Spontaanselt. 40. jooks ümber Pühajärve

Facebook jagas uudistevoos Järvejooksude postitust 40. ümber Pühajärve jooksu kohta kolmapäeval või neljapäeval enne 10. juulit. Mõtisklesin veidi, et olen ju just sealkandis jälle ja ehk oleks hea proovida pärisvõistlusel ka 10,7 km joosta. Ja testida, kuidas on kuuma ilmaga joosta. Mõeldud-tehtud-regatud.

Laupäeva hommikul hakkasin sõitma poolteist tundi enne starti. Juba oli palav ja higi nirises mööda selga alla autoski. Jõudsin heal ajal - jooksjatele mõeldud parkla ei olnud veel liiga täis tuubitud. Esmalt läksin uudistama võistlusala Pühajärve puhkekeskuse pargis ja numbrit välja võtma. Veepudel oli näpus ja jõin hoolega. Numbri sain kenasti kätte, vaatasin veel veidi ringi ja läksin veel korra auto juurde tagasi, et teine veepudel võtta. Tasapisi kogunes rahvast, juba tegi üks ja teine sooja. Kasutasin tualetivõimalust ja läksin ka veidi sooja tegema. Vaatasin teed ja finišikoridori. Siis oli kell soojendusvõimlemiseni jõudnud, naljaviluks tegin selle ka kaasa.

Kohtasin head Ulvit, vahetasime mõned sõnad, ka tema oli esimest korda sellel jooksul. Oli tunda seda hea tunnet, et saab jälle kord tavapäraselt ühiselt koos joosta, melust rõõmu tunda ja vanu tuttavaid kohata 😊

Jõin oma vee lõpuni, niisutasin veelkord mütsi ja liikusin ka stardikoridori. Algselt oli küll öeldud, et on stardigrupid, ent tegelikult nii ei olnud, kõik lubati korraga, ent pandi siiski südamele, et hinnataks oma võimeid ausalt - kiiremad ees, aeglasemad järel. Seadsin ennast siis rahumeeli peaaegu kõige viimaseks, kepikõndijate ette. 

Stardipauk ja kõik see ligi 500 jooksjat voolasid ühtse jõena mööda randa päevitajatest ja ujujatest mööda ja minema. Võtsin rahulikult, tuletasin endale meelde, et hea on ikka minna omas tempos ja et joogipunkt on natuke peale teist kilomeetrit. Kohe oli palav ja kohe läks rada ka künkast üles ja õnneks pargis puude all, sai pisut varju.

Künka otsas hakkasin esimestest selgadest mööda minema tasapisi. Selline tegevus jätkus peaaegu esimese joogipunktini. Siis oli jooksjaterivi juba päris pikaks veninud ja mõnda aega kulgesin nii, et ees ja taga olijad jäid üsna kaugele. 

Joogipunkt oli juba maantee ääres kulgeval kergliiklusteel. Üks vesi pähe, teine joogiks. Lage päike, asfalt. Tiksusin tasapisi. Jälle küngas, ja veel teine ja nii edasi ikka tõusvas joones. Ühel hetkel nägin tee peal seisvat autoderivi ja mõtlesin, ahah, siin läheme üle. Teine joogipunkt, sama metoodika, nüüd oli jälle veidike metsavarju. Tee oli kurviline ja ikka tuntavalt tõusuna. Kuidagi oli meelde jäänud, et kuuendal või seitsmendal kilomeetril on Sangaste vabatahtlikud päästjad jooksjaid jahutamas, aga tegelikult olid nad kaheksandal. Mis oli väga hea, sest vahetult peale neid tuli üks käre tõus, kus enamik minu ees olevaid jooksjaid kõndis. Mul oli eesmärk rada tervikuna jooksuga läbida ja selle tõusuga sain ka hakkama. Kuigi hingamine läks ikka päris raskeks ja tundsin, et süda on sees olemas. Aga üsna kohe oli jälle joogipunkt, see viimane. Väga nutikalt oli ära jagatud spordijoogid ja vesi eraldi laudadele ning nende vahel seisis üks naine koos pangega, kuhu sai mütsi kasta. No lihtsalt suurepärane 😊

Tee keeras jälle puude vahele, aga erilist varju ei olnud, küll hakkas asi allamäge minema. Hea oli joosta, mõnus rütm oli sees, mõned seljad jäid veel seljataha. Ühel hetkel jõudsin järele pikemat kasvu tütarlapsele, kes hingeldas nagu auruvedur, soovisin jõudu ja jaksu ja kulgesin edasi. Märkasin, et tüdruk tervitas ühte vastassuunas jooksvat noormeest, kes oli talle ilmselt appi tulnud viimaseks pingutuseks. 

