pühapäev, 10. november 2024

02.11.24 XV Haanja Ultra 100 "Mõmmijooks"

Seekordne Haanja Ultra 100 kuupäev pisut üllatas, aga kui selgus, et ühel heal jooksumehel on samal päeval ümmargune juubel, siis tekkis arvamus, et ehk sellepärast. Igal juhul oli tore - lampi vaja ei läinud ja pimedas esimest ringi juurikatel ukerdada polnud tarvis.

Ilm oli Haanja Ultrale omaselt pilvine, kerge lumekirme oli maas ja midagi oleks nagu tahtnud ka esimese ringi ajal veel sadada. Teadsin, et päev kulgeb enam-vähem "jalutamise" rütmis. "Mõmmikud" teevad tavaliselt väikese soojendusringi enne kui suurele lähevad, hoidsin seal mõnel pisut sabast kinni, sest ei olnud päris kindel, kust ring täpselt läheb (eelmistel aastatel oli pime ju! 😀) Sain pulsi kenasti üles.

Esimesel suurel ringil tundsin, kuidas kael ja õlavööde poolde selga kanged on ja krampi kisuvad. Kommenteerisin seda Kadrile ringi lõpus ka.

Teisel ringil valu süvenes, püüdsin sellest nö mööda vaadata ja jooksmisele keskenduda.

Kolmandal ringil hakkas lisaks pea valutama ja süda tahtis valust pahaks minna. Mõtlesin, et mis nüüd teha, valuvaigistit polnud taibanud ka tasku pista, sest sellist kogemust, et õlad ja kael krampi kisuksid jooksu ajal, pole veel olnud.

Neljandale ringile läksin eriliselt rõõmsa meelega - et see on nüüd see "kõige parem ring", peale mida on jäänud ainult kaks ringi veel.

Üldse oli mõnus kulgeda - kiiremad, kes ikka ja jälle mööda jooksid, soovisid heatujuliselt jõudu ja vahetasid paar sõna ja mina vastasin samaga. Ringipealses TP-s olid ülivahvad noormehed, kes esimesel korral muretsesid, et äkki on tee liiga kuum (oligi väga hea soe!) ja teistel kordadel oli juba tops valmis, kui laua juurde jõudsin. Ja sellised muhedad jutustajad olid nad ka 😀

Neljas ring oli küll rõõmus ring, aga olemine oli juba nii hull, kogu ülaselg ja kael olid nii krambis, et silmade ees hakkas virvendama. Mõtlesin, et mis nüüd teha. Et kui lõpule jõuan, äkki Kadri mudib natuke?  Aga mine tea, kus ta parajasti on või mida teeb? Hakkasin siis suuri käteringe tegema, ettepoole ja tahapoole. Sõrmi surusin kokku ja jälle sirutasin. See kõik aitas nii palju, et vaade läks jälle heledamaks ja krampumine tundus järele andvat. Niisiis mäest üles kõndides vehkisin ikka jälle käteringe edasi teha. See kõik muidugi mõjus pulsile ka. Ja parema jala hüppeliiges hakkas ka endast märku andma. Siis mõtlesin, et noh, ikka täiskomplekt 😀

Viies ring oli juba eelviimane ja pisut kergem. Kuues ring - viimane. 6:14:50,2 oli selleks korraks parim, mis ma rajal suutsin. 45. maratoni kohta päris hästi 😀

*

Et miskit ikka päris hästi ei olnud, oli aru saada enesetunde ja silmanägemise taastumisest, mis kestis ikka tunde.
Õnneks oli aega, sest ootasime Helle ja Kadriga meie ägedat Reigot, kes alistas ära oma 💯 km 😀.


reede, 8. november 2024

50. Berliini maraton. 29.09.2024

Sedakorda meil loosiga ei vedanud. Ilmselt ka seetõttu, et ikkagi juubelimaraton. Ikkagi viiekümnes. Aga soov "peole minna" oli suur ja nõnda läksime siis turismifirma kaudu. See tähendas mugavat hotelli üsna Mälestuskiriku lähedal ja kohta startijate seas, keda oli seekord üle viiekümne tuhande.

