Kondimootor. Alatskivi Tuiskajad 4.02.2023

Veebruarikuu kulus kuhugi niimoodi ära, et Kondimootori järjekordne äge sündmus - Alatskivi Tuiskajad saab alles nüüd kirja pandud. Parem hilja kui mitte kunagi, eks ole. Noh, eks tuju oli peale Taliharja ära ka ja aega sai kulutatud arusaamisele, et mis siis viga on ikka. Arstid räägivad üht, aga vaatab, kuidas ja mis. Tööd oli ka millegipärast palju. Aga aitab vabandamisest 😌

Kondimootori elamusretked on juba natuke nagu "must be". Sa tead, et sind ootab ees midagi head, põnevat ja rahulolupakkuvat. 

Nii ka seekord. Sättisime end Helle ja Kajaga reede õhtul Alatskivi lähistele teele. Olime saanud öömajale Nina külla Peipsi kaldale. Mõnusa majakese teine korrus oli kalameeste ja meie päralt. Köögis sattusime jutule toreda abielupaariga, kes ütles, et tulevad Lätist spetsiaalselt siia kalale. Natuke arutlesime siis ühiselt selle üle, mis on hullem hullus - kas päevade kaupa jää peal istuda ja õnge jääaugus leotada või päev otsa kilomeetreid ja kilomeetreid kõndida. Vastastikune lugupidamine igatahes võitis 😀

Laupäeva hommikul said pudrud-kohvid söödud-joodud ja suundusime Alatskivi lossi juurde, kus kõrvalhoone juures siis start oli. Jaanika ja Reena ja Ulvi ja Mairi ja Markus. Kõik ikka hoos. Jaanika ja Reenaga ühised alguspildid ja teele.

Ilm oli küll pilvealune, et vaikne ja paraja kraadiga. Olime Hellega otsustanud viiekümne kilomeetri jooks-kõnni kasuks ja nõnda siis kulgesime mööda üsna sirgeid ja mitte väga mägiseid teid. 

Kui hakkasime esimesse toidupunkti jõudma, tuli äkki päike välja. See oli üldse üks imeilus mõnisada meetrit pehmet rohelist samblarada, mis viis esmalt noorkotkaste laagrisse ja siis oli juba meie ergutuspunkt.

Siis edasi. Meie ette olid jäänud käima kaks noormeest, nii mõnisada meetrit eespool. Ei läinud nemad eest ära, ega jäänud meie maha. Kui jooksime, jõudsime lähemale, kui kõndisime, kõndisid ka nemad. 

MEKI toidupunktile lähenedes nägime hulganisti rahvast, kes 30-l kilomeetril kulgesid. Vastastikused heatujulised tervitused ja lehvitused olid vahvad. Haarasime oma toidupaki kaasa ja kulgesime edasi. Ikka oli mõnus ja ilus. Jälle tuli päike korraks vahetult enne toidupunkti välja.

Viimased mõned kilomeetrid, vahepeal veel üks snäkipunkt. Meie ees olevad noormehed jäid sinna istuma ja saime siis vahepeal ise "jänesteks" 😀 Vahelduse mõttes viis tee mäest alla ja nii oli hea jooksusammul veereda. Siis sai meie rada kokku kolmekümnestega ja rahvast sai teele rohkem. 

Siis kostis selja tagant müdinat ja mehed lippasid vastleitud tempoga meist rõõmsalt mööda. Hästi tehtud! 😀

Paar kilomeetrit enne Alatskivit tõusis tuul, üks asfaldilõik oli päris külm, sest tuul puhus otse kontidest läbi. Siis olime taas pargis ja sillal ja veel mõni samm ja oligi tehtud!

Supipottide juures avastasime veel hulga tuttavaid Jooks on lahe seltskonnast ja mujaltki.

Kokkuvõtlikult oli see nagu hea puhkus peale Taliharja Vanakurja, selline mõnus lenderdamine 😊 Aeg: 08:04:22

Suur tänu korraldajatele ja headele kaaslastele 😊 Käärikul näeme!