Viimane käänak viis raja ja jooksjad randade ja finiši poole. Käänakul seisis kiirabiauto ja kõrval vehkis üks noormees midagi, jäin teda vaatama ja ei saanudki lõpuks aru, mis ta nende pudelitega vehkis. Vehkisin tõrjuvalt vastu, aga rütm oli kadunud ja kuidagi ei saanud liikuma uuesti. Siis tuli tükk mõnusat rannaliiva ja mõtlesin, et nüüd on siis "seinakogemus" ka käes. Liigud, aga ei liigu. Siis oli jälle kõva kate ja peas ainult üks mõte - lõpuni jõuda, juba oli palav liiga. Pargi puude all oli pisut rohkem varju, ergutajaid ja mõnesaja meetri pärast sain keerata paremale ja veel mõned meetrid ja finišikaar oligi käes. Sain medali kaela. Lahe.

Oli alles jooks, vankusin joogileti äärde, jõin korraga ära kolm topsi vett ja istusin siis puu alla hinge tõmbama. Pika patsiga tütarlaps oli minust sellel "seinahetkel" oma auruveduri-hingamisega ikkagi mööda puhisenud. Aga olin õnnelik ja rahul. Tehtud. Spontaansed otsused on toredad.

Ajaga jäin rahule, sellise palavuse kohta väga hästi - eesmärk oligi lihtsalt ju läbida 😊

Päeva lõpetasin suplusega ülisoojas järvevees 😊

819 virtuaalset kilomeetrit Santiago de Compostelasse

Selle blogi iseloomustavateks märksõnadeks on ka palve ja palverännak, olulised lõigud minu elus.

Tänane postitus kõneleb palverännuteest, mis kulgeb tegelikult mööda Hispaania põhjarannikut ning kannab nime Camino del Norte ehk Põhjatee. Põhjatee on üks tuntumaid harusid palverännuteel, mis viib Santiago de Compostelasse, katedraali, kuhu legendi järgi on maetud Jeesuse ühe lähima jüngri, Jaakobuse säilmed.

Viimase tuhande aasta vältel on sajad ja tuhanded kristliku kultuuriruumi palverändurid moel või teisel asunud teele Hispaania loodeosas asuvasse paika, mis on olnud Rooma ja Jeruusalemma järel üks olulisemaid palverännusihtkohti. 9. sajandil sealkandis toimunud imesid järgides leiti põllust apostel Jaakobuse säilmed. Paika tekkis kabel, aegamisi kerkis katedraal, palverändurid leidsid erinevatel motiividel tee sinna. Camino de Santiago ehk siis palverännutee Santiago de Compostelasse oli väga populaarne esimest korda 13-15. sajandil. Inimesed läksid teele patukahetsuseks, karistuseks kuriteo eest, muudel religioossetel põhjustel, aga ka lihtsalt reisi- ja uudishimust. 16. sajandil Euroopas toimunud luterliku reformatsiooni käigus hääbus niisugune palverännukultuur kiiresti olematuks, katoliku kiriku rüpes säilisid palve- ja ristirännakud loomulikult.

Rännud pühadesse paikadesse muutusid uuesti populaarsemaks 19. sajandil, kui inimene oli leiutanud rongi, raudtee ja aurulaeva. Palju kirjutatakse rännakutest Jeruusalemma, Jeesuse Kristuse jälgedele. Ka meie oma Eduard Vilde kirjutab oma reisikirjas teekonnast Pühale Maale ja tagasi. 

Camino teise kõrgaja alguse juured on 20. sajandi 60-tes aastates, kui Hispaanias tekkis üksteise järel jaakobitee ehk camino sõprade seltse, mille liikmete südameasjaks oli camino märgistamine ja tähistamine. Kõige tuntum haru - Prantsuse tee - Camino Frances - kogus aastakümnete vältel tuntust ning 80-te lõpp ja 90-ndad nägid tõelist palverännakute renessanssi, mis jätkub tänaseni. Oma osa sellel kindlasti ülemaailmselt Paulo Coelho raamatul "Palveränd: Maagi päevik", sakslastele Hape Kerkelingi raamatul "Ich bin dann mal weg" ja eestlastele Tiina Sepa raamatul "Peregrina päevik". 

Nii Prantsuse tee kui Põhjatee on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Palverännuteele lähevad kõik olenemata usutunnistusest ja motiivist. Kehtib põhimõte, et igaüks on palverändur, igaühel on oma palverännutee, oma kogemus. Camino liidab - rahvusi, uskkondi, erinevusi.

