Elu parim ettevalmistus varustuse jm osas st kõik oli olemas, midagi ei olnud puudu. Ilm jahe, aga kuiv.
.jpg)
Kogunemine traditsiooniliselt Estonia ja ees ja nii me läksime.
Juba teisel kilomeetril oli selge, et head nahka täna ei tule.
Kaheksandal kilomeetril oli selge, et üldse mitte midagi ei tule. Hing kinni, kops maksas, hing paelaga kaelas.
Elu esimene maratoni-DNF siis. Ei salga, prillid võttis uduseks.
(võib-olla oleks pidanud kuulama sisehäält ja üldse mitte starti minema 😑)
*
See maratonideaasta on siis kriipsu alla saanud. Seekord sedamoodi 😀
Loodan selle peale, et "häda ja viletsuse" põhjuseks olev populaarne puugiprobleem ei ole jõudnud väga süveneda ja kaob ruttu 😊