22.10.22 13. HaanjaUltra100 mõmmijooks ehk 42,2 km

Seekordne mõmmijooks läks veidi teisiti, kui oli plaanitud. Esiteks oli HaanjaUltra100 kohta harukordselt ilus ilm - kuldne ja päikeseline, ei mingit vihma, ei mingit muda 😀 Teiseks, teiseks. Aga järjekorras.

Reede õhtul võtsin Kadri auto peale ja vurasime Tartu poole, sealt pidi Ulvi peale tulema. Helle pidi kahjuks seekord maha jääma, ja ekraanilt ringiaegu jälgima. Sügavas soojas sügispimeduses jõudsime Haanjasse, ja kõigepealt seiklesime Ulvi ööbimispaika kuhugi Suure Munamäe taha küngaste vahele. Siis oma majutuskoha juurde, kus Indrek juba ootamas ja läksime numbreid kätte saama. Siis õhtusöök ja muud jutud ja uni.

Kell helises 5-st. Ärkamine ja askeldamine, kohv ja puder ja riidesse ja. Tiinal seisis ees tema 100-s maraton. Minul 21., 14 jooksumaraton. Kadril esimene HaanjaUltra mõmmijooks. Jaanika ja Reena katsetamas uuesti 100-t. Olime põnevil, kuidas ja mis. 

Stardipaigas oli meeleolu juba mõnus, rahvas elevil ja kell 7 läksid ultrad rajale. Meie viis minutit hiljem. Ilm oli temperatuuri poolest jahe, pikad püksid, pikk särk, T-särk, kindad, müts ja tuulejakk olid seekord riietevalikus. Kõik osutus õigeks, tuulejakist loobusin peale esimest ringi. Sel esimesel hoidsin rahulikult Tiina ja Maichli selja taha, olenemata pealambist oli minu jaoks nähtavus kehv ja seepärast ei kiirustanud. Eelmisest aastast teadsin, et järveäärne juurikaala tahab pigem kõndimist kui jooksmist. Tõusud võtsin kõndides. Lisaks tuulejakile panin ära ka pealambi ja ilusas sügishommikus jätkasin mõnusa minekuga. Ikka tõusud kõndides ja allapoole joostes. Tempo püsis 7 minuti graafikus nagu olin mõelnud. Juua-süüa väga ei tahtnud, esimene jook tuli kolmandal ringil. Sellel ringil hakkasid ka mõned seljad juba vastu tulema ja nii kulgesin tasamisi neist mööda. Kolmanda ringi rajal olevas TP-s võtsin juua ja hakkasin järgmistest mööda minema, kui sain mehelt sellise kurja pilgu osaliseks 😳, et lausa kangestusin. Pidasin paremaks ta ette ära lasta ja veidi mõtiskleda, et mis nüüd siis juhtus. Midagi niisugust kogesin oma lühikeses maratoniajaloos esimest korda.

Ja siis oligi rütm läinud, mott maas, jalad ka veidi krampis. Jätkasin siiski enamvähem endises rütmis, stardi-finišipaiga joogipunktis ei tahtnud midagi ja kulgesin neljandale ringile. Kurja pilgu omanik püsis mõnesaja meetri kaugusel ja kuulda oli teda üle terve metsa. See oli juba kogemus, tundsin kuidas mu pikameelsus järjest lühemaks jääb. Lõpuks jäi nii lühikeseks, et ringi lõpus astusin rajalt kõrvale eesmärgiga kempsu minna. Ja rahu saada (sic!). Kulgesin ka viienda ja kuuenda ringi lõpuni, tavapärast rõõmsat elevust viimasel kahel kilomeetril ei tekkinudki. Ja ei osanud kuidagi selle kogemuse ja emotsiooniga hakkama saada enda sees (ja kahtlustan, et sellel olid omad tagajärjed järgmisel päeval, mis omakorda väga kurvaks tegid).😞

Teiste head tulemused ja saavutused tegid küll üliväga rõõmu. Ent taipasin, et oma sisemusega ja selle kahe kõrva vahelise osaga tuleb parasjagu veel tööd teha - senised kogemused jooksurajal on olnud eranditult ägedad ja inimesed on olnud eranditult toredad, ent iial ei tea, millal on järgmine selline kord. Oma rütmi ja tempot ei tohiks häirida mitte miski ega mitte keegi, nii mõtlen. Ja kas tõesti olen siis nii kergelt "rajalt mahavõetav"? Ja kui, siis miks ja mida sellega ette võtta? Niisugune mõrumagus mõmmijooks siis seekord. Kuid kokkuvõttes oli siiski väga ilus päev 😊

Ja nüüd siis mõtisklen.

