Kuusteist aastat tagasi asusin esimest korda teele Santiago de Compostelasse. Toona lendasin lennukiga Barcelonasse Hispaanias, loksusin rongiga Pamplonasse, sõitsin bussiga kuhugi Püreneedesse ja sammusin mõned kilomeetrid rännaku alguspunkti St-Jean-Pied-de-Porti Prantsusmaal. Et siis järgmisel päeval, esimesel ametlikul camino-päeval mäed teist korda ületada.
See aasta on viies (ehk siis pisike juubel), mil kõnnime Santiago poole alates kodunt. Eelmisel aastal katkes meie teekond uhkes keraamikalinnas Bolesławiec (sks. Bunslau). Siit sel aastal ka jätkasime. Sedakorda sõitsime bussiga Pärnust Varssavisse ja sealt istusime edasi rongi. Üsna ööpäevaga olime taas Bolesławiecis ja sõime oma esimese rännulõuna samas keskväljaku äärses restoranis, kus ka eelmise aasta viimase.
%20%E2%80%A2%20Instagram%20photos%20and%20videos.png)
Küll see teeleminek on alati elev ja rõõmustav. Seljakoti pakkimine on võrreldav jõulukingituste pakkimisega, selle erinevusega, et pakid oma kingitust ikka ja jälle ise lahti järgmises paigas, mis sulle ööbimiseks ette on tulnud.
Selle aasta teed:
Dolnoslaska Droga sw.Jakuba (G8logow - Zgorgelec) (Poola - Saksamaa)
Žitavská trasa (Žitava (Zittau) – Český Dub – Mladá Boleslav – Stará Boleslav – Praha) (Saksamaa - Tšehhi)
Jihočeská trasa (Vlašim – Tábor – Český Krumlov – Koranda) (Tšehhi)
Alustasime taaskord kolmekesi, alates Mlada Boleslav-Benatky nad Jizerou linnast jätkasime teekonda Hellega kahekesi. Kaja jätkas kodus meil silma pealhoidmist 😊
Selle aasta teema "võõras võõral maal" - ehk siis nõnda nagu algselt peregrino-t, palverändurit on defineeritud. Nii palju "ei"-sid öömajadelt saime esmakordselt, ka magasime õues tervelt kolm korda võrreldes eelmise aasta kahega. Selle eest aga sattusime ööbima ka tärnidega hotellidesse, kus tõesti klient on kuningas.
Tšehhimaa on tõeline jalgsi ja rattaga matkajate maa. Nõnda ei äratanudki seljakotirändurid sedavõrd suurt tähelepanu kui varasematel aastatel. Ja sotsiaalset suhtlemist/isiklikku kontakti oli samuti vähem. Selle eest olid süvenevalt rabavad Tšehhimaa ajaloo, kultuuriloo ja religiooniajalooga kohtumised linnades ja maal, kirikutes ja kabelites. Muidugi olid märksõnad ka České Budějovice, vahva sõdur Švejk, Tšehhi õlu, Koh-I-Noor ja Krtek. Ja Praha. Olen Hellele sügavalt tänulik kõigi nende lugude eest, mida ta oma malevapäevilt ja eelnevatelt Praha-külastustelt jagas.
Me ei teadnud sel aastal täpselt, kui kaugele jõuame, sest ei teadnud, kui kaugele jalad päriselt kannavad 😀 Esmane mõtteplaan oli minna üle piiri ja lõpetada Schlägli kloostris Austrias, ent inimene mõtleb, Jumal juhib ja oleme õppinud seda viimast usaldama. Nõnda sai seekord katkestuspunktiks Kajov, täpsemalt Kajovi Neitsi Maarja Taevaminemise kirik ja kõrvalasuv klooster, Tšehhimaa üks tuntumaid palverännusihtkohti. Neitsi Maarja võttis meid armuliselt vastu.
Nagu ikka rännakutel, oli ka seekord hetki, mil tunned Puudutust, mida ei ole võimalik kuidagi jagada ega kirjeldada. Ja mõnest saad alles tagasivaates aru, kui oluline või väärtuslik see oli. Tänu Sulle, Helle, Sa oled hea kaaslane.
Kui Jumal lubab ja me elame, siis rändame järgmisel aastal edasi 🙏
%20%E2%80%A2%20Instagram%20photos%20and%20videos.png)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar