Novembrihommik rõõmustas kergete miinuskraadidega, mis tähendas, et pori-muda-jmt ilmselt teel väga ei kohta. Jõudsime Kajaga Tartu Lauluväljakule poole üheksa paiku, saime numbrid ja kaardid ja oligi teeleminek.
Foto: Aldis Toome
Olin valinud seekord komplektiks särk-pikad varrukad-dressikas ja kotti pistnud lisaks jopele ka kileka lisaks muudele kohustuslikele elementidele. Väike termos hea teega samuti.
Muidugi oli start külm ja edasi ka külm, kuid Toomemäel kõigis olulistes punktides ringi tiirutades hakkas juba natuke nagu soojem. Väga palavaks sel jooksul ei läinudki ja see oli hea.
Siis viis tee linnast välja, tänavaid ja nurki pidi, mis olid täiesti uudsed või siis väga palju uuenenud. Olin otsustanud hoida tempot pulsi järgi, sest aega 50 km läbimiseks oli ju küllalt 😀 ja teiseks joosta nii pikalt kui võimalik.
10 km paiku jõudis järele üks jutukas noormees, kes esimest korda nii pikal distantsil, kilomeetri jagu oli samm ühesugune, siis läks ta oma teed. Liikusin mitmest suurest seltskonnast mööda ja paar korda kuulsin ühte ja sama küsimust: "Kas jooksed kõik 50 km?" Vastasin ausalt, et ilmselt ikka kõnnin ka vahepeal 😀
Mõnusatel kruusa- ja asfaltteedel külavahel oli parajas 7 +/- km/h hea liikuda. Paaril laugemal tõusul võtsin ka kõnnisammu.
18 km esimene joogi-ja snäkipunkt üllatas asukohaga - armas ja kena eramaja hoov, grillikoda, elav lõke ja head inimesed. Võtsin kaasavõetud joogitopsi täis kuuma vett ja laadisin papptopsi tšillipähkleid, kuivatatud banaani, rosinaid, ühe küpsise pistsin koti tasku ning läksin kõndides edasi. Valitud toidukombo oli küll pisut ootamatu, aga maitsev ja sobiv. Tops tühi, jätkasin jooksuga.
Rada viis läbi Märja, Lõunakeskuse tagant Ropka tänavasse, ümber Pauluse kalmistu Turu tänavale ja siis Ringteele. Oli põnev ja huvitav vaadata linna hoopis teise nurga alt.
Ropkal kohtusime Mairi ja Markusega, kellel sama distants jalgade all. Jätkasin omas tempos, mille hoidmine tegelikult ei olnud sugugi lihtne - minu pulss hüppab ikka üles-alla nagu jänes ja sestap tuleb üsna sageli pilk kellale visata.
Ihaste sillale jõudes võtsin kõnnisammu ning pistsin kaasavõetud küpsise nahka. Oli ka paras aeg, sest 30 km sai täis ning mööda keerdtreppi sillalt alla minnes ootas järgmine TP. Jälle kuuma vett, jälle natuke pähkleid, üks batoonike kotti ja edasi.
Nüüd jätkus tee 4 km pikkusel Emajõe kallasrajal, kuhu ma polnud mitte kunagi varem oma elus sattunud. Seal ekslesin ka pisut, ehk mõnisada meetrit nö õiges suunas aga valel rajal (mis oli lihtsalt rohkem käidud). Olulist vahet see ei teinud, aga tuletas meelde, et isegi siis kui sa arvad, et on ainult üks tee võimalus, siis tuleb ikka olla tähelepanelik. Ja tähelepanelik tuli olla, sest rada oli külmunud ja väga kitsas, tuli ette vaadata, kuhu ja kuidas oma jalg maha panna, et ei komistaks. Lisaks veel mõned vahvad metallist sillakesed üle veejoomete. Ja need ilusad pingikestega kohakesed, kus sai jõe peale vaadata. Kui rajameistrite eesmärk oli lisaks liikumisrõõmule tekitada soovi ühte või teise kohta tagasi tulla, siis ka see sai täidetud - sinna kallasrajale tahan ükskord küll tagasi minna :D vähe soojemal ajal :D sest nüüd hakkas ka külm, kileka selgapanemise mõtet kaalusin mõne aja, ent siis läks rada laiemaks ja kiiremaks, jõudis asumi äärde välja ja külmatunne kadus.