Apostel Jaakobusele pühendatud päev on 25.juuli ning kui see kuupäev langeb pühapäevale, siis on tegemist Püha Aastaga, mil Santiago de Compostelasse ettevõetud palverännak on erilisem ja olulisem kui muudel aastatel. Hispaania, Galiitsia, katoliiklik maailm ja palverännuorganisatsioonid valmistusid juba pikka aega käesolevaks 2021-ks aastaks. Oodati rekordarvu palverändureid. Katedraali renoveerimine jõudis lõpule ja seda ei ümbritse enam tellingud. Paljud inimesed tegid plaane just tänavu Santiagosse rännata ja kohale jõuda.

Eelmisel aastal planeedi vallutanud koroona muutis kõiki plaane. Ja tõi kaasa virtuaalsete väljakutsete, jooksude jne tegevuste laine. Ka virtuaalse palverännaku Santiago de Compostelasse.

Kui üks hea palverännusõber Merle eelmisel aastal kuulutas, et kõnnib virtuaalselt Santiagosse, rännates selleks pooltalvises Eestis nädalavahetustel, siis kehitasin esiti mõttes õlgu. Mismõttes virtuaalselt? Ootan siis pigem ära, kui saab jälle päriselt käia. Jne.

Ent üks asi viib teiseni, üks mõte viib teiseni ja kuidagi kujunes nõnda, et jooksuväljakutse Jooks on lahe MUHE-das meeskonnas otsustati ka see väljakutse vastu võtta ja ära teha. Jaanika, Helle, Kaja, Ulvi, Epp ja mina asusime teele. Kuna liikumisaktiivsus on erinev ja läbitud igapäevased kilomeetrid erinevad, siis nö kohale jõudsime erineval ajal. Liikumisäpis Pacer sai iga päev näha, kui kaugel sinine joon ja näopildike on.

Mina jõudsin kohale pühapäeval, 4. juulil, samal päeval, kui läbisin 5. Värska elamusmaratoni 42,2 kilomeetrit. Õhtul oli siis pidulik hetk - medali väljaharutamine postipakist, mis oli vähemalt paar nädalat seljakotis ühest kohast teise kaasas käinud, sest iial ei võinud teada... 😀 Uhke, ilus ja raske medal ning e-kujuline rännaku läbimist kinnitav sertifikaat ei kustutanud igatsust camino järele kohe mitte kuidagi, vaid pigem andis sellele hoogu juurde.

Igal juhul, päris rännak on päris-päris, ent ettevõtmine iseenesest on ajastu märk ning jääb tähistama neid erilisi aegu, mil maailm oli tervikuna kinni, rännuteed ja öömajad tühjad ning inimesed võitlesid uut sorti katkuga, mis suutis enneolematut - ilma lukku keerata ja inimesed kodustele radadele suunata.

Päris teekond mööda päris teid Santiago poole jätkub.

Buen Camino!

5. Värska Elamusmaraton

Kuidagi juhtus äkki nii, et planeeritud hommikuse kohalesõidu asemel leidsime end õde Merlega juba eelmisel õhtul ikkagi Soelaane kämpingus 8 kilomeetrit Värskast koos Priidu, Kaja ja Hellega. Põhiline argument (mis on muidugi ka absoluutselt pädev) oli see, et hommikul vara on raske ärgata ja sada kilomeetrit sõita ja siis veel käia ja siis tagasi sõita :). Mõte oli hea. Öö möödus sääsepinina saatel. Mina küll arvasin, et nad vist ikka ka vahepeal magasid, aga teised olid arvamusel, et sääsed ei maga kunagi :) Mida iganes, hommikukohv ja -puder nägid igatahes üsna vaevatud nägu. Mõtlesin küll, et kuidas sellise poolmagamata öö pealt siis on kõndima minna, aga iga kogemus on kogemus ja mis seal ikka.

                                                     Pilt: Helle Persitski

Poole üheksa paiku olime Värska laululava juures, parkisime autod ning võtsime stardinumbrid välja. Maratonile minejad pidid startima ühisstardist kell 9, poolmaratoni käijad kell 12. Kajal oli niisiis veidi aega. Reaalne stardielevus ja ühine teeleminek on siiski midagi, mida virtuaalne jooks või kõnd mitte kuidagi ei asenda. Seekord oli rõõm ja au kohtuda ja tutvuda Leili Teeväliga, kelle jooksud ja kõnnid on eeskujuks ning inspireerijaks.

                                            Pilt: üks abiline

Alustasin kõndimist koos Mairi ja Hellega, üsna ruttu sain aru, et tempo on üsna kiire. Enesetunne oli hea, kuskilt ei valutanud ja uued õiged (ehk poolteist numbrit suuremad) uued La Sportiva maastikutossud lasid vabalt varbaid liigutada. Rada keerutas kiiresti metsa sisse ja nõnda see jäigi - mõnusad liivased metsateed, mida palistasid metsmaasikad ja mõnes paigas ka mustikad. Vaatasin muudkui ringi ja nautisin peaaegu kodumetsade hõngu ja reljeefi. Rada oli väga hästi märgistatud sinivalgete noolte, kollaste lintide ja kilomeetritähistega. Suurem grupp lagunes peatselt pisemateks, kõnnikiirus püsis kõrge. Jõudsime järele Ulvile ja Leilile, käisime mõne aja koos ja läksime siis kolmekesi ees edasi.

