💙 Sada ja üks kilomeetrit puhast rõõmu - selline mõte oli peas hetkel, kui Kurgjärve spordikeskuse juures laupäeva hommikul kell 11.00 -18 kraadiga sügaval Vana-Võromaal Vahtsõliina kihlkunnas Taliharja Vanakurja rajale startisin koos teiste samasuguste hulludega sh Helle, Jaanika, Reena, Caresse, Siiri ja Ulvi ja Mairi.
Nädalapäevadega oli yr.no veebilehest kujunenud uus koduleht, kus kohalikke temperatuure jälgisin ja pidevalt varustust-riietust ümber nuputasin. Reede õhtul asusime Haanja poole teele, kus meid ootas hubane majutuskoht ja teadmine, et Kaja on parim tugitiim, kes õigel ajal teele saadab ja õigel ajal vastu võtab.
Niisiis suusatajate ja ratturite järel Haanja suusaradadel esimesed paar kilomeetrit ja siis otse üles Suurele Munamäele. Sellest allaminek andis esimesed ristsed lumes sumpamise osas. Päikeseline taevas hakkas tasapisi pilve tõmbuma ja see oli hea märk - õhk läks soojemaks ja jäigi püsima -11 kanti.
Vällamäe tipus, 7,8 kilomeetrit stardist ootas meid esimene medaljon. Ja siis mööda köisi allaminek või õigemini siis allalibisemise pidurdamine 😀
Olime valinud strateegiaks kõndjooksu - ehk siis maanteed ja rajad, kus lumi ja maastik võimaldas jooksusamm, mujal siis kõnd/sumpamine.
10-l kilomeetril sõin esimesed marmelaadikommid, mis andsid üsna märgatavalt jõudu.
Üsna kiiresti õppisid jalad nautima maanteid kui puhkehetki, sest metsarajad olid ikka väääga lumised, küll ratturite ja suusatajate ja eesminejate poolt sisse tallatud, ent siiski mitte jalutus- ega jooksurajad.
Ühel hetkel tuli meile vastu lumesahk, puhas tee oli mõnus 😀
Siis jõudsime Kütiorgu, mis oli täis melu, rahvast, muusikat ja mäesuusatamist. Rada viis ringiga mööda keskuse tagant ja siis suusatajate nõlva äärt pidi alla. Nõlv oli ikka nii järsk, et otsustasin vanamoeliselt "alla kelgutada" - pükste materjal oli selle koha pealt vastupidav. Siis pisut maanteed ja jälle metsarada, künkast üles ja alla esimese TP poole.24,4 km-l Tammetsõõril asuvat esimesed TP-d hakkasin küll juba paar kilomeetrit enne ootama. Tuul oli tõusnud ja see tegi olemise külmemaks, TP-s jõin kolm topsi mustikakiselli, tirisin selga tuulejaki, võtsin kotist välja ja panin lambi pähe, kuigi oli veel valge - ei tahtnud lihtsalt pimeduse saabudes eraldi peatust enam teha. Ja liikusime edasi.
Pimenes. Nüüd oli mõnda aega võimalus joosta mööda suuremaid külateid Loosi mõisani välja, sealt natukese aja pärast keerasime jälle metsa Puutli puukiriku suunas. Oli küll üsna müstiline see pisike puukirik künka otsas kui pimedusest järsku pealampide valgusvihku ilmus. Härmas akendel põlesid jõuluküünalde kolmnurgad. Ja rada viis edasi metsavahele järgmise vahepunkti - Piusa jõeäärse Härma müüri ja teise medaljoni suunas.
Siin muutus maastik päris lamedaks - olime jõudnud jõe lähedusse. Ühe sillakese juurest hargnes mitu jälge, valisime keskmise, otseviiva ja jõudsime jõe kaldale. Pimeduses teisel pool kõrguv poolenisti lumine Härma müür oli hämmastavalt ilus oma ürgses jõulisuses, aga 41,1 km-l lubatud medaljoni seal kohas ei olnud. Hargnesime, Helle uuris kaarti, mina tatsasin üle silla ja jäin käed puusas ringi vahtima. Otsekui kogemata langes siis pilk selja taha - just seal, väikese põõsastiku serval oli nii silt kui kauss kui kausi sees medaljonid. Tehtud-võetud ja edasi teisele kaldale Härma müürile edasi kulgema.
See oli kole raske - vahepeal läks rada täpselt müüriveerele ja vaene pea hakkas nii ringi käima, et mõne laskumise juures kasutasin kõiki nelja jäset ja rikkalikult sõnavara. Aga ma usun, et päevavalges ja eriti kevadel on see koht imeilus. Oli ka nüüd imeilus kogu oma sünguses ja raskuses.
Aga oli teadmine, et 49,8 km-l on Kesklaager, toidu, sooja joogi, ja valgete siseruumidega. Aga oli ka olnud kirjas, et kell 21.00 läheb Kesklaager lukku. Kujutasin ette, kuidas jõuame kohale ja maja on vaikne ja pime.
Selle asemel põles lõke, ruum oli täis rahvast, kätte tekkis pudrukauss ja teetops ja lauast leidsime tuttavat rahvast. Pudrujagaja teatas, et "nii see, kui kõik teised TP-d on avatud nii kaua kuni viimane elus inimene on läbi läinud".
Istudes hakkas päris paha, kahvel ei tahtnud käes seista ja putru ei tahtnud keha kohe mitte. Kas see oli vappekülm või midagi veel, igatahes oli väga paha (tegelikult olin väsinud äkki juba enne Kesklaagrit mõned kilomeetrid). Mõtlesin, et ei saagi siit minema, kui paremaks ei lähe. Õnneks läks. Ka puder läks kõhtu. Vahetasin märja jaki ja tuulejaki sulejope vastu ning edasiliikumine jätkus.