Edeni kaubanduskeskus, otsetee Annelinna majade vahelt läbi ja siis Raadi suunas. Majade vahel oli päris korralik tõus, niiet tuli siiski veidi tempo maha võtta ja kõndima jääda. Raadi kant - jällegi üks paik, kuhu jalg ei olnud varem sattunud, aiamajakeste piirkond, uusarenduse piirkond, üks märjal ajal liivaga täidetud ja silutud ala, kus andis ikka väga mõnusalt ukerdada, siis jälle kõnnitee, pargitee, garaažidevaheline tee ja siis oligi ERM silme ees. Vanades korrastatud varemetes oli kolmas TP, sooja toidu punkt. Veelkord lihtsalt sooja vett, hea vabatahtlik pakkis toidupaki seljakotti ja andis kätte teetermose, mille kõik ära jõin. Ja teekond jätkus läbi mõisa pargi uuendatud osa ja väikese kaarega võttis suuna linna poole tagasi. Siin vanemas osas oli ka maraton tehtud ja ainult kaheksa km veel lõpuni.
Kõigepealt tuli mäest alla ronida ja siis väga järsust trepist üles, et Narva maanteele saada. Ja siis jooksusammul edasi, üle tee, Peetri kirikust ära paremale ja alla jõe poole.
Üritasin ikka hoida sama joont, et kilomeetritele ei mõtle ja ei arvuta, kui palju veel jäänud on, aga nüüd, 5 km enne lõppu läks see järjest raskemaks. Jalad oleksid nagu tahtnud kiiremini minna - et see "piin" lõpeks - aga keha hakkas väsima. Sundisin meeled ümbritsevat ja kella jälgima ning poole kilomeetri haaval sai distantsi ikka lühemaks joostud. Ja silda ületades sai natuke jälle kõndida ka 😀
Viimased kaks kilomeetrit Jänese matkarajal Emajõe kaldal, suur väljakutse, mille kõige suuremaks motivaatoriks oli teadmine, et seal Lauluväljaku juures on ka väikesed künkakesed, mis kõnnisammu võimaldavad. Ja jooksin edasi.
Künkakesed olid tõesti ja viimased kolmsada meetrit samuti, veel väike auring ja olingi Lauluväljaku ukse ees ja sees. Allan tuli medaliga vastu, surus kätt ja pani medali kaela sõnadega: "Väga tubli!" - "Olen küll!" kommenteerisin vastuseks - no pidin ikka päris väsinud olema, kui ise ennast nii avalikult kiitma kukun 😀
*
Tavapärast väsimust ei olnud, kiirustasin tualetti, tirisin niisked särgid maha ja joped selga - ei teadnud veel, kas juba autosse pääsen 😀 ja suundusin suppi sööma. Tjaa, suutsin üllatada nii Kajat, kui Priitu kui Triinu, kes arvanud, et mind veel üle tunni oodata tuleb.
Jaa, suutsin ka iseennast üllatada, et tempo hoidmine nii hästi õnnestus, pulsi ühtlasena hoidmine õnnestus ja esmakordselt nii pikk distants üheksakümne protsendi ulatuses joostes läbida õnnestus. Ilmselt mängis olulist rolli ilm - paar kraadi miinuses, tuuletu, pilvealune, mis aitas kehal hoida sobivat temperatuuri ja kindlasti riietevalik - oli pigem jahe ja paras kui soe või palav.
Olen väga tänulik Kondimootori korraldajameeskonnale ja kõigile neile vabatahtlikele, kes TP-des meie jaoks olemas on!
50 km Tartu ümbruse ja linna teedel: aeg 6:42:39