13. HaanjaUltra100 aeg:

5:36:08

11. Tartu Linnamaraton/poolmaraton 1.10.2022

 Olin end esialgu pannud kirja maratonile, kuigi vahe Berliini ja Tartu vahel oli ainult nädal. Berliinis kogetu põhjal otsustasin siiski poolmaratoni kasuks, et kui mitte terve rehkendus, siis vähemalt pool 😃

Pool seitse hommikul vurasime läbi uduse hommiku Tartu poole. Ilm oli selge, ent jahedam, kui esialgu tundus. Olin plaaninud joosta lühikeste pükste ja lühikeste varrukatega särgiga ning mummuliste põlvikutega, ent otsustasin siiski pikkade varrukatega särgi kasuks. Kindad ja müts olid lisaks. Põlvikud ei tundunud jalas head, mingi sisetunde ajel olin visanud kotti veel paar paari sokke. Need läksid nüüd siis käiku. 

Maratonijooksjad rajale saadetud, oli vaja kusagil soojas olla - valisin Pihlaka kohviku sealsamas ja mõtlesin, et riskin paari saiakese ja kakaoga - stardini oli üle tunni aja, aga hommikupuder hakkas tasapisi oma mõju juba kaotama. See oli nüüd siis puhas eksperiment.

Minu spordiajaloos esimest korda oli plaaninud mu õde tulla mind teele saatma ja hiljem vastu võtma. Starti jõudis ta täitsa õigel ajal. Teda oodates tegin edasi-tagasi sörkides sooja, sest õhk oli seismiseks ikkagi liiga jahe. 

Kell 11.00 läksime rajale, mis viis mööda Turu tänavat Tähe tänava kanti, püüdsin hoida tempot 6.50 juures, et rahulikult kulgeda, see pidi olema "puhkusejooks". Nagu ikka stardis, kadusid inimesed eest ära ja mina pingutasin end tagasi hoida.😊 Rütm oli hea, pisut "raskepärane", ent siiski mõnus. Kiitsin end mõttes pika särgi valiku eest, sest soe hakkas alles kolmandal kilomeetril ja jalad olid ikka päris punased. Viiendal kilomeetril jõudsin järele ühele naiste seltskonnale, kellest üks tumerohelise pluusiga tütarlaps minu ees mööda läks ja mina võtsin talle järele. Tempo sobis. Nii jooksin esimest korda siis "jänesega". Niimoodi jätkasime kuni Sõpruse sillani, kus tema jäi joogipunktis jooma, mina kulgesin edasi. Joogijanu ei olnud üldse, ei tahtnud rütmi segi ajada ja nii läksin. Mõnekümne meetri pärast oli mu ees jälle üks tütarlaps, seekord heledapäine, tempo sobis jälle ja nii jooksin teist korda ajaloos "jänesega". Mis tähendas mõlemal juhul seda, et tegelikult jooksin kiiremini, kui plaanitud 6.50. Selle asemel oli 6.20-6.30, isegi 6.10. Nõnda kulges tee mööda Emajõe kallast vana Atlantiseni, sealt edasi, siis tuli tagasipööre (ja lahke vabatahtlik, kes hoiatas, et rohi on väga libe! Aitäh talle!), üle silla ja Supilinnas mööda kaldapealset edasi. Jälle oli joogipunkt, seekord võtsin topsi vett, mis oli meeldivaks üllatuseks soe!, võtsin paar lonksu ja rohkem ei tahtnud, isegi vastu hakkas. Sealt edasi läksin edasi üksi, rohkem "jäneseid ei tulnud". Tasapisi läks samm raskemaks, ka tekkis juba ette väike tõus, mis viis õlletehase ja laululava tagant läbi, mööda pikka Herne tänavat Toomemäe külje alla, ülikooli peahoone eest mööda ja Lossi mäest üles. Lossi mäest räägitakse legende 😃 Omal ajal sai sealt mäest igasuguses olekus üles ja alla käidud, ent ajaloos esimest korda tuli sealt üles joosta. No püüdsin ka, üsna raske oli teine 😀 Siis toomkiriku varemed, joogipunkt (jätsin vahele), Inglisild, keerutus pargis, vana sünnitusmaja ja Riigikohtu hoone vahelt Vallikraavi tänavale. Nurga peal läks suureks kisaks - kogu mu armas pesakond seisis rivis ja elas kaasa. Pidasin aru, et kuidas nad küll enne mind finiši juurde jõuavad, kui nemad ei jookse :P  Aga jätsin selle nende mureks ja kihutasin mööda Küütrit niipalju kui püdelad jalad võtsid, punasel vaibal jooksin ka elus esimest korda 😃 Olin väga rõõmus, et lõpetasin,  tegelikult oli ikka raske küll.

***

Lõpujoogiks pakuti vett või 0-õlut, valisin viimase. Siis äkki tahtis süda pahaks minna ja pilt eest ära nii, et otsisin koha istumiseks ja joomiseks ja pesakonna ootamiseks. Otsustasin, et panen end vahepeal ikka riidesse ja otsin nad siis üles. Mõeldud-tehtud. Kohtumised-õnnesoovid-jutustamised. Oli väga vahva 😀

Kokkuvõtlikult ei olnud lihtne jooks isegi mitte see poolik rehkendus, aga mõnus ikkagi oli vanas heas Tartus joosta, tuttavaid ja uudseid nurki näha. Eriline rõõm oli Helle üle, kes tegi oma isikliku rekordi, parandades seda vist rohkem kui viis minutit! Nii äge! Ja Kadri jooksis esimest korda Tartus ja Reigo jooksis oma elu esimest maratoni ja samuti väga hästi. Rõõm nende üle 😊

Minu aeg:

2:14:21

48. Berliini maraton 25.09.2021

 

Kui loosiga veab ühel korral, siis on see loogiline. Kui loosiga veab kaks korda järjest, siis on see juba huvitav. Igatahes oli jaanuaris taaskord rõõmustav kiri postkastis, et olen saanud võimaluse jälle Berliini tänavatel joosta. Oh küll ma olin rõõmus!😀

Plaanitud treenigkava oli muidugi juba vett vedama läinud seoses Achilleuse kõõluste venitusega, ent kolmenädalasel rännakul vahetult enne Berliini-sõitu nihestasin jälle paremat hüppeliigest. Õnneks lasi küll lõpuni rännata, ent mingeid erilisi sihte endale maratoniks enam ei seadnud. Sel aastal lihtsalt on siis selline "puhkeaasta" 😊

Sõitsime seekord Flixbusiga nii edasi kui tagasi. No kohvi ei antud ja süüa ei saanud ja mänge ka ei saanud mängida. Tuli aknast välja vahtida ja raamatut lugeda 😀 Eeliseks aga on see, et Poolamaalt saab läbi sõita päevasel ajal 😊

Ööbisime stardipaigast umbes 5 km kaugusel. Hotell oli mugav ja inimesesõbralik, raudteejaam ja vajalikud poed 5 minuti kaugusel.

Laupäeva hommikul läksime siis Tempelhofi EXPO-le, et saada kätte stardimaterjalid, särk ja soetada uued jooksutossud. Koroona on taandunud ning üle 43000 osaleja sai liikuda ilma suurte piirangute ja maskideta, EXPO-l oli rohkem kaupu ja reklaami võrreldes eelmise aastaga. Enne päris sisenemist saime käe ümber osalejapaelad. Stardimaterjalid käes, sukeldusime kõikvõimalikesse sporditarvetesse. Ja pilti tegime ka. Helle tahtis uusi HOKAsid ja pealampi, mina uusi ONAIRe ja rohkem mitte midagi. Aga Berliini maratoni maskoti Fridolini võtsin ikkagi ka kaasa 😀

Saime oma tahtmised ja kulgesime tagasi linna poole. Oli plaan jõuda keiser Wilhelmi mälestuskirikusse maratoni jumalateenistusele, aga kuidagi hakkas kohe viltu minema see plaan - kõigepealt arvas Helle, et oleme targemad kui kõik teised ja läksime enda arvates otse metroopeatuse poole. Selgus, et see oli remondis ja seepärast ka rahvas teises suunas läks 😀. Hakkasime siis jala edasi minema - maps ütles, et jõuaksime viis minutit peale algust kohale jalgsi. Siis oli minul mõte, et võtame esimese ettejuhtuva metroo- või rongipeatuse. Selleks oli vaja natuke marsruuti muuta ja kui sinna siis jõudsime, siis oli just nimelt meile vajalik suund remondis 😶 ühe ja teise metrooga seigeldes astusime kirikusse lõpuõnnistuse ajaks. Igatahes, väga hea suhtlus- ja meeskonnatöökool oli, millele lisas vürtsi see, et loomulikult oli päevamelus meelest läinud midagi hamba alla võtta ja tühi kõht ajab teadagi juhtme kokku. Aga! tules karastub teras ja sellistes olukordades paraneb koostöö. Niiet lõpp hea, kõik hea 😊

Pühapäeva hommikul oli äratus kell 6.30. Kohv ja puder ja riietumine ja stardipilt koos Fridoliniga. Siis teele. Rong oli osalejaid täis - kindlasti aitas kaasa ka see, et osalejatele oli ühistranspordi kasutus linnas tol nädalavahetusel tasuta. Tuli lihtsalt vajadusel ette näidata spetsiaalne maratonilosaleja pilet ja stardipäeval piisas rinnanumbrist. Väga äge oli niimoodi ühesuguse vooluga kaasa minna - igaüks omaette elevil, sõbralik ja keskendunud. Meie stardiaeg oli kell 10.05, sest seekord startisime G-grupis! Ühes infokirjas oli palve, et korrigeeriksime oma kasutaja/osalejainfos parimat maratoniaega ja ju siis olid need nii head, et saime pool tundi varem jooksu alustada kui eelmisel aastal 😊 Olime muidugi nii varakult kohal, et saime kaasa elada ratastoolisõitjate stardile ning Eliud Kipchoge rajaleminekule.

Ja siis oli meie kord. Stardijoonelt ülesaamiseks kulus umbes viis minutit, vähem kui eelmisel aastal. Rahvast raja ääres oli palju, melu tohutu, enda olemine ülev ent ettevaatlik - eesmärk on lõpuni jõuda  😊

Sinised triibud silme ees lähen vooluga kaasa, ühelt ja teiselt poolt inimesed mööda minemas. Hoian 6.40-6.50 tempot, Helle paistab paarkümmend meetrit eespool. Kümnendal kilomeetril muutub tualetivajadus väljakannatamatuks, joogipunktis saab see asi korda aetud ja jätkan. Ilm on hea, päikeseline, tuuletu, ei ole nii palav, kui eelmisel aastal. 6.25-6.30 tempos lähevad kilomeetrid edasi, enesetunne on ok, hüppeliiges on ok, keha muidugi on "unine" - jooksurütmis liikumise asemel on ju viimastel nädalatel pikamaakõnnirütm olnud, aga see ka ei sega. Mõlemal poole teed on pealtvaatajaid ergutamas ja kaasa elamas. 

17.-l kilomeetrist alates kipub pulss punaseks ja jääbki sinna. Tempo on sama, jooksurütm hea, endiselt on kõik hästi. Naudin täiega ja mõtlen, et eelmise aasta aja sisse jooksen ikka. Rohkem tuleb selgasid vastu kui mööda läheb. Need seljad on põnevad - särkidel on igasugu kirju alates sellest, mitmes Berliini maraton kellelgi käsil on, kuni vähist paranemise ja vanaemade klubi reklaamini. Mõned kilomeetrid jookseb minu lähistel mehhiklane sombreeroga. 

Kümme kilomeetrit hiljem tunnen reielihastes pinget ja siis on krambid nii tugevad, et tuleb kõndima jääda. Ise imestlen, sest olen enamasti näinud ja ise kogenud säärelihaste krampe, aga see siin on midagi uut. Sean end uuesti jooksule viie-kümne minuti pärast, krambid näikse alguses järele andvat, siis aga tugevnevad, laienevad puusadele ja veel mõni kilomeeter jooks-kõndi ka ribisid ümbritsevatele lihastele. See on juba päris põnev kogemus, lisaks tunnen, kuidas nahk muutub hellaks ja riidepuudutus on kõike muud kui meeldiv. No kena keik, olin mõelnud, et viimasel seitsmel kilomeetril alates kiriku juurest tõstan vaikselt tempot, aga selle asemel siis kulgen nüüd vaheldumisi joostes ja kõndides. Aga millegipärast see mind ei häiri üldse, vaid pigem olen rahul, rõõmus, lehvitan ka käies ühele ja teisele lehvitajale ja meel on kuidagi selge. Niipea kui tunnen, et pinge lihastes väheneb, üritan jälle jooksusammule minna, ja kui valu enam kuidagi asu ei anna, siis kõnnin. Joogipunktides vahel joon, paar õunaviilu haaran ka ühest kaasa.

3.3-l kilomeetril enne lõppu on "traditsiooniline" koolajoogipunkt. Võtan topsi, joon selle rahulikult ära ja kõnnin edasi 😀 Ja siis on viimased kaks tuhat meetrit. Üks tänavakäänak, teine, kolmas. Melu raja ääres läheb järjest kõvemaks ja kui pööran siis Unter der Lindenile siis lisaks Brandenburgi väravatele võtab vastu niisugune ergutuskisa, et arvan, et jään kurdiks. Uskumatult äge! Võtan oma viimased jõuvarud kokku ja suudan väravad läbida ja finišijoone ületada joostes, keha  viimseni pinges nagu pillikeel. 

***

Toki otsas papitüki peal märkan kirja "New world record 2:01:09" ja eneseületuse uhkusele lisandub rõõm Kipchoge saavutuse üle. On ikka mees!

Medalit ei anta mulle kätte, vaid riputatakse kaela. Olen nii tänulik selle eest ja liigun edasi puhkealale, õlletelgi ja pontšotelgi suunas. Oleme Hellega kokku leppinud, et kohtume viimase juures ja olen kindel, et ta on juba ammu kohal. Esimesest telgist saan kaks õlut, keegi annab kätte kilekoti puuviljade ja maiustustega, saan kätte ka pontšo ja otsin väsinud silmadega Hellet. Kuna ta kohe silma ei torka, otsustan korraks istuda, ja rahulikult ringi vaadata. Üks teeäärne kivikuubik vabaneb ja hakkan end sinna sättima, kui kuulen oma nime hüütavat. Helle istub täpselt sealsamas 😀 Ta on teinud hea jooksu, alla viie ja see on hästi 😊

Puhkame, taastume, hotelli poole minema hakates peatume veel väravate juures raja ääres ja ergutame veel tulijaid, rahvast on endiselt palju, üks vanaproua on väga elevil ja jutukas ja on väga rõõmus, et Berliinis, tema kodulinnas, selline üritus on. Hotelli lähedal pargis pingil istub üks mees, silmitseb meid - kahte hõbedases pontšos medalitega kuju - ja küsib "Kas te tulete Kuu pealt?" - "Ei, maratonilt!"

48. Berliini maraton oli mu 20-s maraton ja 13-s jooksumaraton. Selle kuningliku distantsi võlud ja valud alles avanevad, ent tõsi on see, et iga maraton on erinev, täiesti eraldiseisev, teistsugune. Iga maraton on võluv ja paeluv.

Aeg: 5:09:32

I pool: 2:24:44

II pool: 2:44:49

PS. Käepael läks kahjuks kaotsi. Võtsin selle toas käe pealt ära, aga kuna oli nii kitsalt, siis kasutasin kääride abi ja hommikul panin haaknõelaga uuesti käe peale. Brandenburgi väravate juures rongist välja tulles aga avastasin, et paela pole. Arvasime, et pudenes all jaamas maha, kui jopet seljast võtsin, otsisime ka, aga enam ei leidnud. Ei teagi, mis see siis nüüd tähendab - et järgmisel aastal veab jälle, sest uut paela on vaja saada või oli sellel mingi muu põhjus. Kahju jah.