02.11.24 XV Haanja Ultra 100 "Mõmmijooks"

Seekordne Haanja Ultra 100 kuupäev pisut üllatas, aga kui selgus, et ühel heal jooksumehel on samal päeval ümmargune juubel, siis tekkis arvamus, et ehk sellepärast. Igal juhul oli tore - lampi vaja ei läinud ja pimedas esimest ringi juurikatel ukerdada polnud tarvis.

Ilm oli Haanja Ultrale omaselt pilvine, kerge lumekirme oli maas ja midagi oleks nagu tahtnud ka esimese ringi ajal veel sadada. Teadsin, et päev kulgeb enam-vähem "jalutamise" rütmis. "Mõmmikud" teevad tavaliselt väikese soojendusringi enne kui suurele lähevad, hoidsin seal mõnel pisut sabast kinni, sest ei olnud päris kindel, kust ring täpselt läheb (eelmistel aastatel oli pime ju! 😀) Sain pulsi kenasti üles.

Esimesel suurel ringil tundsin, kuidas kael ja õlavööde poolde selga kanged on ja krampi kisuvad. Kommenteerisin seda Kadrile ringi lõpus ka.

Teisel ringil valu süvenes, püüdsin sellest nö mööda vaadata ja jooksmisele keskenduda.

Kolmandal ringil hakkas lisaks pea valutama ja süda tahtis valust pahaks minna. Mõtlesin, et mis nüüd teha, valuvaigistit polnud taibanud ka tasku pista, sest sellist kogemust, et õlad ja kael krampi kisuksid jooksu ajal, pole veel olnud.

Neljandale ringile läksin eriliselt rõõmsa meelega - et see on nüüd see "kõige parem ring", peale mida on jäänud ainult kaks ringi veel.

Üldse oli mõnus kulgeda - kiiremad, kes ikka ja jälle mööda jooksid, soovisid heatujuliselt jõudu ja vahetasid paar sõna ja mina vastasin samaga. Ringipealses TP-s olid ülivahvad noormehed, kes esimesel korral muretsesid, et äkki on tee liiga kuum (oligi väga hea soe!) ja teistel kordadel oli juba tops valmis, kui laua juurde jõudsin. Ja sellised muhedad jutustajad olid nad ka 😀

Neljas ring oli küll rõõmus ring, aga olemine oli juba nii hull, kogu ülaselg ja kael olid nii krambis, et silmade ees hakkas virvendama. Mõtlesin, et mis nüüd teha. Et kui lõpule jõuan, äkki Kadri mudib natuke?  Aga mine tea, kus ta parajasti on või mida teeb? Hakkasin siis suuri käteringe tegema, ettepoole ja tahapoole. Sõrmi surusin kokku ja jälle sirutasin. See kõik aitas nii palju, et vaade läks jälle heledamaks ja krampumine tundus järele andvat. Niisiis mäest üles kõndides vehkisin ikka jälle käteringe edasi teha. See kõik muidugi mõjus pulsile ka. Ja parema jala hüppeliiges hakkas ka endast märku andma. Siis mõtlesin, et noh, ikka täiskomplekt 😀

Viies ring oli juba eelviimane ja pisut kergem. Kuues ring - viimane. 6:14:50,2 oli selleks korraks parim, mis ma rajal suutsin. 45. maratoni kohta päris hästi 😀

*

Et miskit ikka päris hästi ei olnud, oli aru saada enesetunde ja silmanägemise taastumisest, mis kestis ikka tunde.
Õnneks oli aega, sest ootasime Helle ja Kadriga meie ägedat Reigot, kes alistas ära oma 💯 km 😀.