Nüüd oli pikki maanteelõike, mis andsid puhkust jalgadele, ent selle eest olime jälle tuulte meelevallas. Kiirem edasiliikumine andis sooja ja ka saadud kõhutäis oli teinud olemise tugevamaks. Meiega oli liitunud Caresse, kes liikus oma esimese 101 km finiši poole. Möödusime Vastseliina linnusest ja Valgest ristist.
Järgmiseks vahepunktiks Sandi küla tare 68,8 km-l koos kolmanda medaljoniga. Tehtud-võetud. Nüüd Nopri suunas. Meel ahenebki väga kitsaks - ainult üks ja ainus eesmärk, kõik muu on ebaoluline, ka lumi, lumesadu, tuul, pimedus ja külm.
Ühel hetkel on tee ääres silt Nopri talu meierei 2,5 km. Tuiutan seda ja mõtlen, et nii lihtsalt see ka nüüd ei käinud. Muidugi mitte - üks väike metsapaun tuleb veel teha, teelt maha minna ja ikka pisut ringi sumbata.
Kui paljuräägitud vasikalaut paistma hakkas tundsin vastupandamatut vajadust sefiiri järele. Olenemata külmast oli see pehme ja söödav.
Nopri punkti jõudsime kella nelja ajal hommikul, oli lootus jõuda lõpuni ikka 24 tunni sees. Ka siin oli rahvast, sai võileiba, puljongit makaronidega, kuuma teed ja lahustuvat kohvi. Seda jõin küll ühe topsitäie.
Ja siis taas õue, viimased 25 km. Sel hetkel läksid küll silmad märjaks, sa tead et sul on jäänud veel "ainult" veerandsada kilomeetrit ja sa oled oma eesmärgi saavutanud.
Aga enne veel on 89,8 km-l viimane medaljon teisel pool Rogosi mõisat Vorstimäel. Noprist viis tee metsarajale, mis oli sirge, sirge ja veelkord sirge. See meeldis väga - aju oli hakanud teed veel väiksemateks lõikudeks jagama ja siin oli see huvitav koht, et mitu kilomeetrit see pikk sirge järelejäänud teekonda lühemaks teeb.
Rogosi mõisast mööda hakkas tee jälle mäkke viima. Oli maanteed ja siis tuli üle välja minek, kus oli valida mitme tallatud raja vahel, aga kõik viisid Vorstimäele, viimase sinise medaljonini.
Mööda maanteed edasi, viimased 11 km. Viimased 10. "Laibakuur". 8 km. Taas heinamaateed, veidi ronimist mööda mäekülgi ja siis otsetee mäkke mööda lagedat välja, kus rada oli praktiliselt täis tuisanud, aga jäljest päris kõrvale ei saanud ka astuda, sest lumi ei kandnud.
Ilusad metsa- ja aasavaated ja ilmselt selline ilus jalutustee. Siis leidsin end pikali maas, parem käsi külje all. Arutasin mõned sekundid, et kas keha tahab siis nüüd juba lamamist harjutada, aga pisut vara oli veel ja ajasin end uuesti püsti. Parem ranne lõi tuld välja ja umbes veerand tundi möödus keskendumisega sellele põrutusvalule. Aitab väga hästi aega viita! (olgu, must huumor 😁)
Suusarada. Kell näitas, et jäänud on veel 2,5 km ja kuidagi ei suutnud oma peas pilti kokku panna, et kuidas me jõuame sinna kuhu peame jõudma. Ja siis olimegi seal. 1,9 km lõpuni. Sama rada, kust eelmisel päeval alustasime. Künkast üles ja alla minekuks leidsime veel jõudu jooksusammuks. 1 km lõpuni. Oli vaja jälgida, et läheksime õigel ajal teisele rajale, sest finiš oli pisut teises kohas kui start. Ja siis tuled võsatuti tagant välja ja on tervituskisa ja rõõmus kallistus ja diplomid ja sinine vaip ja lõpu foto ja soe ruum koos aplausiga ja "ohtaevasseeongiläbi". Päriselt ka sai see külm-pime-tuuline-raske hullus läbi? Jah.
Suur Tänu "Taale, kes om loonu taiva ja maa" (nagu tavatses öelda Kaika Laine)🙏
*
Kell ütleb, et 22:51:36 jooksul läbisin 105.13 km (sh ka ruumis seesoleku aeg, mil gps võib omatahtsi liikuda), keskmine km aeg oli 13 min, tõusumeetreid oli 1863 m ja laskumisi 1654 m.
Aitäh kaaskulgejatele - Helle, Reena, Jaanika, Ulvi, Mairi, Caresse (palju õnne esimese 101 km läbimise puhul!) ja Siiri ja Kaja - parim tugitiim ever.
Eriline aitäh, kummardus ja lugupidamine Hellele, selle hullumeelse retke koos läbimise eest! Sinu võimekuse ees igas olukorras pilte teha mälestuste jäädvustamiseks olen aga lihtsalt sõnatu!
Tänan, Kaja, tugitiimiks olemise eest - on uskumatult hea tunne, kui sa teed seda, mida sa teed ja keegi toetab sind toidu, joogi ja millega iganes vaja on.
Tänud ka "täpikeste"-jälgijatele, et raatsisite oma aega ja undki kulutada 😊
Ja ülisuur tänu korraldajatele ja vabatahtlikele väärika, ägeda, hullu ürituse eest! Järgmise korrani!💪
Fotod: korraldajad&Helle