Minu jaoks algas juubelipidu juba laupäeval (reedene EXPO oli kuidagi... tavaline), kui uitasime metrooga mööda linna, esmalt olümpiastaadionile, millele astumine võttis sõna otseses mõttes hinge kinni. Käisime ringi ümber staadioni ja väljakute, uurisime tekste ja plaate. Paiga monumentaalsus jääb igavesti meelde. Siis Alexanderplatz ja maailmakell ja teletorn. Palju sagivaid ja lahedaid inimesi. Ikkagi suurlinn. Tass head kohvi ja siis Brandenburgi väravad. Maratoniala koos näitusega. Ja siis läksime Mälestuskirikusse oikumeenilisele palvusele. Eelnevatel aastatel oli koroona tõttu kirikus rahvast hõredalt, seekord aga olid pingid täis. Palvusel osalesid mees, kes Berliini maratoni idee peale tuli ja esimese maratoni võitnud naine Jutta von Haase. Palvus haaras kaasa, panime ka küünlad ja välja liikudes tervitasime teeninud pastoreid. Samas seisis ka Jutta ja tervitas osalejaid. Mingi aje tõttu panin käed rinnale risti ja kummardasin kui meie pilgud kohtusid ja ta vastas samaga. Veel üks hetk, mis sööbib mällu - austusväärne kohtumine aja ja looga. Õhtust sõime juba "oma Vapianos". Spaghetti oli hea ja õlu oli hea ja uni tuli ka hea.

Hommikul asusime jälle minekule metrooga, ei olnud eriti palju vaja nuputada, kuhu minna, sest kõik läksid samas suunas. Meie stardigrupp oli see kõige viimane  ja kõige rahvarohkem - K. Sattusime raja äärde just sel hetkel, kui esimesed mööda jooksid. Hellel õnnestus neid ka videosse võtta. Siis lippasime üle tee ja hakkasime stardiala poole kulgema. Seekord oli läinud nii, et Hellel oli kott, kuhu ka minu vahetusriided sisse said ja mina pidin pontšo saama. Ei saanudki aru, kuidas see niimoodi oli. Kui esimene vetsujärjekord venima jäi, sest inimesed istusid kempsus eiteamidategemas, siis stardialas sai asjad poole kiiremini aetud.

Ja siis oli start. Stardijooneni jõudmiseks kulus päris mitu minutit, sest rahvast oli ikka väga palju. Väga palju. Muusikat ja ergutamist oli raja kõrval meeletult. Võtsin endale rahuliku sammu ja eesmärgi ikka alla viie tunni kohale jõuda. Esiti paistis see küll vett vedama minevat, sest traditsiooniliselt mingil 8-10-l kilomeetril kempsu minnes tuli sealgi ligi kümme minutit oodata. Niiet lõin peaaegu käega ja kulgesin endale heas tempos jooksvate, jalutavate, hüplevate inimeste vahel edasi. Kuniks poole peal sain aru, et mul on väga hea olla, jaksan, mingit väsimust ei ole ja otsustasin pisut arvutada. Noh, kui ikka tahta, on kõik võimalik, mõtlesin ma, ja hakkasingi järelejäänud kilomeetrite peale aega mõõtma. See oli põnev tegevus selle kõrval, et pidevalt tuli endale jooksurada uuesti ja uuesti leida. Sest inimesi oli lihtsalt nii palju. Sest ergutajaid oli palju. Sest ühe silla all mürtsuv trummiorkester tahtis kõrvad peast ära viia, aga tekitas sellise tunde, et niisuguse muusikaga võiks lennata. Flow - see tunne, et sa lihtsalt lähed, voolad koos inimmassiga läbi maailmalinna tänavate ja see on üks suur sõbralikkuse ja solidaarsuse pidu. Selles grupis olid ehk kõige suuremad võitjad - kes vähist paranemas, kes sünnipäeva pidamas, kes ületamas haigust, mis paneb keha omatahtsi käituma, pimedad ja nii edasi ja nii edasi. Aukartus inimeste eneseületusvõime ees tõi ühel ja teisel hetkel lausa pisarad silma. Ja siis kuuled kirikukelli helisemas ja su tänulikkusel ei ole piire.

