Sedakorda meil loosiga ei vedanud. Ilmselt ka seetõttu, et ikkagi juubelimaraton. Ikkagi viiekümnes. Aga soov "peole minna" oli suur ja nõnda läksime siis turismifirma kaudu. See tähendas mugavat hotelli üsna Mälestuskiriku lähedal ja kohta startijate seas, keda oli seekord üle viiekümne tuhande.
Minu jaoks algas juubelipidu juba laupäeval (reedene EXPO oli kuidagi... tavaline), kui uitasime metrooga mööda linna, esmalt olümpiastaadionile, millele astumine võttis sõna otseses mõttes hinge kinni. Käisime ringi ümber staadioni ja väljakute, uurisime tekste ja plaate. Paiga monumentaalsus jääb igavesti meelde. Siis Alexanderplatz ja maailmakell ja teletorn. Palju sagivaid ja lahedaid inimesi. Ikkagi suurlinn. Tass head kohvi ja siis Brandenburgi väravad. Maratoniala koos näitusega. Ja siis läksime Mälestuskirikusse oikumeenilisele palvusele. Eelnevatel aastatel oli koroona tõttu kirikus rahvast hõredalt, seekord aga olid pingid täis. Palvusel osalesid mees, kes Berliini maratoni idee peale tuli ja esimese maratoni võitnud naine Jutta von Haase. Palvus haaras kaasa, panime ka küünlad ja välja liikudes tervitasime teeninud pastoreid. Samas seisis ka Jutta ja tervitas osalejaid. Mingi aje tõttu panin käed rinnale risti ja kummardasin kui meie pilgud kohtusid ja ta vastas samaga. Veel üks hetk, mis sööbib mällu - austusväärne kohtumine aja ja looga. Õhtust sõime juba "oma Vapianos". Spaghetti oli hea ja õlu oli hea ja uni tuli ka hea.
Hommikul asusime jälle minekule metrooga, ei olnud eriti palju vaja nuputada, kuhu minna, sest kõik läksid samas suunas. Meie stardigrupp oli see kõige viimane ja kõige rahvarohkem - K. Sattusime raja äärde just sel hetkel, kui esimesed mööda jooksid. Hellel õnnestus neid ka videosse võtta. Siis lippasime üle tee ja hakkasime stardiala poole kulgema. Seekord oli läinud nii, et Hellel oli kott, kuhu ka minu vahetusriided sisse said ja mina pidin pontšo saama. Ei saanudki aru, kuidas see niimoodi oli. Kui esimene vetsujärjekord venima jäi, sest inimesed istusid kempsus eiteamidategemas, siis stardialas sai asjad poole kiiremini aetud.
Ja siis oli start. Stardijooneni jõudmiseks kulus päris mitu minutit, sest rahvast oli ikka väga palju. Väga palju. Muusikat ja ergutamist oli raja kõrval meeletult. Võtsin endale rahuliku sammu ja eesmärgi ikka alla viie tunni kohale jõuda. Esiti paistis see küll vett vedama minevat, sest traditsiooniliselt mingil 8-10-l kilomeetril kempsu minnes tuli sealgi ligi kümme minutit oodata. Niiet lõin peaaegu käega ja kulgesin endale heas tempos jooksvate, jalutavate, hüplevate inimeste vahel edasi. Kuniks poole peal sain aru, et mul on väga hea olla, jaksan, mingit väsimust ei ole ja otsustasin pisut arvutada. Noh, kui ikka tahta, on kõik võimalik, mõtlesin ma, ja hakkasingi järelejäänud kilomeetrite peale aega mõõtma. See oli põnev tegevus selle kõrval, et pidevalt tuli endale jooksurada uuesti ja uuesti leida. Sest inimesi oli lihtsalt nii palju. Sest ergutajaid oli palju. Sest ühe silla all mürtsuv trummiorkester tahtis kõrvad peast ära viia, aga tekitas sellise tunde, et niisuguse muusikaga võiks lennata. Flow - see tunne, et sa lihtsalt lähed, voolad koos inimmassiga läbi maailmalinna tänavate ja see on üks suur sõbralikkuse ja solidaarsuse pidu. Selles grupis olid ehk kõige suuremad võitjad - kes vähist paranemas, kes sünnipäeva pidamas, kes ületamas haigust, mis paneb keha omatahtsi käituma, pimedad ja nii edasi ja nii edasi. Aukartus inimeste eneseületusvõime ees tõi ühel ja teisel hetkel lausa pisarad silma. Ja siis kuuled kirikukelli helisemas ja su tänulikkusel ei ole piire.
