugi. Igaks-juhuks-vahetusriiete kotti läks teine samasugune komplekt riideid. Lootuses, et ehk ei lähe neid tarvis. Hommikukohv ja -puder ja viimased ettevalmistusliigutused ja minek stardimajakese poole.
Seal sättisime kotid kättesaadavaks, kinnitasime numbrid rinnale ja lambid pähe ja oligi aeg stardirajale asuda. Mõmmikud lasti metsa lahti 07.10, alustuseks oli umbes paarikilomeetrine ring ja siis suundusime 6,67 km pikkusele põhiringile, mida "mõmmijooksjad" pidid läbima kuuel korral.
Esimene pikk ring. Mäest üles, alla, üles, alla, ära metsa vahele, mäest üles, üle riba heinamaa ja järve äärde puujuurikasele ja veidi soisele rajaosale. Tjah, selle jooksu uus teadmine on, et olen tõesti kanapime. Mitte midagi ei näe, lambist hoolimata. Ukerdan juurikate otsas, Helle hõikab tagant, et mine-mine. Mina torisen vastu, et ei näe midagi, ja lasen tal mööda minna. Noh, varsti läheb valgeks ka ja... Järve äärest keerab rada taas üles- ja allamäge vonklema, jõuan järele tasapisi liikuvale meestegrupile ja jäängi sinna. Nagunii ju midagi ei näe 😀 Ringi lõpuks on ilm juba veidi heledam, võtan lambi peast ja viin ära koti juurde. Ka varrukad jäävad varustuseruumi.
Teine ring on tore. Kohtun oma põhikooliaegse klassiõega, kelle saavutusi olen jälginud juba pikemat aega. Vahetame tervitused ja tema kaob metsavahele. Vihma ei saja, kuid ilm on pilves. Rada on üsna kuiv, aga on näha juba kohti, kus hiljem tõenäoliselt väga mudaseks võib minna. Rullirajale välja jõudes olen erakordselt tähelepanematu ja ei märka "lõikamiskohta", kus jooksurada otse läbi metsa teisele poole jälle rullirajale välja viib. Seetõttu jooksen umbes kaheksasada meetrit mööda asfalti rohkem, kui tarvis oleks. Aga see ei sega. Ringi lõpus joon kuuma teed pool topsi.
Kolmandal ringil kihutavad juba mööda esimesed saja kilomeetri tublid mehed. Ise kella ei vaata, mõtlen, et jooksen nii nagu tempo tundub hea olevat - üle ei pinguta, aga väga ei looderda ka. Tõusudest üles kõnnin kiiresti, mõnd väiksemad nukid võtan ka joostes. Rajal olevast joogipunktist võtan jälle natuke kuuma teed.
Neljas ring on puhas nauding, järveäärsed puujuurikad on juba tuttavad ja muda on veidi rohkem kui enne. Ringi lõpus vaatan kella ja hakkan mõtisklema, kui suur oleks tõenäosus saada aeg alla viie tunni. Võib-olla oleks pidanud mõtlema sellele varem? Et pisut tempot seada varem? Vaatan kella käe peal ja ringi lõpus finišijoonel. Arvutan. Tuleb targalt joosta.
Viies ring. Millalgi hakkab sadama. Tuleb mõnus raske vihmahoog ja leotab läbimärjaks. Kindad olen muidugi ka ära pannud ja käed hakkavad külmetama. Külm segab jooksusammu ja võtab lihased tuimaks. Aga sellest ei ole midagi. Mõtlen hoopis sellele, et niisugune ringitamine on äge. Sobib mulle rohkem kui kilomeetrite lugemine. Järve ääres on rühm trennipoisse, kes säravate silmadega möödavuhisejaid vaatavad. Treener räägib midagi neile õhinal. Muda on nüüd veel rohkem kui enne, laskumine peale 3-t kilomeetrit on muutunud juba nii libedaks, et tuleb puudest ja vitstest kinni hoida tervelt allajõudmiseks. Ikka veel on väga tore. Vihm on finiši koridoris voolavad nired laiemaks venitanud, neist ei õnnestu enam mööda astuda ja esimest korda saavad jalad päris tõsiselt märjaks. Lõpuks joon pool topsi kokat.
Kuues ring on viimane. Mõtlen mõnuga, et ei pea rohkem sellest künkast alla ja tollest üles jooksma. Millegipärast on aega mõtiskleda selle üle, kuidas nad küll siit mäest tulevad talvel suuskadega tervelt alla, kui keset rada on valgustuspostid? Ühe ümber ongi midagi pehmet ja punast sätitud. Ehk siis ikka ja jälle kerkib mälusopist üles pilte vanadest headest aegadest. Ja mõtlen, et Ülle oleks vist minuga täitsa rahul olnud. Ju ta sealt teiselt poolt vaatab... viimane kord järv ja juurikad, jälle mäkke ja jälle alla. Toidupunkt ja mudasein. Viimast korda. Käänakute lugemine on natuke sassis, aga rullirada on siiski omal õigel kohal ja siis on finišisirge. Veel see viimane tõusunukk ja finišijoon. Ja Ivar Tupp, kes tervitab mind medali ja õnnesooviga esimese koha puhul. Olen vist ikka väga üllatunud olemisega nii, et ta peab selle mulle veel üle ütlema. 😀 Tõsi, mis tõsi, olen 42 km rajal naistest esimesena kohale jõudnud. Saan ka diplomi printerist kätte, kiirustan riietekotti ja autost veel riideid võtma, külmkapist haaran ühe alkohvaba õlle ja kiirustan edasi sauna poole, et võimalikult ruttu sooja ja kuiva saada. Laval leili visates ja kaasvõistlejaga jutustades hakkab kohale jõudma, et olen ikka tubli olnud seekord 😀 Lõpuaeg on kuus minutit üle viie tunni. Veerand tundi kiirem kui Eesti maastikumaratonil Aegviidus kaks nädalat tagasi. Jah, maastik on minu sõber küll 😀 ja mõtlen, et see "mõmmijooks" on küll aasta parim 😀
Ribamisi jõuavad ka teised head oma jooksudelt tagasi, ja on aega süüa, kohvitada ja juttu puhuda. Jälle pimedas asume koduteele.
Korraldajatele olen tänulik, eriti selle eest, et joogipunktid nii kenasti keskkonnasõbralikud olid - igal jooksjal isiklik numbriga joogitops - ehk ei mingit raiskamist 😀 Ja rada oli hea ja meeleolu samuti 😀
Lõpuaeg: 5:06:40,8
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar