Üks põnev seiklus ootab veel kirjapanemist. Mõned nädalad tagasi (siis kui lund veel maas ei olnud) sai ette võetud sügisene sirgjoonejooks, mis seekord pidi olema nelinurk. Eesti Sirgjoonejooksjate Liit kuulutas selle välja ja meil Hellega oli juba tegelikult kolmnurk valmis, ent asi see siis üks nurk juurde teha. Helle hea mõte oli alustada ja lõpetada koduuksel, et ei oleks vaja kuskilt kuhugi kaugele sõita. Eriti kuna oli ette teada, et tegemist saab olema üsna märja ja külma ettevõtmisega. Helle plaanitud nelinurga üks külg oli osa kevadisest sirgjoonest, teised veel avastamata maa.
Laupäeva hommikul kell 6 olime stardivalmis. Tee viis Jänedalt Aegviidu poole - tuttav kergliiklustee ja tuttavad metsarajad olid heaks hommikuseks äratuseks. Jalad said muidugi mõnuga juba asulataguses soos märjaks tehtud. Valgenemise ajaks jõudsime esimesse nurka täpselt nii nagu plaanitud ja edasi läks siis tundmatu maa, täpsemalt mets, veel täpsemalt võserik ja raiesmikud ja natuke päris metsa ka. Ja rabastikku.
Teine nurk. Nurkasid üritasime võtta võimalikult teravalt ja täpselt, siin sai natuke maad ka sooja teha - kasutasime head teed jooksmiseks. Joonistatud nelinurk oli 44 km pikk - kui juba, siis ikka maraton ;) - ja iga vähegi joostavat teed ja rada kasutasime siis jooksmiseks.
Ühes paigas kohtusime laiade soiste äärtega jõega, mida rajategemisel kuskil kaardil näha polnud. Püüdsime küll igal võimalikul moel sellest eemale hoida, ent lõpuks tuli tunnistada, et tuleb üle kuidagi saada. Valmistusin sisimas juba ujumiseks novembrikuises jahedas vees, aga otsekui tellitult oli üks kuusk üle jõe kukkunud just selles kohas, kus arvasime, et oleks hea teistpoolset küngast vallutada. Ilusad kuivanud oksad olid kõik küljes ja jalg jala ette sobitades saime suurema ujumiseta hakkama.
RMK Krani lõkkeplatsil tegime väikese smuuti- ja muu pausi ning jätkasime jooksuga. Just sel hetkel kui tahtsime ära metsa keerata, jõudsid meile järele jahimehed, kes hõikasid, et sinna metsa ärge küll minge, sinna läheme meie jahti pidama. Näitasime neile telefonis, miks meil on vaja ilmtingimata just sinna minna ja saime siis konsensuslikule kokkuleppele, et meie võtame tempo maha ja nemad teevad kiiremini, siis meie teed omavahel ei ristu. Mõeldud-tehtud. Ainult kaugelt kuulsime nende kisa ja hõikeid, kui nad kaugemale metsa sisse ära kadusid oma ajuga. Ja mõnda aega oli hea kuiv metsaalune käia.
Teekond jätkus RMK metsarajaga ja sillakestega, mis pidanuksid kuiva jalaga üle ojade ja jõgede aitama. Veetase oli aga nii kõrge, et nii ühest kui teisest kui kolmandast sillast üleminekuks tuli esmalt läbi vee sumada. Aga mis seal ikka.
Siis oli pisut hingetõmbamist mööda põlde ja paari külavaheteed käies, kuigi ebamugavust tekitas see, et oli vaja teiste inimeste karjaaiast läbi minna. Õnneks ei seganud me loomi ega inimesi. Ja siis sukeldusime taas metsa.
Seda osa jagus ca viieks kilomeetriks ja oli päris raske, sest just siis hakkas pimedaks minema. Püüdsime käia võimalikult kaua ilma lampideta, aga kui ei näinud enam näppu suhu pista ja puud juba liiga ootamatult nina ette kerkisid, panime valguse ka. Sain aru, et ka telefon valgustab päris palju. Need olid päris rasked kilomeetrid. Vahepeal olime rabamaastikul, siis tuli raiesmikumaastik, künklik pealegi. Siis oli midagi soist. Siis oli üks korralik kraav ja veel jupike head käidavat metsa ja siis olime Käravete taga põllu peal. Huvitav oli see, et mingil hetkel hakkas isegi mõnus jalgupidi vees solistada - jahutas kuidagi või nii.
Käravete kutsuvate tulukeste peale võetud suund lubas veidi aega mööda asfalti käia, siis tuli aga mööda jõeäärt liikudes tagahoovidest läbi minna. No ühe õue peal üks koer haukus ikka päris vihaselt. Õige ka, no mida lonkida pimedas kuskil ringi, eksole 😀 Siis tuli veel natuke maanteed ja suurte majade juures sattusime aiamaade vahele. Isegi pimedas oli aru saada, et seal hoolitsetakse oma peenarde eest üliväga. Õnneks ei pidanud me kuskilt üle astuma ega koledaid jälgi tegema, vaid saime kenasti puhaste peenravahedega hakkama.
Ja viimane nurk kuskil põllu peal ja nina kodu poole. Nüüd pidid ainult mõnusad põllud olema. Aga kõigepealt oli mingi laut ja sild ja siis mingi kolme meetri kõrgune pilliroog ja jalge all märga ka. Selleks hetkeks oli ka suht savi juba. Tähelepanu oli kitsenenud joonele ja teadmisele, et jäänud on veel mõni kilomeeter.
Tõesti oli mõnus käia mööda siledat mullast pinda ja siis vahepeal isegi tee peal ja siis jälle põllul. Üks mets tuli küll vahepeal vastu. "Mets" ehk siis äraraditud metsaala, kus läks asi natuke keeruliseks, aga saime hakkama. Siis oli veel üks hoovitagune, veel üks viimane kraav, siis oli Jäneda alajaam ja külatuled.
Musta Täku tall, sild ja veel mõnikümmend meetrit ja oligi nelinurk täis. 15 tundi ja pool tundi katkematut käimist ja 50 km. Rahulolu saavutatu üle on vähe öeldud.
Ja üks on kindel - koos on sellist ettevõtmist ikka väga julge teha. Aitäh, Helle! 😀
Aitäh korraldajatele - see nelinurga mädness oli tõeline mädness ja see esikoht tuli ka täitsa kogemata 😀