* * *

Vahelepõige. Täpselt kümme aastat tagasi augustis lamasin EMO-s ja ei suutnud oma jalgu liigutada. Tahe oli, aga see ei jõudnud varvastesse. Kaks nädalat lamasin kodus voodis, sest jalad ei kandnud ja esialgu rõõmustasin borrelioosidiagnoosi üle (sest ükskord oli kergelt juba läinud ja ometi ei olnud ju insult ega muud hullemat), ent kui siis välja läksin, taipasin ühtäkki, et mu keha ei toimi ega liigu - olin nagu vanur, kes suudab ainult sammukaupa edasi liikuda. Jäin uskuma arsti juttu, et see hull väsimus, koordinatsiooni- ja mäluhäired lähevad varsti st max kuue kuuga üle ja tegelikult on kõik juba korras, sest kaks nädalat on ju tablette võetud. Hakkasin kõike uuesti õppima - käimisest mäletamiseni. Poolteist aastat hiljem istusin ühel päeval voodiäärel ja mõtlesin, et kui ma nüüd midagi ette ei võta, siis ma saagi enam jalgu alla. Läksin ja kõndisin oma esimesed kaks kilomeetrit, mille järel tuikusin trepist üles seinast kinni hoides. Hakkasin võimlemas käima, lamasin suurema osa ajast matil maoli maas, sest jõudu ei olnud ja koordinatsiooni ka mitte. Tuttav viis pärast autoga koju kolmsada meetrit, sest ma ei suutnud käia ja väsimus oli kohutav. Sattusin SM-keskusesse uuringutele ja tulemused olid masendavad. Aga nagu ikka, kui olen otsekui päriselt nurka surutud, võtan ennast kokku ja hakkan lahendusi otsima. Hakkasin leiutama viise, kuidas lihaseid sundida tegema seda, mida vaja ja aju harjutada uuesti mäletama, arvutama ja analüüsima. Minust sai aastaks töövõimetuspensionär ja hea õnn andis võimaluse aastaks mujale õppima minna - kasutasin aega kõndimiseks, rändamiseks, õppimiseks, tervenemiseks. Lappasin Facebook'is saatusekaaslaste grupis ringi, otsisin toitumis- ja toetusviise ja toetasin teisi. Olin tänulik, et sain kõndida ja väsimus hakkas tasapisi taanduma. Kuus aastat hiljem, kahekümnenda aasta kevadel mõtlesin, et proovin. Proovin joosta. Kasvõi natukenegi. Alevipiiril sai teha sellise ca neljakilomeetrise ringi. Tuikusin seal siis olematu tempoga ühe ringi korraga. Kaks ringi oli juba kangelastegu. Kohalik jooksuhull tuli mulle ühel hommikul vastupidise ringiga vastu ja peale tervitust küsisin, et mitmes ring tal on. Ta arvas, et 12 km vist läheb. Vaatasin teda nagu lummutist - kuidas ta küll jõuab. Vist samast päevast jätsin katsetamise pooleli, sest olin hüppeliigest vigastanud. Sügiseni. Siis läksin asfaldilt metsaradade peale üle. Ikka kaks ja vahel ka kolm ringi, kuus ja üheksa kilomeetrit. Jonn ees ja nullkoordinatsiooniga keha järel, jalad ja käed küljes isetahtsi tolgendamas. Nõnda paar kuud jutti. Siis tuli lumi ja üle aastate esimene suusatamine. Jällegi midagi, mida tegin "esimest" korda - isegi saabaste sidemetesse saamine oli üks tegu. Aga jooksuharjutustest oli kasu ja suusatamine tuli kiiremini meelde.

Ja siis tuli postkasti teade, et olen võitnud loosiga koha Berliini maratonile 2021. aastal. Sest Helle oli utsitanud proovima. Kuigi ma teadsin, et ma kunagi ei võida loosiga 😀 Vahtisin seda e-kirja samuti nagu lummutist. Ja siis asusin treenima sama tundega nagu siis kui läksin välja kahte kilomeetrit kõndima - et ma ei tea, kas see aitab, aga tegutsedes annan endale vähemalt võimaluse teada saada.

* * *

Ma ei vaata enam kella pealt kilomeetreid, sest selle põiklemise ja hüplemisega on distantsi rohkem kogunenud kui tegelikult kilomeetripostid näitavad. Vaatan neid ja kella pealt aega ja arvutan ikka edasi ja saan aru, et olen küll oma soovitud tempos. Kolmekümnenda kilomeetri paiku taipan, et tavapärast väsimust ja äravajumist peale poolmaratoni pole saabunud, enesetunne on ikka hea ja olen jaksanud kogu aeg joosta. Paar sammu joogipunktides välja arvatud. Tore oleks öelda, et tõstan tempot, ilmselt ka tõstan mõned sekundid, aga aeglasemaks ma ei jää. Rahvast ei jää ümberringi vähemaks, aga enamus juba kõnnib. Melu ja meeleolu püsib. Mälestuskiriku juurde jõudes tunnen, et nüüd lähen oma heas kulgemises lõpuni. 37, 38, 39, 40 kilomeeter. Rajal ja raja kõrval toimuv kumuleerub iga kilomeetriga. Coca-cola joogipunkt ja veel paar tänavanurka. Unter der Lindenile keerates ja Brandenburgi väravaid silmates toimub otsekui plahvatus - lärm ei ole kõrvulukustav, see on lihtsalt kurdistav ja on selline tunne, et see emotsioon ise lihtsalt kannab edasi. Väravasambad ja viimased kakssada meetrit. Ja finiš. Ja medal. Ja aeg 4:56:45. Negative flip! Tõeline pidu!

*

Ka Helle saavutab oma soovitud eesmärgi. Tema eneseületus on austusväärne. Kulgeme tasapisi hotelli poole, sööme teel õhtust ja oleme tänulikud. Kõige eest.



 

 

 

Palveränd V (Eesti-) Boleslawiec (Poola) - Zittau (Saksamaa) - Kajov (Tšehhi) (- Santiago de Compostela, Hispaania) 19.08 - 15.08.2024

Kuusteist aastat tagasi asusin esimest korda teele Santiago de Compostelasse. Toona lendasin lennukiga Barcelonasse Hispaanias, loksusin rongiga Pamplonasse, sõitsin bussiga kuhugi Püreneedesse ja sammusin mõned kilomeetrid rännaku alguspunkti St-Jean-Pied-de-Porti Prantsusmaal. Et siis järgmisel päeval, esimesel ametlikul camino-päeval mäed teist korda ületada.

See aasta on viies (ehk siis pisike juubel), mil kõnnime Santiago poole alates kodunt. Eelmisel aastal katkes meie teekond uhkes keraamikalinnas Bolesławiec (sks. Bunslau). Siit sel aastal ka jätkasime. Sedakorda sõitsime bussiga Pärnust Varssavisse ja sealt istusime edasi rongi. Üsna ööpäevaga olime taas Bolesławiecis ja sõime oma esimese rännulõuna samas keskväljaku äärses restoranis, kus ka eelmise aasta viimase.

Küll see teeleminek on alati elev ja rõõmustav. Seljakoti pakkimine on võrreldav jõulukingituste pakkimisega, selle erinevusega, et pakid oma kingitust ikka ja jälle ise lahti järgmises paigas, mis sulle ööbimiseks ette on tulnud.

Selle aasta teed:

Dolnoslaska Droga sw.Jakuba (G8logow - Zgorgelec) (Poola - Saksamaa)

Žitavská trasa (Žitava (Zittau) – Český Dub – Mladá Boleslav – Stará Boleslav – Praha) (Saksamaa - Tšehhi)

 Jihočeská trasa (Vlašim – Tábor – Český Krumlov – Koranda) (Tšehhi)

Alustasime taaskord kolmekesi, alates Mlada Boleslav-Benatky nad Jizerou linnast jätkasime teekonda Hellega kahekesi. Kaja jätkas kodus meil silma pealhoidmist 😊

Selle aasta teema "võõras võõral maal" - ehk siis nõnda nagu algselt peregrino-t, palverändurit on defineeritud. Nii palju "ei"-sid öömajadelt saime esmakordselt, ka magasime õues tervelt kolm korda võrreldes eelmise aasta kahega. Selle eest aga sattusime ööbima ka tärnidega hotellidesse, kus tõesti klient on kuningas. 

Tšehhimaa on tõeline jalgsi ja rattaga matkajate maa. Nõnda ei äratanudki seljakotirändurid sedavõrd suurt tähelepanu kui varasematel aastatel. Ja sotsiaalset suhtlemist/isiklikku kontakti oli samuti vähem. Selle eest olid süvenevalt rabavad Tšehhimaa ajaloo, kultuuriloo ja religiooniajalooga kohtumised linnades ja maal, kirikutes ja kabelites. Muidugi olid märksõnad ka České Budějovice, vahva sõdur Švejk, Tšehhi õlu, Koh-I-Noor ja Krtek. Ja Praha. Olen Hellele sügavalt tänulik kõigi nende lugude eest, mida ta oma malevapäevilt ja eelnevatelt Praha-külastustelt jagas.

Me ei teadnud sel aastal täpselt, kui kaugele jõuame, sest ei teadnud, kui kaugele jalad päriselt kannavad 😀 Esmane mõtteplaan oli minna üle piiri ja lõpetada Schlägli kloostris Austrias, ent inimene mõtleb, Jumal juhib ja oleme õppinud seda viimast usaldama. Nõnda sai seekord katkestuspunktiks Kajov, täpsemalt Kajovi Neitsi Maarja Taevaminemise kirik ja kõrvalasuv klooster, Tšehhimaa üks tuntumaid palverännusihtkohti. Neitsi Maarja võttis meid armuliselt vastu.

Nagu ikka rännakutel, oli ka seekord hetki, mil tunned Puudutust, mida ei ole võimalik kuidagi jagada ega kirjeldada. Ja mõnest saad alles tagasivaates aru, kui oluline või väärtuslik see oli. Tänu Sulle, Helle, Sa oled hea kaaslane.


Kui Jumal lubab ja me elame, siis rändame järgmisel aastal edasi 🙏