Seekordne mõmmijooks läks veidi teisiti, kui oli plaanitud. Esiteks oli HaanjaUltra100 kohta harukordselt ilus ilm - kuldne ja päikeseline, ei mingit vihma, ei mingit muda 😀 Teiseks, teiseks. Aga järjekorras.
Reede õhtul võtsin Kadri auto peale ja vurasime Tartu poole, sealt pidi Ulvi peale tulema. Helle pidi kahjuks seekord maha jääma, ja ekraanilt ringiaegu jälgima. Sügavas soojas sügispimeduses jõudsime Haanjasse, ja kõigepealt seiklesime Ulvi ööbimispaika kuhugi Suure Munamäe taha küngaste vahele. Siis oma majutuskoha juurde, kus Indrek juba ootamas ja läksime numbreid kätte saama. Siis õhtusöök ja muud jutud ja uni.
Kell helises 5-st. Ärkamine ja askeldamine, kohv ja puder ja riidesse ja. Tiinal seisis ees tema 100-s maraton. Minul 21., 14 jooksumaraton. Kadril esimene HaanjaUltra mõmmijooks. Jaanika ja Reena katsetamas uuesti 100-t. Olime põnevil, kuidas ja mis.
Stardipaigas oli meeleolu juba mõnus, rahvas elevil ja kell 7 läksid ultrad rajale. Meie viis minutit hiljem. Ilm oli temperatuuri poolest jahe, pikad püksid, pikk särk, T-särk, kindad, müts ja tuulejakk olid seekord riietevalikus. Kõik osutus õigeks, tuulejakist loobusin peale esimest ringi. Sel esimesel hoidsin rahulikult Tiina ja Maichli selja taha, olenemata pealambist oli minu jaoks nähtavus kehv ja seepärast ei kiirustanud. Eelmisest aastast teadsin, et järveäärne juurikaala tahab pigem kõndimist kui jooksmist. Tõusud võtsin kõndides. Lisaks tuulejakile panin ära ka pealambi ja ilusas sügishommikus jätkasin mõnusa minekuga. Ikka tõusud kõndides ja allapoole joostes. Tempo püsis 7 minuti graafikus nagu olin mõelnud. Juua-süüa väga ei tahtnud, esimene jook tuli kolmandal ringil. Sellel ringil hakkasid ka mõned seljad juba vastu tulema ja nii kulgesin tasamisi neist mööda. Kolmanda ringi rajal olevas TP-s võtsin juua ja hakkasin järgmistest mööda minema, kui sain mehelt sellise kurja pilgu osaliseks 😳, et lausa kangestusin. Pidasin paremaks ta ette ära lasta ja veidi mõtiskleda, et mis nüüd siis juhtus. Midagi niisugust kogesin oma lühikeses maratoniajaloos esimest korda.
Ja siis oligi rütm läinud, mott maas, jalad ka veidi krampis. Jätkasin siiski enamvähem endises rütmis, stardi-finišipaiga joogipunktis ei tahtnud midagi ja kulgesin neljandale ringile. Kurja pilgu omanik püsis mõnesaja meetri kaugusel ja kuulda oli teda üle terve metsa. See oli juba kogemus, tundsin kuidas mu pikameelsus järjest lühemaks jääb. Lõpuks jäi nii lühikeseks, et ringi lõpus astusin rajalt kõrvale eesmärgiga kempsu minna. Ja rahu saada (sic!). Kulgesin ka viienda ja kuuenda ringi lõpuni, tavapärast rõõmsat elevust viimasel kahel kilomeetril ei tekkinudki. Ja ei osanud kuidagi selle kogemuse ja emotsiooniga hakkama saada enda sees (ja kahtlustan, et sellel olid omad tagajärjed järgmisel päeval, mis omakorda väga kurvaks tegid).😞
Teiste head tulemused ja saavutused tegid küll üliväga rõõmu. Ent taipasin, et oma sisemusega ja selle kahe kõrva vahelise osaga tuleb parasjagu veel tööd teha - senised kogemused jooksurajal on olnud eranditult ägedad ja inimesed on olnud eranditult toredad, ent iial ei tea, millal on järgmine selline kord. Oma rütmi ja tempot ei tohiks häirida mitte miski ega mitte keegi, nii mõtlen. Ja kas tõesti olen siis nii kergelt "rajalt mahavõetav"? Ja kui, siis miks ja mida sellega ette võtta? Niisugune mõrumagus mõmmijooks siis seekord. Kuid kokkuvõttes oli siiski väga ilus päev 😊
Ja nüüd siis mõtisklen.
13. HaanjaUltra100 aeg:
5:36:08
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar