(Kiirelt ja äkki kuuskümmend päeva tagasi muutunud maailma aeg, sõja algus, jättis jälje ka postituste tegemisele, ent elu peab edasi minema)
Niisiis, jätkame tavasid ja veebruarikuine Kondimootor oli loomulikult plaanis. Mis siis, et äsjane Talihari veel tegelikult kontides.
Jõuame seltsilistega õhtul Lüllemäe tervise- ja spordikeskusesse ööbima. Tunnen ennast kuidagi veidralt, aga kuskilt ei valuta jmt siis mõtlen, et ju pikk päev ja sõit ja ju läheb üle.
Öö on unetu. Ja mitte lihtsalt unetu vaid päriselt unetu nii, et tõusen hommikul nagu erakordselt turris okassiga - pea uimane, silmad udused 👀 Mõtlen, et ei tea küll kuidas sellises seisus see poolsada kilomeetrit rändamist tuleb. Puder ja kohv aitavad natuke olemist selgemaks saada.
Kell 9 on start. Pistame punuma. Sumpama. Lund on paksult ja RMK matkarajal loomulikult lumesahka ei käi. Kuidagi juhtub nii, et mina ja Helle jõuame järele Jaanikale ja Reenale esimeses joogipunktis ja meil on au teha esimesed jäljed eemal kõrguvale künkale. Ja siis on ilus. Loodus on lihtsalt i-m-e-l-i-n-e. Käimine on muidugi raske. Jooksmisest ei maksa isegi rääkida.
Siis tuleb ka metsa- ja külavaheteid. Esimesed on heal juhul rööbastega, kus saab mannekeenisammu harjutada. Külavaheteed on mõnusad. Ühest talust tahab üks kutsikas kangesti kaasa tulla. Hiljem selgub, et see kaasatahtmine oli ikka korduv vastavalt mööduvate seltskondade arvule. Ilusad pruunid silmad olid teisel.
Teel on üks mehitamata joogipunkt. Kümned Värska spordijoogipudelid kenasti tee ääres. Võtan ja joon ühe spordijoogi peaaegu lõpuni. Tean küll, et külma ei tohi niimoodi talvel kõrist alla kallata. Aga janu on... Seal on ka üsna tuuline, tuleb riidekihte lisaks panna. Veider tunne ei ole üle läinud, kummalise rammestuse panen magamatuse arvele.
Lumine rada jätkub ja ilu jätkub. 23-l km-l hakkan vasaku jala põlve all tundma midagi kibedat. Üle ei lähe, süveneb. Otsustan kuulata-vaadata, mis juhtub. Juhtub see, et paari jooksusammu tehes läheb valu suuremaks, ja jalg otsekui vajub alt ära, toetada ei saa. Valu muutub nii suureks, et ütlen Hellele, et midagi pole teha, pean vist katkestama. Tactical Foodpacki toidupunkt on lähenemas, see on hea koht.
Organisaatorid on telefoni teises otsas väga lahked ja saab kokku lepitud, et tiimivahetus võtab mind autoga Karulasse kaasa. Viis viimast kilomeetrit kolgerdan toika najal. Õnneks viib rada mööda suhteliselt laiade rööbastega metsateid ja ei ole vaja väga hüpelda. Mõned mägironimised tuleb ka teha, aga nendega saab ka hakkama.
Jah, nüüd on siis ka esimene katkestamine tehtud. Väga ratsionaalne otsus selles punktis lõpetada oli hea - ilm pimenes kiiresti ja viimane 18 km oli osalt üsna tehniline ja raske olnud (kuulsin räägitavat 😄). Seegi on oskus - mõista, et täna on lihtsalt selline päev ja fakt teadmiseks võtta.😎
Aga rõõm oli tervitada ja õnnitleda kõiki järjest rajalt jõudjaid ja rõõmustada nende tublide saavutuste üle 😊
Suur tänu kuulub Kondimootori meeskonnale ja vabatahtlikele, Kajale, Hellele, Priidule, Triinule, Jaanikale ja Reenale kooskulgemise eest. Järgmine kord jälle 😊