                                            Pilt: Helle Persitski

Seitsmenda kilomeetri paiku oli esimene joogipunkt. Juba oli natuke parme. Neljateistkümnendal oli jälle joogipunkt ja parme oluliselt rohkem. Ja nii üha tõusvas joones. Kõnnitempo läks küll veidi alanevas joones. Poolmaratoni täitumisel käisin juba palju rahulikumalt ning jaksu jätkus ka jutuajamiseks. Siis jõudis järele Ulvi, jätkasime neljakesi. Ootasin hetke, millal raskeks läheb. No ikka ootad ju :) Kolmekümne teise-kolmanda paiku tahtsid jalad veidi kangeks minna. Parmud olid juba käimise loomulik koostisosa, aegajalt lasin end keemiaga üle ja mõneks ajaks oli rahu. Ühe metsanurga parmud olid eriti näljas, arvasid, et prillidki kõlbavad süüa, sättisid end klaasidele istuma ja enam ei tahtnud ära minna.

Ootasin ka paljureklaamitud rabaületust, mille kohta käis soe soovitus jalanõud ja sokid jalad võtta. Juba oli mõte, et seda ei tulegi - et on ära kuivanud, ent peale seda, kui 21-ne ja 42-ne ring jälle kokku said, jõudsime ka raba äärde. Elevust oli küllaga - teisel pool olevast joogipunktis oli palju rahvast koos, osad veel teel üle. Ma ei suutnud otsustada, kas võtta jalad paljaks või mitte, aga selle otsustamatuse käigus sai üks sokk juba märjaks ja panin siiski padinal üle, varbad soki ja tossu sees lirtsumas. Mõnusalt värskendav! 

Suur heameel oli joogipunktis Kajat kohata, kes 21. kilomeetrit käis. Vahetasime mõne sõna ja kiirustasin koos Hellega Ulvile ja Mairile järele, kes ees ära läinud. Ma ei ole väga ammu nii kiiresti kõndinud, üks ja teine soovitas soojalt ikka "loodust nautida", mitte kihutada. Ühe erakordselt "lauge tõusu" tipus nägin Allat ja Ristot, kes kulgesid rahulikult 21-l kilomeetril. Kiire tervitus ja mõned sõnad ja järelejõudmine jätkus. Jõudsime. Oli jäänud veel umbes kaheksa kilomeetrit, ja tegelikult oligi tahtmine juba lõpetada. 

Huvitavaks tegi lõpukilomeetrid see, et vaheldumisi oli pandud kilomeetritähised 21-tele ja 42-tele. Tekitas elevust ja äratas tähelepanu. Kaks kilomeetrit enne lõppu oli veel joogipunkt ja taaskord oli vaja üks spurt Mairile ja Ulvile järgijõudmiseks teha :) Ka see õnnestus. Siis ilmus ilus punane täispuhutud kaar, mis teatas, et jäänud on veel üks kilomeeter. Siis tahvlid motiveerivate sõnumite ja sadade meetrite tähisega ja siis olime jälle alguses tagasi ja astusime neljakesi korraga üle finišijoone.

Medal ja diplom ajaga 06:50:02.

Ja siis oli jalgadel äkki aega kangeks jääda, valutama hakata ja mitte soovida enam ühtki sammu teha. Käbedast ja uljast liikumisest ei olnud enam kohe mitte midagi järel :D. 

Jalanõud vahetatud, supp käes, seadsime tulijaid ootama. Supp kadus nagu kerisele, äkki oli nälg väga suur :D

Kaja jõudis särava naeratusega. Laekunud teadete kohaselt oli Priidul ja Merlel tulla veel kaks kilomeetrit. Ootasime. Ootasime. Ootasime. Jõudsime ära oodata :)

Kokkuvõtlikult. Oli kerge käimine. Katsetatud kombo - sool, leib ja puhas vesi pluss puuvili ja smuuti rabaserva joogipunktis - sobis väga hästi. Jalanõud olid väga head. Tõusud olid kerged, pulss ei kerkinud oluliselt. Kaks villi, üks kummalegi kannale tuli küll - rabas sumpamise tagajärg.

Ja ikka on lisaks enda rahulolule või isegi rohkem oluline rõõm teiste üle - õde Merle oli ülivapper oma elu kõige esimesel kõnnimaratonil ja Mairi kõndis oma 50.-t. 

Ja suured tänusõnad korraldajatele - hästi tehtud, www.elamusmaratonid.ee! :)