Peale Tartu Urbanit kuulutati Pärnu Urban üsna aegsasti välja ja seadsin ennast kohe ka huviliseks - on juba põnev, kuidas seekord rada linnamaastikul (või sellest välja, selle ümber) joonistatakse. Uudishimu, kui palju tundmatuid paiku siis Pärnu kandis siis ikka olla saab, oli ka. Muidugi võtsin päev korraga, olles valmis, et võib-olla tuleb mingi viperdamine vahele, aga mida lähemale Kondimootor jõudis, seda kindlamaks osalemine muutus. Kaja tuli ka seltsi ja nõnda siis suvepealinna sai kulgetud.
Ring tõi jälle uue sillani ja siis mööda liivast jõeveert Raeküla poole. Liivas jooksmine oli raske, aga jätkasin oma ettemõeldud strateegiaga. Toimis. Surnuaia tagant läbi, Reiu sillast üle ja Reiu poole. Juba teadsin ette, et järgmiseks tuleb Reiu jõe ületus mööda vana raudteesilda ja mõtisklesin, et huvitav, kuhupoole siis tee viib - vasakule või paremale. Esmalt paremale, otse nö suurde toidupunkti, kus täitus 30 km ja natuke ootamatult kohtasin Kajat ja Priitu.
No siis väga ei kiirustanudki rajale 😀 Aga ei molutanud ka kaua. Viimased 20 km - puhas puhkus ju, mõtlesin, ja teekond jätkus Raeküla terviseradadel. Need viisid välja värskele Via Balticale, täpsemalt selle alt läbi. Siis oli vaja veel lõuna ehk siis Lottemaa poole liikuda. Seal ei olnud küll kõndimine liigse sääsetiheduse tõttu võimalik 😀 Aga kõndisin siiski, nosisin ära kaks kaasavõetud banaani ja jõin paar lonksu rohkem. Andsin sääskedele alla ja jalgadele pisut valu. Tagasipöörde üle oli hea meel, kilomeetrid vähenesid rahuldavas tempos.
Golfiväljakul sai täis 40.-s maraton. Lubasin endale selle peale tervelt poolteist kilomeetrit kõndi. 😀 Ja siis algas see ilus rannalõik - metsa all mõnus rada, vasakul meri lainetamas, vahepeal liivariba. No ja siis see rästik! - kiljatasin nagu neiu muiste ja jooksin sammu aeglustamata edasi - tüüp oli poolenisti raja peal, pea teravalt püsti. Hea, et peale ei astunud.
Ja siis oli Merimetsa. Pisut asfalti ja vaatetorni juurde viimasesse TP-sse. See oli niisugune tõeline aeglustuse koht - esmalt võtsin elus teise Red Bulli ühe topsitäie (see oli nii külm ja magus!) ja siis mere veerde.
Oli pisut sürreaalne pilt, kuidas eespool inimesed lihtsalt kulgesid mööda liiva- ja veejoomesid, jalad paljad, tossud näpus. Tõeline vaikusehetk.
Viimane 7 km. Tossud tuli siiski jalga tõmmata ja uuesti
kergliiklusteele suunduda. Papiniidust Tervise paradiisi suunas, selles
mööda ja... kas tõesti vaaterajale? Ei suutnud seda hästi uskuda, aga
tõsi see oli - rannaniidu puidust vaatering tuli läbi teha. Rannapromenaad. Palju puhkajaid, rannamõnusid nautivaid inimesi. Viimased paar kilomeetrit olin otsustanud jooksusammul läbida ja see õnnestus. Sunseti juures kuulsin selja taga kummalist heli ja kui abipolitseinik mööda vuras, sain aru, et see oli tõuksi nö kell. Tõuksipolitseinik jäi minu ette sõitma ja "kella andma". Hetk hiljem liitus veel üks ja nõnda siis kahe politseiniku saatel viimased paarsada meetrit finišini liikusin. Oli päris äge tunne 😀 Ja siis oli jälle Düün ja finiš ja medal.
Olin väga väsinud aga väga rahul, aega kulus vähem, kui esialgu arvasin ja mõnus "aftekas" koos Kondimootori-mälestuste heietamisega panid päevale täiusliku punkti.
50 km aeg: 07:06:15
Kondimootori korraldajate tiimi on põhjust tänada - jälle äge ja vahva rada. Põnevusega ootan järgmist, mis lubaduste kohaselt uuesti omadega metsa läheb. Linnas on tore, aga metsas mõnus 😊