* * *
Vahelepõige. Täpselt kümme aastat tagasi augustis lamasin EMO-s ja ei suutnud oma jalgu liigutada. Tahe oli, aga see ei jõudnud varvastesse. Kaks nädalat lamasin kodus voodis, sest jalad ei kandnud ja esialgu rõõmustasin borrelioosidiagnoosi üle (sest ükskord oli kergelt juba läinud ja ometi ei olnud ju insult ega muud hullemat), ent kui siis välja läksin, taipasin ühtäkki, et mu keha ei toimi ega liigu - olin nagu vanur, kes suudab ainult sammukaupa edasi liikuda. Jäin uskuma arsti juttu, et see hull väsimus, koordinatsiooni- ja mäluhäired lähevad varsti st max kuue kuuga üle ja tegelikult on kõik juba korras, sest kaks nädalat on ju tablette võetud. Hakkasin kõike uuesti õppima - käimisest mäletamiseni. Poolteist aastat hiljem istusin ühel päeval voodiäärel ja mõtlesin, et kui ma nüüd midagi ette ei võta, siis ma saagi enam jalgu alla. Läksin ja kõndisin oma esimesed kaks kilomeetrit, mille järel tuikusin trepist üles seinast kinni hoides. Hakkasin võimlemas käima, lamasin suurema osa ajast matil maoli maas, sest jõudu ei olnud ja koordinatsiooni ka mitte. Tuttav viis pärast autoga koju kolmsada meetrit, sest ma ei suutnud käia ja väsimus oli kohutav. Sattusin SM-keskusesse uuringutele ja tulemused olid masendavad. Aga nagu ikka, kui olen otsekui päriselt nurka surutud, võtan ennast kokku ja hakkan lahendusi otsima. Hakkasin leiutama viise, kuidas lihaseid sundida tegema seda, mida vaja ja aju harjutada uuesti mäletama, arvutama ja analüüsima. Minust sai aastaks töövõimetuspensionär ja hea õnn andis võimaluse aastaks mujale õppima minna - kasutasin aega kõndimiseks, rändamiseks, õppimiseks, tervenemiseks. Lappasin Facebook'is saatusekaaslaste grupis ringi, otsisin toitumis- ja toetusviise ja toetasin teisi. Olin tänulik, et sain kõndida ja väsimus hakkas tasapisi taanduma. Kuus aastat hiljem, kahekümnenda aasta kevadel mõtlesin, et proovin. Proovin joosta. Kasvõi natukenegi. Alevipiiril sai teha sellise ca neljakilomeetrise ringi. Tuikusin seal siis olematu tempoga ühe ringi korraga. Kaks ringi oli juba kangelastegu. Kohalik jooksuhull tuli mulle ühel hommikul vastupidise ringiga vastu ja peale tervitust küsisin, et mitmes ring tal on. Ta arvas, et 12 km vist läheb. Vaatasin teda nagu lummutist - kuidas ta küll jõuab. Vist samast päevast jätsin katsetamise pooleli, sest olin hüppeliigest vigastanud. Sügiseni. Siis läksin asfaldilt metsaradade peale üle. Ikka kaks ja vahel ka kolm ringi, kuus ja üheksa kilomeetrit. Jonn ees ja nullkoordinatsiooniga keha järel, jalad ja käed küljes isetahtsi tolgendamas. Nõnda paar kuud jutti. Siis tuli lumi ja üle aastate esimene suusatamine. Jällegi midagi, mida tegin "esimest" korda - isegi saabaste sidemetesse saamine oli üks tegu. Aga jooksuharjutustest oli kasu ja suusatamine tuli kiiremini meelde.
Ja siis tuli postkasti teade, et olen võitnud loosiga koha Berliini maratonile 2021. aastal. Sest Helle oli utsitanud proovima. Kuigi ma teadsin, et ma kunagi ei võida loosiga 😀 Vahtisin seda e-kirja samuti nagu lummutist. Ja siis asusin treenima sama tundega nagu siis kui läksin välja kahte kilomeetrit kõndima - et ma ei tea, kas see aitab, aga tegutsedes annan endale vähemalt võimaluse teada saada.
* * *
Ma ei vaata enam kella pealt kilomeetreid, sest selle põiklemise ja hüplemisega on distantsi rohkem kogunenud kui tegelikult kilomeetripostid näitavad. Vaatan neid ja kella pealt aega ja arvutan ikka edasi ja saan aru, et olen küll oma soovitud tempos. Kolmekümnenda kilomeetri paiku taipan, et tavapärast väsimust ja äravajumist peale poolmaratoni pole saabunud, enesetunne on ikka hea ja olen jaksanud kogu aeg joosta. Paar sammu joogipunktides välja arvatud. Tore oleks öelda, et tõstan tempot, ilmselt ka tõstan mõned sekundid, aga aeglasemaks ma ei jää. Rahvast ei jää ümberringi vähemaks, aga enamus juba kõnnib. Melu ja meeleolu püsib. Mälestuskiriku juurde jõudes tunnen, et nüüd lähen oma heas kulgemises lõpuni. 37, 38, 39, 40 kilomeeter. Rajal ja raja kõrval toimuv kumuleerub iga kilomeetriga. Coca-cola joogipunkt ja veel paar tänavanurka. Unter der Lindenile keerates ja Brandenburgi väravaid silmates toimub otsekui plahvatus - lärm ei ole kõrvulukustav, see on lihtsalt kurdistav ja on selline tunne, et see emotsioon ise lihtsalt kannab edasi. Väravasambad ja viimased kakssada meetrit. Ja finiš. Ja medal. Ja aeg 4:56:45. Negative flip! Tõeline pidu!
*
Ka Helle saavutab oma soovitud eesmärgi. Tema eneseületus on austusväärne. Kulgeme tasapisi hotelli poole, sööme teel õhtust ja oleme tänulikud. Kõige eest.
%20%E2%80%A2%20Instagram%20photos%20and%20videos.png)
%20%E2%80%A2%20Instagram%20photos%20and%20videos.png)