10. Ida-Virumaa staadionimaraton Iisakus 16.-17.07.2024

Öömaratonile kirjapanek oli üsna ammu ja üsna loomulik. Veeta öö staadionil tiirutades head valitud muusikat kuulates koos teiste jooksuhulludega on päris mõnus alternatiiv magamisele 😎 Ükspäev küsis Kadri, et kas võtaksin tema ka auto peale kaasa - tema vabatahtlikuna appi tuleb ja siis tuli veel Reigolegi idee, et ta tuleb ka. Nõnda siis läksimegi. Kui kohale jõudsime, oli 10000 m jooks just lõppenud ja ilm meeldivalt pime. Õhk oli parajalt 17 kraadi ja vihmasadu loota ei olnud. Verivärske staadioni sinist katet valgustasid teravad lambid, TP oli valmis ja ringilugejad samuti.

Startisime täpselt südaööl. Esimesed viis kilomeetrit võtsin rahulikus, peaaegu jalutustempos, püüdsin aru saada, kas ja kui palju jaksu ja võhma on (kevadised kõhuvalutused olid treening- ja liikumiskavad üsna sassi ajanud). Kümnendaks kilomeetriks olin end soojaks jooksnud ja otsustasin minna nii palju kui jõuan. Head valitud rokilood muidugi kippusid aegajalt tempot veelgi kiirendama, aga kutsusin end iga kord korrale. 

Nimetasin selle maratoni endamisi "kõrbemaratoniks". 40 on eriline arv - nõndapalju aastaid rändas Iisraeli rahvas kõrbes, niipalju päevi oli ka Jeesus kõrbes, niipalju päevi öeldakse olevat vajalik vaimseks uuenemiseks. Ja staadiongi ole üks omamoodi "kõrb" - niimoodi "nürilt" tiirutamine on sama monotoonne kui lõputute düünidega liivakõrb.

Taolise filosofeerimise heaks katkestajaks oli ringilugeja, kes väga armsasti ütles, kui palju ringe veel jäänud on. Sellest oli päris palju abi.

Joogipunkti tegin endale ca iga nelja kilomeetri järel. Algne pool topsi vett asendus terve topsi veega, siis tuli koola-vesi, siis vesi-koola, poolt topsi koolat ja terved topsid koolat. 

35-l kilomeetril jäin uuele ringile minnes sammu käima - haamer oli käes ja mis seal ikka teha. Sundisin siis ikka edasi jooksma, vältides kellavaatamist, et mitte teada saada kui palju tempo langenud on. Vaim ja hing olid valmis kiiremini liikuma, aga keha, täpsemalt jalad ei tulnud lihtsalt järele. Tahad jalgu tõsta, aga reied lohisevad omas tempos. Noh, 37-l ju tavaliselt maraton algabki, teadsin ennast lohutada. See ju tervelt 40.-s 35-37 kilomeeter!

Rassisin edasi, kusagil 39. paiku reflekteerisin joogipunktis koolat sisse kallates Kadrile, et "..., ma ei tea miks ma siin olen ja miks ma seda teen." - "Sest et see meeldib sulle," sain filosoofiliselt rahuliku vastuse. "Tõsi ta on," - mõtlesin mina ja lohistasin sõnakuulmatuid jalgu edasi finiši poole.

"Ja päike tõuseb," teatas Rene Kundla. Päev on tõesti kenasti alanud, jätkasin sisemonoloogi ja motiveerisin ennast mõttega, et "seda 40. kilomeetrit jooksen nüüd 40. korda", "40.-d viimased 1500 meetrit". Õnnestus isegi pisut härdaks minna, aga õnneks jõudis finišijoon enne kätte ja härdus asendus rõõmuga. Taaskord tehtud! Aeg oli - 4.44.38.

40 ei ole veel 50, kuid omamoodi murdepunkt siiski. See kinnitab veelkord, et kõik on võimalik, tuletab meelde kõik need "esimesed" ja teeb tänulikuks. Tänu Jumalale, et ma suudan 😊

Pilt: Kadri Kuurmann ja mina