Olin end esialgu pannud kirja maratonile, kuigi vahe Berliini ja Tartu vahel oli ainult nädal. Berliinis kogetu põhjal otsustasin siiski poolmaratoni kasuks, et kui mitte terve rehkendus, siis vähemalt pool 😃
Pool seitse hommikul vurasime läbi uduse hommiku Tartu poole. Ilm oli selge, ent jahedam, kui esialgu tundus. Olin plaaninud joosta lühikeste pükste ja lühikeste varrukatega särgiga ning mummuliste põlvikutega, ent otsustasin siiski pikkade varrukatega särgi kasuks. Kindad ja müts olid lisaks. Põlvikud ei tundunud jalas head, mingi sisetunde ajel olin visanud kotti veel paar paari sokke. Need läksid nüüd siis käiku.
Maratonijooksjad rajale saadetud, oli vaja kusagil soojas olla - valisin Pihlaka kohviku sealsamas ja mõtlesin, et riskin paari saiakese ja kakaoga - stardini oli üle tunni aja, aga hommikupuder hakkas tasapisi oma mõju juba kaotama. See oli nüüd siis puhas eksperiment.
Minu spordiajaloos esimest korda oli plaaninud mu õde tulla mind teele saatma ja hiljem vastu võtma. Starti jõudis ta täitsa õigel ajal. Teda oodates tegin edasi-tagasi sörkides sooja, sest õhk oli seismiseks ikkagi liiga jahe.
Kell 11.00 läksime rajale, mis viis mööda Turu tänavat Tähe tänava kanti, püüdsin hoida tempot 6.50 juures, et rahulikult kulgeda, see pidi olema "puhkusejooks". Nagu ikka stardis, kadusid inimesed eest ära ja mina pingutasin end tagasi hoida.😊 Rütm oli hea, pisut "raskepärane", ent siiski mõnus. Kiitsin end mõttes pika särgi valiku eest, sest soe hakkas alles kolmandal kilomeetril ja jalad olid ikka päris punased. Viiendal kilomeetril jõudsin järele ühele naiste seltskonnale, kellest üks tumerohelise pluusiga tütarlaps minu ees mööda läks ja mina võtsin talle järele. Tempo sobis. Nii jooksin esimest korda siis "jänesega". Niimoodi jätkasime kuni Sõpruse sillani, kus tema jäi joogipunktis jooma, mina kulgesin edasi. Joogijanu ei olnud üldse, ei tahtnud rütmi segi ajada ja nii läksin. Mõnekümne meetri pärast oli mu ees jälle üks tütarlaps, seekord heledapäine, tempo sobis jälle ja nii jooksin teist korda ajaloos "jänesega". Mis tähendas mõlemal juhul seda, et tegelikult jooksin kiiremini, kui plaanitud 6.50. Selle asemel oli 6.20-6.30, isegi 6.10. Nõnda kulges tee mööda Emajõe kallast vana Atlantiseni, sealt edasi, siis tuli tagasipööre (ja lahke vabatahtlik, kes hoiatas, et rohi on väga libe! Aitäh talle!), üle silla ja Supilinnas mööda kaldapealset edasi. Jälle oli joogipunkt, seekord võtsin topsi vett, mis oli meeldivaks üllatuseks soe!, võtsin paar lonksu ja rohkem ei tahtnud, isegi vastu hakkas. Sealt edasi läksin edasi üksi, rohkem "jäneseid ei tulnud". Tasapisi läks samm raskemaks, ka tekkis juba ette väike tõus, mis viis õlletehase ja laululava tagant läbi, mööda pikka Herne tänavat Toomemäe külje alla, ülikooli peahoone eest mööda ja Lossi mäest üles. Lossi mäest räägitakse legende 😃 Omal ajal sai sealt mäest igasuguses olekus üles ja alla käidud, ent ajaloos esimest korda tuli sealt üles joosta. No püüdsin ka, üsna raske oli teine 😀 Siis toomkiriku varemed, joogipunkt (jätsin vahele), Inglisild, keerutus pargis, vana sünnitusmaja ja Riigikohtu hoone vahelt Vallikraavi tänavale. Nurga peal läks suureks kisaks - kogu mu armas pesakond seisis rivis ja elas kaasa. Pidasin aru, et kuidas nad küll enne mind finiši juurde jõuavad, kui nemad ei jookse :P Aga jätsin selle nende mureks ja kihutasin mööda Küütrit niipalju kui püdelad jalad võtsid, punasel vaibal jooksin ka elus esimest korda 😃 Olin väga rõõmus, et lõpetasin, tegelikult oli ikka raske küll.
***
Lõpujoogiks pakuti vett või 0-õlut, valisin viimase. Siis äkki tahtis süda pahaks minna ja pilt eest ära nii, et otsisin koha istumiseks ja joomiseks ja pesakonna ootamiseks. Otsustasin, et panen end vahepeal ikka riidesse ja otsin nad siis üles. Mõeldud-tehtud. Kohtumised-õnnesoovid-jutustamised. Oli väga vahva 😀
Kokkuvõtlikult ei olnud lihtne jooks isegi mitte see poolik rehkendus, aga mõnus ikkagi oli vanas heas Tartus joosta, tuttavaid ja uudseid nurki näha. Eriline rõõm oli Helle üle, kes tegi oma isikliku rekordi, parandades seda vist rohkem kui viis minutit! Nii äge! Ja Kadri jooksis esimest korda Tartus ja Reigo jooksis oma elu esimest maratoni ja samuti väga hästi. Rõõm nende üle 😊
Minu aeg:
2:14:21
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar